Biograafia

Mait Jüriado (12.04.83) sündis 1983. aasta kevadpäeval Tartus, kuid kasvas üles Suure-Jaanis. Tegelenud poisikesena paar aastat peotantsuga, andsid vanemad talle võimaluse valida, kas jääda tantsima, või asuda muusikaõpingute juurde. Kaheksa aastase poisina sündis vabatahtlik otsus lihtsalt ning muusikaõpingud algasid Viljandi Muusikakoolis. Vähemtähtis pole seik, et tollal soovis Mait õppida kitarri, kuid õpetaja puudumisel asus ta isa eeskujul klarnetit õppima, kes samuti kunagi klarnetit mängis. Suure-Jaani Gümnaasiumi üheksanda klassi lõppedes jäi muusikakool eelviimases klassis pooleli ning peale põhikooli lõppu läks ta Tartusse H. Elleri nim. Muusikakooli klarnetit õppima, omandades samal ajal ka keskharidust. Tagasi vaadates peab Mait Tartusse minekut õnnelikuks otsuseks, sest gümnaasiumisse jäädes poleks teda arvatavasti ees oodanud niivõrd külluslikud aastad ülikoolilinnas.

Järgneval paaril aastal avastas ta klaveri ning improvisatsiooni ning asus õige pea samas koolis Toomas Trassi, hiljem Katrin Alleri käe all heliloomingut õppima. Mõne aasta pärast andis Mait heliloojate Kappide majas oma esimese autorikontserdi. 2001. hiliskevadel lõppesid Tartus õpingud ning haridustee jätkus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Eino Tambergi ja nüüd Tõnu Kõrvitsa juhendamisel. Bakalaureusekraad heliloomingus omistati talle 2009. aasta kevadel ning sellest sügisest jätkuvad magistriõpingud vahetusüliõpilasprogrammi raames Hispaanias Granada “Victoria Eugenia” nim. konservatooriumis.

Maidu muusika on kõlanud sageli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sügisfestivalil ning Eesti Muusika Päevadel. 2009. aasta suve hakul kanti Suure-Jaani Gümnaasiumi saalis Suure-Jaani muusikapäevade raames toimunud EMTA lõpetajate kontserdil ette tema “Lõpuni kirjutamata ööd” sümfooniaorkestrile. Sellel kevadel lõi ta muusika Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilase Einike Leppiku diplomitööle “Joon“. 2008. aastal lõi Mait muusika belglanna Dominique Guelette lühifilmile “Tuulepealne“, Martti Helde lühifilmile “Magada tahaks” ning sellel aastal Ingrid Roose lühifilmile “Anna ja Krukoljev” ja Hele-Riin Mooni lühifilmile “Stalker“. Käesoleval aastal on tal käsil veel mitu uut filmiprojekti.

Maidul on väga raske oma muusika helikeelt kuhugi stiili liigitada. Siiski lähtub ta kirjutamisel rohkem pigem sisemisest tundest, kui mingitest õpitud struktuurimudelitest, vormist või kindlast stiilist ning laseb tavaliselt teadvuse hoovusel lennata. Tema kirjutatud muusika vormid on selged ning lihtsalt hoomatavad ning helikeele ilu, mis tihti kirka koloriidi ning sügavusega, kuulajani loogiliselt kanduv. Mait on loonud muusikat väga erinevates žanrites – sooloteostest orkestriteosteni, lõpetades elektron- ning filmimuusikaga. Viimase žanriga on viimastel aastatel Maidul eriti eriline suhe.

Muusika kirjutamise kõrvale on trüginud Maidu ellu ka fotograafia. Maidu arvates ei tasu pildi võimu muusikaga võrreldes alahinnata ja tihti sünnib muusika ja pildi sümbioosis hoopis tugevamad impulsid, mistõttu film ning filmimuusika on leidnud tema elus olulise koha. Pisikesest hobist on saanud järjepidev tegevus ning Mait postitab regulaarselt omi pilte oma kodulehele ning ülemaailmsesse pildikommuuni Flickr. Vähemtähtis pole olnud siiani ka tema huvi majanduse vastu, mis viis Maidu mõneks ajaks ka ajakirjandusse, kuid viimased pool aastat korraldab ta Eesti Heliloojate Liidu elu.

Maidu koduleht on inspireeritud  inimestest ning nende loodust. Muusika ja pilt on niivõrd tugev inspiratsiooniallikas, et soov uusi värskeid elamusi jagada paneb seda sõna vahendusel jagama ka teistega. Maidu arvates on see ääretult raske ülesanne, mõnikord lausa võimatu, sest: “sõna võim lõppeb tavaliselt sealt, kust algab muusika.”

Blog on aga inspireeritud ka kõigest muust, mis meid ümbritseb.

Taevaväravas ei küsita sinult, kas ajasid ka suuri rikkusi kokku ja kas muutsid oma elu võimalikult mugavaks ja lihtsaks. Kui mina oleksin jumal, siis küsiksin: “Kas märkasid igal kevadel mu sinililli, kas said aru, milleks need mõeldud olid; kas olid ka hea teiste inimeste vastu, et neil oleks võimalik sind armastada?” on öelnud Jaan Tätte.

(viimati muudetud 20.08.09)