Eile aga otsustas üks maas lebav vaablane mind väiksesse varbasse ka nõelata. See oli minu elu esimene vaablase torge, mis põhjustas üsna suurt valu. Paiste aga pole see imekombel väga läinud.

Click here to view the embedded video.

Mina, Juanma ning viis tüdrukut, Dobi, Kristina, Els, Anna ja Ola, kes me kõik Granadas õppisime, võtsime suuna Marrakechile ning Essaouirasse Atlandi ookeani äärde. Oli teada, et ees ootab paras põrgukatel. Aga, et nii jubedalt palav Marrakechis oli, seda ei osanud küll oodata. Hotellituba oli nagu kuiv elektrisaun ning vett kulus päevas liitrite kaupa ning jahutust polnud kusagilt otsida. Selline kliima on lihtsalt jube, sest kui külm on, saab alati riideid rohkem selga panna, aga kui palav on, ei jää jahutuseks mingit võimalust peale konditsioneeri. Hotellitoas muidugi seda polnud, sest ajasime odavalt läbi ja maksime öö eest veidi alla saja krooni.

Palavuse eest põgenesime aga kohe teisel päeval Essaouirasse. Paika, mis oma ilu, hea ilma, ookeani, söögi, külalislahkuse, inimeste ning õhkkonnaga võlus mind juba detsembris, kui ma sinna esimest korda sattusin. Seal oli kohalike mõistes praegu talv. Nii umbes +28 kraadi (300 km sisemaal aga üle +40). See-eest äärmiselt tuuline. Meile sobis ideaalselt! Veetsime seal kolm päeva. Pagan, oleks võinud rohkem, sest tagasi Marrakechi tulles ei teadnud me veel, kui hullult palav seal ikkagi on. Kraadiklaas tõusis öösel tagasiteel Marrakechi üle kümne kraadi – järk järgult sisemaale suundudes. Essaouiras peatusime hotellis Afram. Võrratu ja vaikne “seljakotiinimeste” peatumispaik, koos rõduterrassilt avaneva linna ja merevaatega. Tutvusime kohe hotelli kõrval oleva restorani koka ja omanikuga, kes meile linnast ja muust rääkisid. Esimest korda oma Maroko käikude juures kohtasin inimesi, kes rääkisid minuga kui tavalise inimesega. Ehk siis neil polnud mõttes mult raha kätte saada. Ja see tunne oli muidugi väga meeldiv, sest turistiks olemine tüütab pikapeale ära ning tekib suur soov teada saada, kuidas inimesed tegelikult Marokos elavad ja mida mõtlevad.

Käisime sellises paigas nagu Sidi Kaouki. Kuna meile ei jäänud alguses selle koha nimi hästi meeldi, ristisime selle hellitavalt “shitty cookies”-seks. See jäi Essaouirast lõunapoole umbes paarikümne minuti autosõidu kaugusele. Tuntud surfiparadiisi ümbruses leidsime kilomeetrite pikkuse tühja rannariba, tegime neljatunnise jalutuskäigu, mille vältel ei näinud me mitte üht hingelist. Seevastu aga ideaalse liivaga tuulise ranna. Viimaks jõudsime ühte rannakohvikusse. See oli vist minu elu kõige parem külm õlu, mida me seal jõime. Kohvik oli madala katusega, laotud maakivi seintega, täis puust rippuvaid vidinaid. Kahju oli sealt lahkuda, nagu ka Essaouirast. Seda peab ise nägema ja kogema, kui võrratud paigad need on.

Marokosse esimesel päeval saabudes, nagu murphy seadus, tekkis meil kohe probleeme ja oma esimese pikema vestluse pidasime kohe politseiga. Nimelt leppisime lennujaamas kokku taksojuhiga, et maksame linnasõidu eest euro näopeale. Kohale jõudes küsiti muidugi kaks eurot näkku ja kuna minu vaidlemine taksojuhiga paisus nii suureks, siis läksingi politseinike juurde aru pärima, et kokkuleppest üritatakse taganeda. Meie veaks oli paraku aga see, et kokkuleppe tegime kliendivärbajaga lennujaamas, mitte aga taksojuhi endaga autosse istudes. Ja seega pidime lõpuks ikkagi kaks eurot maksma, kuna ka politseinikud laiutasid selles olukorras käsi. Marokos ei tohi kunagi seda viga teha, et makstakse alles peale “teenuse” saamist. Kõik tuleb enne kokku leppida! Ja veel mitu korda üle rääkida. Pärast on palju raskem rahamaksmisest taganeda.

Ja meie teine vestlus apelsinimahla müüjate juurde lõppes kohe sellega, et kaks tüüpi vibutasid meie suunas kümme minutit keskmist sõrme ja karjusid “fu*k off”. Seda põhjusel, et valisime joomiseks kõrvalputka, mitte nende oma. Teised, aga eriti Juanma, olid selleks ajaks juba parajas śokis ja nende nägudest võis välja lugeda kiirelt tekkinud koduigatsust. Aga selliste olukordadega tuleb harjuda ja minu jaoks on nad pigem põnevad kui vastikud. Ekstreemseid olukordi tuli ette pea igal korral, kui väljas käisime.

Ehk kõige suurem südamepõksumise kogemus juhtus me viimasel päeval Marrakechi keskväljakul. Seda platsi loetakse maailmas üheks kõige tihedama liiklusega väljakuks, kust võib leida mida iganes. Ja muidugi liigub seal ringi ka palju raha, mis enamikel juhtudest liigub turisti taskust kohalike taskusse. Väga tavalised on n.n “jutuvestjad”, kus üks mees või mitu jutustavad või teevad nalja millegi üle ning nende ümber on ainult meestest koosnev kuulajate ringi. Märtsis Meknesis käies tõstsin oma kaamera ning tegin ülevalt sellest ringist pilti. Ka seegi kord üritasin ma sedasama teha, aga reaktsioon oli seekord teine. Kui tookord Meknesis sattusin ma jutuvestja naljaloo objektiks, kui ta mind pilti nägi tegemas, siis seekord pistis jutuvestja minu peale karjuma, tormas minu juurde ja nõudis pildistamise eest kaht eurot. Ja ta ei olnud ainus, sest kohe tekkisid mu ümber ka teised ning nõudsid raha loovutamist. Ja mul tekkis kõigepealt suur hirm oma kaamera pärast, sest väljas oli pime, olin ümber piiratud 60-70 pealisest meestekarjast, kellest osa minult agressiivselt raha nõudsid. Aga too pilt ei tulnud välja ning ma nõudsin omakorda uut pilti, mille ma ka sain. Kaks meest läksid siis ringi keskele, üks tõusis jalgadega teise õlgadele, poseerisid ja ma sain oma pildi. Ja loovutasin seejärel ka kaks eurot. Peale seda aga õhkkond rahunes ning ühtäkki suhtuti minusse väga sõbralikult. Selline agressiivne rahapommimine on Marrakechis tavaline ja kui tõepoolest raha pole mõtet mingi asja eest välja käia, siis pole ka seda mõtet teha. Raha küsitakse igal nurgal, eriti just Marrakechis. Selleks Maroko reisiks oli mul varutud tasku aga hulga peenraha, et piltide eest, mida tegin, maksta. Ja väga paljud pildid reisist kutsusin hellitavalt “ühe-euro piltideks”.

Siin see pilt ka on:

Tegin pilte nii, nagu oleks see minu viimane reis Marokosse. Ma ei tea, millal ma sinna tagasi satun, aga Essaouirat nimetan ma naljatledes paigaks, kuhu peaks mesinädalaid veetma minema Või lihtsalt minna kui väga erilisse ja romantilisse paika. See oli minu Erasmuse aasta viimane reis, misjärel ma juba Madriidi suundusin, seal mõned päevad veetsin ning siis taas juba kodumaale naasin.

Siin mõned lingid ka eelmisest Marrakeshi ning Essaouira külastusest.

Maroko/Marrakesh – osa V

Maroko/Essaouira – osa IV

Maroko/Marrakesh – osa III

Maroko/Marrakesh – osa II

Madriid/Marrakesh – osa I

12►

12►

Aga jões on õngi, õngi – ei siin puudu kalaõnngi!
Näkkas!
Tõmban välja haugi, päästan kalamehe augi.

Aga õhtul kõigi laste
soov on joosta läbi kaste,
niidul keeta lõkketoitu,
juttu vesta vastu koitu.

Leidsin selle luuletuse ühest ’90 aasta Jakov Akim luuleraamatust, mille lugesin ette oma kahe aastasele õetütrele üheks unejutuks. See võtab hästi kokku selle, mis mind Hispaaniast tullest ees ootas. See lõhn, niiske, värske ja puhas, niidetud heina lõhn, loodus ja mets, see vesi järves, päike ja pilved, äike ja vihm, soojus ning öökuma, ritsikad… oh, see kõik oli teistmoodi Hispaanias. Ja kuidas mulle see praegu meeldib. Eesti suvi, see ongi parim!

Üks asi on minna reisima turistina paariks nädalaks, teine asi on elada 10 kuud võõrsil. Turistikäigud ei tundu mulle enam üldse nii ahvatlevad, sest kohapeal elades näeb ikka seda õiget elu ja ega ma end seal väga turistina ka ei tundnud, kuigi mind seal hellitavalt “guiriks” kutsuti (nii kutsutakse seal turiste). Eelmisel sügisel läksin üsnagi teadmata suunas, peas nullteadmised sihtpunktist, keeleoskamatus ja teadmatus, mis mind üldse ees ootama hakkab. Aga ma teadsin, et PEAN minema. See oli üks ainukestest ja vähestest asjadest üldse, milles ma täielikult kindel olin. Ja hästi tegin. Ma olen õnnelik, et see aasta pakkus mulle kõike seda mida fantaseerisin, aga mis peamine – kõiki häid asju sada korda rohkem mida üldse endale suutsin ette kujutada. Ma ahmisin kultuuri, õppisin, sõin, jõin, reisisin, tutvusin kümnete võrratute inimestega, nutsin ja naersin, armastasin ja olin nagu see oleks minu parim eluaasta. Oligi! Ja küllap parimad on veel ees.

Enne Hispaaniat ei olnud ma palju reisinud. Viimase aasta sisse on aga jäänud 24 lennureisi. Käisin Marokos (tervelt neli korda), Tenerifel, veidi Itaalias ning lugematutes paikades Hispaanias. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole rikas, et reisida. Lihtsalt Granadast ning Madriidist on hämmastavalt odav reisida. Ja kasutasin seda võimalust. Võimalust veidi kinnitada seda pisikest uskumust, et kõikjal mujal võib olla parem kui Eestis. Ma eksisin. Aga veidi teistmoodi.

Teen väikese ülevaate, mis on Hispaanias ja mis on Eestis. Mis on minu jaoks plussid ja miinused, mida ma armastasin ja mida kirusin. Mõlemal on omad voorused ja pahed.

1. Loen end õnnelikuks, sest mul vedas õppejõududega. Kuigi Hispaania näol on pealtnäha tegemist muusikasündmuste ja üldise süvamuusikalise hariduse mõttes ehk veidi “vaesema” kantsiga kui Eesti, sain ma omale kaks õppejõudu, kes olid juba käinud ja näinud mehed. Esimene neist, Pedro Guajardo, oli õppinud ja töötanud USAs ja tal olid head teadmised elektronmuusikast ning multimeediast. Meil oli tundide viisi vestlusi kõikvõimalikel teemadel ning tema suunas mind täielikult pildi ja muusika koosluse juurde. Ning minu erialaõpetaja, Juan Cruz Guevara, kes oli muusikalises mõttes veidi minu vastand ja seega täiendas mind muusikalises mõtlemises ja tehnikas. Mõlemad, aga eriti just Pedro, andsid mulle sellisel hulgal tagasisidet, millest ma vaid unistada oskasin. Mõlemal oli sütitav oskus motiveerida ning öelda ja rääkida asjadest, võrdluseks, mil vaikus mõnikord minu koduülikoolis domineerima kippus. Asjade väljaütlemine (ka kriitika) on aga laiem hispaanlaste loomupärasem oskus. See oli väga tähtis enesehinnangule ja -kindlusele.

2. Ütlesin eespool väite nagu “igal pool oleks ehk parem kui Eestis” ja pidasin silmas just eesti inimest. Ma ei taha üldse eestlase kohta halba öelda, aga mõningaid asju võiksid nad teisiti teha küll. See on tõsi, et eestlane on üldjoontes kinnine. Ta naeratab vähe ning ütleb asju välja samuti väga vähe. Mis mind Hispaanias elades lausa śokeeris, oli inimeste avatus ütlemaks asju välja nii selgelt ja kõlavalt. Eriti puudutas see asju, mis neile meeldis. Kui ma midagi seal tegin, ei pidanud ma kunagi mõtlema, mida selle kohta teised küll arvata võiks. Ma ei kartnud negatiivset tagasisidet, sest teadsin, et mul ei ole midagi karta, sest ka negatiivne tagasiside ei ole loomult laastav, kade või uhkustav, vaid annab indu edasi liikuda. Kui ma aga Eestis midagi teen, kardan sisimas, et jään lolliks, sest: “sinu ees, eesti intelligent, jäävad nagunii kõik lolliks” (kui tsiteerida “Ühtset Eesti Suurkogu”). Kui hispaanlastele midagi meeldib, siis nad tulevad ja ütlevad seda sulle. Konkreetseid näiteid välja toomata polnud haruldused, kui ka võhivõõrad inimesed mõnikord tulid ja ütlesid midagi positiivset. Ja see oli nakkav, sest tegelikult on teist inimest väga kerge võimalik positiivselt meelestada ütlemaks talle midagi tunnustavat. Seda oskust hindasin ma hispaanlastes (aga mitte ainult nendest, vaid ka teistes rahvustes) vast kõige rohkem.

Juba vahemaandumisel Milaanos nägin nii tüüpilisi morne perekonnanägusid juba teades, et tegemist on kindlasti eestlasega. Ja minu sõbranna ütles mulle pärast esimest Eestis oldud päeva, et olen palju naiivsem ja roosilisem kui aasta tagasi. Ja mõistsin, et elu pole tegelikult nii keeruline ja kõiki asju ei tasu nii tõsiselt võtta nagu meil kipub olema. Eestlane on mõnikord justkui teiselt masendusplaneedilt ja see külg ei meeldi mulle mõnikord mulle ei minus endas kui ka teistes eestlastes.

Terve aasta oli minu üheks aktiivseks kommunikatsioonivahendiks Facebook. Postitasin sinna oma loomingut – pilte, muusikat, blogisid, videosid ja muid asi. Ja mul on raske meenutada, mil mõni eestlane tuli ja ütles selle kohta kasvõi midagigi, kui välismaalased andsid pidevat ning aktiivset tagasisidet. Asi ei ole selles, et nad aktiivsemad netikasutajad on (mis ei vasta üldsegi tõele), vaid mõni hetk tekib lihtsalt tunne, et eestlane on välja surnud või nokitseb kuskil oma asja. Aga eestlane kommenteerib ikka, kui miskit salvata on. Näiteks “ah ära uhkusta” lauset võib küll vaid eestlane öelda.

3. “Kuhu on antud, sealt on ka võetud.” Kuigi mul on raske välja tuua palju voorusi, mis oleks eestlasel paremad kui hispaanlasel või eurooplasel üldiselt, siis vähemalt ühes keegi eestlasega konkureerida minu silmis ei ole suutnud. Eestlane on meeletult töökas, kohusetundlik ja motiveeritud. Ja tal on võimu tegelikult muutmaks asju, kui tal tõesti miski “si*a keema” ajab. Ja eesti naine on tõepoolest Euroopa ilusaim! Kõik need olid asjad, mille pärast ma mitmeid kordi sisimas uhkust tundsin.

4. Hispaania on kommunikatsiooni osas Eestist 5 aastat maas. Mobiil ja internet on seal masendavalt kallis. Peale Hispaaniat rokib Eesti lihtsalt sajaga!! Interneti norm. kiirus on 6 mb/s ja maksab umbes 600 krooni kuus. Mobiiliga rääkimisel küsitakse kõnealustustasu (2.36 krooni) ning kõnesekund algab 1.25 kroonist. Sinna juurde käib näiteks ka kohustuslik kõnepost ja näiteks kui inimesel on telefon välja lülitatud, võtab operaator paljalt selle eest sinult kõnealustustasu. Nii võib juhtuda, et üht inimest kätte saada üritades raiskad kümneid kroone lihtsalt niisama. Lisaks on veel mitmeid muid koorimisnippe. Tasuta wifit EI eksisteeri. Vaid paaris kohas kohtasin seda ja ka ülikoolid pole üldiselt tasuta wifiga kaetud.

5. “Kui sa arvad, et eesti teenindus jätab soovida, mine Hispaaniasse!”. Tõsi, leiab küll superteenindust, kuid vähemalt Granadas ja Andaluusias on kiire ja eeskujulik teenindus pigem erand kui reegel. Ka näiteks väga kallis restoranis süües oli teenindus keskpärane või sootuks olematu. Eestis kallis restoranis süües võid enam-vähem olla kindel, et teenindus on kiire ning hea. Mul tekkis harva tunne, et olen restoranile tähtis. Eesti restoranides palju klaverit mängides käies nägin, kui väga mitmel pool eeskujulikku teenindusse panustatakse. Eks naeratada võiks ikka rohkem. Samas täheldasin, et teenindus on piirkonniti väga-väga erinev. Nii, et kui ühes tuleb ette pidevat hämmeldust, on teises kohas kõik tip-top. Lihtsalt kunagi ei tea, mis võib ees oodata.

6. Puhtusega on mõnikord Hispaanias lood kehvasti. Kui öösiti linnatänavad koristajatega ei täituks, oleks pidulistest hommikuks linnas maha jäänud prügimägi. Isegi kui seltskond istub prügikasti kõrval, lendab prügi ikkagi maha. Päris tavaline on näha, kuidas noored käivad tänaval ning prügi ka keset päeva tänavale loobivad. Ja kuhu koguneb suurem mass inimesi, sinna tavaliselt tekib ka maha suur kogus prügi. Baaride ning restoranide põrandad on vähemasti Granadas täis sodi, sest kui inimesed suud pühivad, sigaretti tõmbavad või muud paberit kasutav, lendab see enamjaolt põrandale mitte prügikasti. Samuti ei võta inimesed kunagi välisjalanõusid ära, kui nad toas on. Nii võib juhtuda, et jalad koos saabastega võidakse panna sinna, kuhu tavaliselt toetatakse ka pea. Kui ma septembris omale korterit otsisin, leidsin selle peale kümnendat käiku, sest vaid viimane vastas puhtusestandardilt minu soovidele.

7. Reisimine on odav! Kui Eestist nii odav oleks reisida, siis eestlased reisiksid küll väga palju. Olen aru saanud, et Eestisse on turistil väga keeruline tulla. Venelasel on piiriületus võimatult raskeks tehtud. Ühtki odavlennufirmat Eestisse ei lenda ning kiirteed Euroopast Eestisse põhimõtteliselt ei ole olemas. Näiteks lennupiletid Tenerifele ja tagasi maksid 16 eurot (250 krooni), tavaline reis Marokosse 32 eurot (500 krooni 4 lendu), Itaaliasse üks ots 23 eurot ( 350 krooni), Londoni 5 eurot (77 krooni), Madriidi Granadast või kuhugi mujale riigisiseselt maksimum paarkümmend eurot. Ja ongi raske sellele kõigele ei öelda. Bussisõit maksab siiski veidi rohkem kui Eestis ja bensiin on sama hinnaga.

8. Ilm on küll päikseline, aga mõnede “aga-dega”. Eestis on tõepoolest neli võrratut aastaaega. Hispaanias aga kas väga kuiva õhuga (karm)suvi või sügisene Eesti. Septembrist detsembri alguseni on ilm võrratu ning meenutab ilusat eesti suve. Detsembrist aprilli alguseni oli aga ilm külm ja vihmane, mil temp. langes nulli lähedale, majad on enamjaolt õhukesed ja kivist ja seega rõsked. Aprillist kuni juunini on taas ilus eesti suvi, ööd on soojad. Ja juunist kuni augustini on üldiselt nii tapvalt palav, et eesti suvi tundub täieliku paradiisina. +40 igapäevaselt ei ole üldsegi tore ning naudin täielikult praegust eesti suve.

9. Vein on pagana odav. Kui sellised hinnad kehtiks Eestis, jooksid eestlased ilmselt end surnuks. Täiesti hea veini saab ühe euro eest.

10. Inimestel on aega. See on pluss ja miinus. Sest üsna tavaline on, et kohtumisele jäädakse lihtsalt hiljaks. Teistpidi näeb tänavail palju just vanu inimesi, kes lihtsalt kulgevad ja naudivad seltskonda. Kehtib tegelikult kõikide inimeste puhul. Inimesed ei torma, naudivad hetke ning on rõõmsamad. Aga ma arvan, et kui Eestis oleks päikest samuti rohkem, võtaksid inimesed rohkem aega. Nii, et see ongi pigem ka ilmast tingitud nähtus, kui eestlaslik olek.

11. Hispaanias ei pruugi kõik kiiresti sujuda ning tarbijal ei tundu sellist võimu olevat kui Eestis. Eesti plussiks on see, et kõik lihtsalt töötab. Ja kui ei tööta, saab lahenduse kiiresti. Samuti on Eesti väiksus suur pluss, sest kiire paindlikus annab meile suure eelisel sellel ajal kui “laisk ja lohisev” Hispaania veel hakkab end liigutama. Tundsin päris mitmeid kordi suurt uhkust, et meie majandus on palju paremaks korras kui Hispaanias.

Need on vaid mõned asjad, mis mulle Hispaaniast selgelt meenusid. Aasta jooksul kogetu on toonud niivõrd palju hetki ja emotsioone, et kõike on raske meenutada. 10 kuud läks kiiremini kui ma eal oleks soovinud ning mälestus sellest aastast on piltide, videode ja muusikaga jäädvustunud eluks ajaks minu mäluraamatusse koos nende inimestega, kellega ma seal “rindel” olin. Hispaania puhul oligi vast kõige raskem loobuda neist inimestest, kes nüüd kas sinna maha jäid, või mööda maailma laiali valgusid. Paljusid neist ei näe ma ilmselt enam kunagi. Tunnen, et minust on saanud rändur, kes võiks hakkama saada mistahes maailma paigas. Hispaanias võiksin ma küll ka elada, aga eesti loodus, söök, kliima ning koduõu on asjad, mida sealt ei leia.

Hea on kodus olla!

Kõik pöördus aga jäädavalt esimese kaamera ostmisel. Avastasin, mis asi on iso, säriaeg ning ava, proovisin HDRi ja muid tehnikaid, nii makrot kui ka portreed ning nüüd ei mõtle ma pea millelegi muule, kui et kuidas tõsta pildi kvaliteeti. Ja isegi kui enesehinnang kipub lainena mõnihetk üles lendama, tekib alatasa ikka ja jälle olukordi, kus tuleb öelda “I suck”.

Mul pole õrna aimugi, kus ma sellel arenguetapi graafikul olen. Ilmselt on minu graafik veidi rohkem hüplikum. Olen siiani aktiivne Flickeris ringiluusija, kus gruppides ja foorumites leiab palju isikupäraseid artiste, kellelt nii mõndagi õppida. Mõnikord ei saa aga ma üldse aru, kuidas kaameral “exposure” mõõta, või miks ei tule pilt selline välja, nagu ma silmaga näen. Ma pole ka filmikaamerat proovinud. Õnneks on veidi kompositsiooni, fototöötlust ning hulga praktikat selja taga ja mis kõige peamine – ma armastan fotograafiat hullupööra! Ja mul on hea meel, et fotograafia hakkab ka veidi raha sisse tooma. Kuigi olen pulmades väga palju klaverit mängimas käinud, soovin ma mõnikord, et saaksin sinna minna ka oma kaameraga. Suve lõpus ootab mind kahe pulma pildistamine ja ma ei jõua oodata, millal see aeg kätte jõuab.

Toona, viis aasta tagasi, olin parasjagu plindris ning otsisin väljapääsu ning muutsin toona üsna kardinaalselt oma elukorraldust. Võib öelda, et siis algas minu uus elu, mis on kestnud tõusva joonena tänaseni. Ja ma tõepoolest ei ütleks, et vahepealsel ajal on suuri konkreetseid verstaposte olnud, mis võiksid uue ajajärgu algust märgistada, vaid kõik on kujunenud kuidagi kulgevalt ning loogilist rada pidi. Teooria järgi, et üks ajajärk kestab inimese elus umbes seitse aastat, võiks ka minu puhul paika pidada. 15. aastaselt Tartusse muusikakooli õppima minek. 22. aastaselt, pea pärast esimest aastat Muusikaakadeemias, kust nagu ma juba rääkisin algas minu järgmine ajajärk. Ning nüüd, kus ma olen 27, võiks järgmisel-ülejärgmisel aastal alata minu neljas ajajärg koos uue seitsme aastaga (selle ajajärgu lõppu jääb ka Muusikaakadeemia magistratuuri lõpetamine).

See viis aastat tundub tegelikult pikemana, kui ta numbrina paistab. Aja väärtust olen alati pigem mõõtnud selle järgi, mida ma reaalselt oma kätega olen ära teinud. Ma ei loeks sinna sisse väga kolme töökohta, mis mul selle aja jooksul olnud on (kuigi nad on väga oluliselt etapid olnud!), kuivõrd hoopis asjad, mida reaalselt käes hoian või näha saan. Olgu need siis kirjutatud noodid, fotod, videod, Muusikaakadeemia lõpudiplom või maakodu niidetud hein, paadisild ja punane paat. Kõik need meenutavad teatud hetki ja aega kuidas, kus ja kui kaua ma seal hetkes olin.

Järgmine viis aastat blogimist võib alata.

Flööt on dialoogis elektroonikaga, samuti hääl. Lindil on kasutatud vaid akustilisi instrumente, mis elektrooniliselt muundatud. Nii on seal rütmipilliks klaver (kuigi klaveril ühtki klahvi ei vajutatud). Mängiti korpusel, kõlalaual ning keeltel. Samuti tromboonid, metsasarved ja trompetid. Miskipärast meeldib mulle orkestriinstrumente ka elektroonilises muusikas väga kasutada ning vaskpillidega on mul alati kuidagi eriline suhe olnud.

Tegime Cendyga 20 min. proovi, millest piisas ja nii ta läks. Minu esimene “laulmine” vist üle 15. aasta.

Download audio file (Mait_Juriado-Fly_through_me.mp3)

Tegin teoks ka oma pikema unistuse fotograafia vallas ning ostsin omale 24-70mm Nikoni uue objektiivi, mis oli küll hirmkallis, kuid usutatavasti igat oma senti väärt. Lisaks SB-900 välgu, millega tahan sukelduda valgusemaailma. Kõik see peaks mind ka fotograafia maailmas viima tugevalt edasi ning laskma teha oluliselt kvaliteetsemaid pilte ning rahuldada minu ambitsioone ka töötamisel filmi ning muusikaga. Filmid fotodest on aeganõudvad, kuid on mind täielikult sellesse tõmmanud.

Viva La Espańa!

Salvestasin seal viimasel korral palju muusikat. Üheks eriti õnnestunud salvestiseks pean Meknésis salvestatud muusikat, mida esitasid üsna traditsioonilised linnamuusikud. Sellest koosneb ka minu “Maroko muusika” põhituum. Lisaks sai salvestatud Tangieris ka kitarrimuusikat, tänavaheli ning Fezis trumme, mida kasutasin samuti pisteliselt. Lisasin keelpillid, prepareeritud klaveri, tśelesta ning hulganisti klassikalise orkestri ning aafrika löökpille. Muusika on mõnes mõttes vastuoluline, veidi isegi nukker. Hea nukrus. Sülega nostalgiat. Maroko on kontrastne, kus uus ja vana maailm koos eksisteerivad. Seda tihti nii karjuvalt vabalt.

Pildid on tehtud Tangieris, Marrakeshis, Essaouiras, Meknesis, Fezis ning suur hulk ka erinevates külades ning maanteedel.

Olen leidnud, et video ning muusikaga koos töötamine on mulle olnud kõige rahuldust pakkuvam, kus ma olen saanud oma kaks suurt kirge ühendada. Ma ainult sooviks, et mul oleks digipeegelkaamera koos videoga…

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat saab kuulata siit: Download audio file (Morocco.mp3)

Ma pole iial varem saanud nii palju tagasisidet enda kohta, kui nüüd viimasel aastal. See hõlmab kõike, nii head sõna kui ka kriitikat, kuid just positiivseid asju on olnud rohkem kui ei iial varem. Eestlased on ütlemistega kitsid ja ma ei valeta, kui seda üldistavalt ütlen. Olen mõistnud, kui paljud inimesed tegelikult karjuvad tähelepanu vajaduse all. Sõnal on võimu! See teeb inimesed õnnelikuks, annab neile energiat, see on hoopis midagi muud kui vaikus Eestis. Ja tõepoolest tundub senisele eelnenu vaikuseperioodina. Tagasisidet annavad tihedalt õppejõud, nende sõbrad, minu lähedased sõbrad – isegi võhivõõrad inimesed! Ja minu parimad kriitikud on olnud just välismaalased, olgu öeldu siis tänaval, ülikoolis, Facebookis, kodulehel või Flickeris. Ja see on väga nakkav olnud. Kui mulle miski meeldib, siis lähen ja ütlen seda. Mitte lihtsalt, et mul mõni tagamõte oleks või ainult teisele rõõmu valmistada, vaid et ma ka tahan seda teha. Minu ammune kirjasõber kirjutas mulle kunagi ühes kirjas, et: “Me oleme nii õrn rahvas, et januneme arusaamist, heakskiitu, piisk piisa haaval. Aeg-ajalt teeme nägu muidugi et see kõik on ebaoluline ja väljapoole paistame välja enesekindlad ja -teadvad, kuid seesmiselt iga, iga üksik silp on nagu elu ja surma peale – oluline.” Inimesed on seespidiselt äärmiselt haprad hinged. Mõni lause võib anda tapva löögi, mõni võib äratada täiesti uuele hingusele. Ja kõik me tahame olla tunnustatud, märgatud ning vajatud. Kuid kõige kurvameelsemad inimesed tunduvad just need, kes iseend ei armasta ning teistel pidevalt tunnustushüüdeid ootavad. Selle kohta on väga ilusti öelnud Jaan Tätte: “Kas olid ka hea teiste inimeste vastu, et neil oleks võimalik sind armastada?” Ja kõik tuleb ringiga tagasi.

Pole siis tegelikult ime, et mulle väga meeldib inimesi pildistada. Igaüks neist ainukordne, haruldane, teistmoodi ilma- silmavaatega. Üks tohutult tähtis asi on mulle olnud, et minu pilt valmistab ka portreeritavale rõõmu. On kõige parem tunne näha, kui teine on rõõmus minu pärast. Ja olen ka näinud väga palju, kuidas inimesed endale tegelikult ei meeldi. “Miks?” küsin ma neilt tihtipeale. “Sa näed siin ju võrratu välja, ka teised arvavad nii!”. Neile tihti ei meeldi enda juures väga pisikesed asjad. Aga pisikestest asjadest algavad ju suured. Eneseimetlejaid ei sallita, aga rohkem eneseusku vajavad kõik. Teised inimesed ainuüksi ei saa meid aidata, kui me iseendale ei meeldi, aga teiste head sõna vajab igaüks. Ja ma olen väga õnnelik, et mul on olnud au kohtuda nii paljude inimestega. Mis veelgi parem, ma olen neid saanud fotografeerida!

Peagi sünnitas mu abikaasa pisipoisi. Mu vastsündinud poeg on minu isa naisevend ja seega minu onu. Asjade selline käik ei valmista mulle rõõmu, sest poeg on ühtlasi ka mu naise täiskasvanud tütre vend, kes teadagi on mu kasuema. Isa noor kaasa sünnitas varsti poja, kelle üle neil mõlemal oli väga hea meel. Kuid samas on poiss ka minu lapselaps, kuna on mu tütre poeg. Nüüd on mu naine minu ema ja see kurvastab mind. Sest kuigi ta on mu naine, on ta samal ajal ka mu vanaema. Kuna mu naine on minu vanaema, olen mina tema lapselaps. Sellele mõtlemine ajab mind hulluks. Sest minust on saanud veidraim juhtum, keda iial nähtud: oma vanaema abikaasana olen iseenda vanaisa!

Ja nüüd tuleb kuidagi ka 1. aprill üle elada.

Peale Marokot, tõsi küll, tuli Algecirases meile kaela korralik vihm. Üks tüütu asi on mõnikord siesta, sest sattusime tagasi tulles just ajale, kui kõik poed ja asutused oma uksed kolmeks tunniks kinni panid. Mõistlik, kui väljas on 35 kraadi sooja. Seda tehtaks ka Eestis, kui meil selline kliima oleks, aga Hispaanias on siiski 3-4 kuud sügiskuud, kus soojakraadid nii kõrgele ei roni. Niisiis pidime kolm tundi niisama molutama, kuniks autorendi uksed lahti tehti. Peale seda viis me tee juba Tarifa poole – Euroopa kõige lõunapoolsem tipp! Kell oli juba palju ning linnas ringi kolada ei jõudnud. Kohaliku motellitädi teatas aga, kuuldes, et oleme eestlased, et neil käib palju eestlaseid ja tagatipuks kohtasime kohalikus baaris veel kolme eestlast, kellest üks ka seal püsivalt töötas. Motell oli kõle ja rõske, aga samas täiesti okey. Ma vist ei harju kunagi selle rõske õhu ja kliimaga, mis siin “sügiskuudel” on. Majad on kivist, neid eriti ei köeta ja seega tervisele väga ohtlikud. Vähemalt minu tervisele.

Järgmise päeva peatuspaik oli Cádiz. Ilusate randadega väikelinn on päikese all üks paras paradiis, oma pisikeste kohvikute ja mõnusa vanalinnaga. Kõik 10-15 min. teekonna sees. Siim, kes hommikust saati juba odavat hispaania veini kergelt sisse kühveldas, sattus muuli ääres uudishimulikult koha peale, kust vesi aegajalt üles pritsis. Selle “sündmuse” sain ka puhtjuhuslikult pildile ja nalja saime tema kulul palju.

Õhtuks tormasime juba Sevilla poole. Tol päeval läks aga õhtuks täielikuks tormiks. Sevilla, mis teadupärast peaks olema Euroopa üks kuivemaid ja päikseküllasemaid paiku, kostitas meid korraliku tuule ja sahmaka vihmaga. Ja ma hakkasin haigeks jääma. Järgmiseks päevaks oli ilm end aga ümber keeranud ning saime nautida terve linna hiilgust. Kes vähegi kunagi Lõuna-Hispaaniasse satub, peaks sinna minema.

Córdobast ei ole mul eriti midagi rääkida, kuna viibisime seal vaid 3 tundi, mille sisse mahtus kerge jalutuskäik koos värske apelsini mahlaga. Kuid Jaén, seevastu, me järgmine peatuspaik, oli küll linn, mis oli ära uppunud oliivipõõsaste vahele. Minu sõbra Juanma sõnul on Jaeni piirkonnas oliivipuid rohkem kui terves Itaalias kokku. Ning itaallased pidavat Hispaaniast hoopis oliive kokku ostma, et seda siis enda sildi all purki pista ja maailmale serveerida. Võta siis kinni. Kõiki Lõuna-Hispaania linnu iseloomustab aga peaaegu alati kirikud ning loss, mis enamasti asub kuskil kõrgemal künkal. Jaénis olev loss oli minule üks kõrgemal asuvaid ja seega ka põnevamaid.

Minu sõber Juanma vanemate teine kodu on aga täiesti pööraselt romantilises kohas. Kilomeetri kõrgusel olev Albanchezi linn pani mind tõsiselt mõtlema veelkord selle üle, et Hispaanias võiks tegelikult ka elada. Linn on tuhande elanikuga pisike ja kõige autentsem ning armsam linn üldse, mida ma siiani näinud Hispaanias olen, rikkumata uuemast arhitektuurist, kaubakeskustest või uue aja igasugustest moodidest. Õhtune täiskuu, säravad tähed, mida näiteks Granadas väga ei näe, õhtune söömaaeg terrassil koos lummava vaatega orgu, mis sisaldas väga traditsioonilist hispaania toitu, pluss suurepäraste veinide degusteerimine, hea seltskond, millele eelnes oliiviõli valmistamise õpetus, mandlite purustamine, jalutuskäik oliivipõõsaste vahel, jalutamine linnas ning käik kõrgel mäe jalamil asuvasse pisikesse, kuid kõige armsamasse lossi üldse. Ja me kõik arvasime, et see oli me 9 päevase reisi kõige parem päev. Selles paigas võiks küll elada või omada suvemaja. Eks ma panen sellest ka hiljem pilte ülesse.

Aga muideks, hispaanlaste sõnul on Granada üks ilusamaid linnu Hispaanias. Ja nad tegelikult ei valeta.

Üle-eelmine neljapäev läksime kõik koos kuulsasse Alhambrasse. Ka mina sattusin alles nüüd sinna, kuigi see asub minust kilomeetri kaugusel. Võimas värk, täpselt nii nagu kõik räägivad. Kõndisime maha üpris korraliku tee, mis võttis õhtuks meil jalad valusaks ja oli heaks vaatuseks sellele, mis meid ees ootas.

Järgmise päeva varahommikul tuiskasime juba rongiga Algecirase poole. Linn on üsna inetu ja seal pole midagi teha, aga see oli punkt, kust hakkasime Maroko poole sõitma. Mida kilomeeter lõunapoole, seda ilusamaks ilm läks. Hispaanias on ilmad veel nukravõitu ja õiget sooja polegi veel tulnud, nii et mu sõbrad Eestist tulid siia päikest otsima ning Aafrika mandril nad seda veidi ka said. Viimase aasta jooksul oli see juba minu kolmas käik Marokosse. Olin elevil, sest läksin seekord vaid meestega ning ootasin põnevusega mis saama hakkab. Ja kuna minul juba kogemus oli, siis oli huvitav näha, kuidas reageerivad sõbrad. Seekord oli aga Tangieris oluliselt vaiksem kui täpselt aasta tagasi. Inimesed küll olid pealetükkivad, aga üldsegi enam mitte nii nagu aasta tagasi. Ja hinnad paistsid olevat ka tõusnud. Oli tükk tegu, et hotelli ja muu tavalise kauba hinda meelepäraseks kaubelda, mõnel juhul jäigi hinna tõttu mõni soov täitmata. Seekord meid siiski p***e ei saadetud, põhjuseks ilmselt see, et olime nelja mehega.

Meie viiepäevane Maroko reis hõlmas kolme linna. Peale ühepäevast Tangierit rentisime auto, et sõita Casablanca ning Rabati poole. Esimene plaan oli sõita ka kaugele lõunasse Essaouirasse, aga see oleks sõidu peale raisanud kaks tervet päeva ning otsustasime põhjapoolse piirkonnaga piirduda. Suurlinnadesse Casablancasse ning Rabatisse me ei jõudnudki ning keerasime enne Meknesi ning Fezi peale. Enne seda kõike aga oli autorent üks paras kauplemisorgia. Kauplesime ühes kohas autot ligi paar tundi ja müüjal oli lõpuks meist absoluutselt villand. Põhjuseks ilmselt see, et ta tahtis poe ruttu kinni panna ja õlut rahulikult juua (mida ta juba ka tegi). Ilmselt seetõttu saime ka auto üsna soodsalt. Kes Marokos autoga sõitnud, teab, kui hull liiklus välja näeb. Reeglitest eriti aru ei saa, mõnikord tekib kahest reast neli rida ning signaalitamine ning hirmkiire liiklus on täiesti tavalised. Mulle oleks tegelikult väga meeldinud sellises liikluses sõita, nii adrenaliini mõttes. Jaan oli me autojuht ning Hispaanias, kui ta enam autojuht ei pidanud olema, oli ta pingelangus ilmselgelt märgatav.

Maroko sisemaa loodus muutub kiirelt. Mägine maa, mille loodus on üsna mitmekesine, kevad just alanud ning õites. Üllatas rohelus, mis tingitud ilmselt suurtest vihmadest, mis sinnagi jõudsid. Minnes olid teed head ning liiklus hõre ning tuju kõrgel, sest loodus oli väga võimas, koos oma lambakarjade, puudesalude, väikeste jõgede, eeslite ning kivikogumitega. Ja inimesed palju inimsõbralikud, kes nähtavasti turisti päris 100% rahalehmana ei võta. Õhtuks olime juba Meknesis. Pisike linn, aga ilus. Ilu on Maroko puhul muidugi suhteline. Mõne jaoks on ta lihtsalt räpane maa, aga kui vaadata prügist ja mustusest mööda, on Maroko vähemalt minu silmadele väga ilus paik. Meknesis otsisime hotelli, sõime keskväljakul rikkaliku õhtusöögi (kus meid, nagu ikka, tugevalt nöörida üritati) ning õhtul hotelli baaris väike drink ning magamaminek, et järgmisel hommikul Fezi poole tuisata.

Ma kahel eelmisel Maroko käigu ajal pole seda täheldanud, aga igas baaris, olgu see siis hotellis või mitte, tekib tunne, et kõik sealsed naised on prostituudid. Eriti hull oli asi me Tangieri hotellis ning ka Meknesis, kus hotelli baaris tiirlesid igal õhtul suur hulk naisi, kes väga väljakutsuvalt käitusid. Eelmised kaks korda, kui olen käinud Marokos tüdrukuga, ma seda üldse ei täheldanud, aga nüüd poistega minnes tekkis tunne, et prostitutsioon on seal maal väga levinud. Ka kohalikud küsisid meil mitmeid kordi, kas me naisi soovime. Jaani sõnul on Kariibi mere saartel ning Aasias prostituudid väga pealetükkivad ja ronivad ise sülle, siis Marokos õnneks nad ise ligi näppima ei kippunud, aga see-eest otsiti pidevalt silmsidet ning vaoshoitud lähedust.

Fezi tahaks aga ma teinegi kord tagasi minna. Üks päev on selgelt liiga vähe miljonilinna külastamiseks. Vanalinn on väga suur, linn ise kahes – uues ning vanas jaos orgu ehitatud. Väga maaliline ning oluliselt puhtam kui Tangier või Meknes. Ühe päevaga jõudsime veidi vanalinnas kõndida ning õhtuhämaras paar tiiru linnas teha. Otsustasime ka giidi tellida, mis oli paras naljanumber. Tema sõnul pidime külastama kõiki neid kohti, kuhu turistid tavaliselt lähevad. Aga peale teist “vabrikut”, mis tegelikult oli pood oma röögatute turistihindadega, tegin ma talle ennast selgeks, et viigu ta meid ikka sinna, kus midagi ka näha on, mitte shoppingutuurile. Mees oli selgelt pettunud, aga jäi viisakaks. Tema teenistus sõltus ilmselt ka sellest, kui palju me “vabrikutes” midagi ostnud oleksime. Igas kohas tehti meile ringkäik, kuid lõpuks läks jutt ikkagi ostmise peale, et saab kaardiga maksta, postitavad Eestisse ning mida me ikka soovime kõik osta. Ja me ei ostnud mitte ainsatki eset! Muu kraamiga võrreldes, mida leiab tänavailt, olid need kohad röögatult kallid. Nad läksid ka tihti üsna kurjaks, sest nägid, et me polegi lollid eurooplased, keda pügada saab lihtsalt. Väga tihti öeldi mulle kohe alguses: “Aaa… sa oled väga nutikas”, sest saadi aru, et mul on juba kogemus kauplemisega.

Minu sõpradele kauplemine ilmselt niiväga rahuldust ei pakkunud. Minu jaoks on see aga hirmlahe. Palju vaidlemist, emotsionaalset vehkimist, mis meenutab lõpp-kokkuvõttes isegi väsitavat sporti. Ostsime seekord aga üllatavalt vähe, sest hinnad kippusid ikka lakke jääma ning aega ei olnud ka nii palju käes, et hinda alla kaubelda. Marokos maksavad asjad just nii palju, kui palju on aega kaubelda. Isegi hotellide ning autorendi puhul. Ja eesti keel on asi, millest keegi aru ei saa ning otse poes oma keelt poistega rääkida ning kokkuleppeid teha, on üsna mugav. Mitte keegi ei saa aru. Ja eestlaseid seal väga ei tunta. Olime kõikvõimalikest kohtadest, alates Leedust lõpetades Uus-Meremaaga, sest me ei viitsinud ka igale tüübile seletada, kus täpselt Eesti asub ja kas me oleme rikas maa või mitte. Kaupmehed küsivad seda aga peaaegu iga kauplemise alguses, et teada palju sul raha on. Sest saksa, inglismaa, rootsi või ameerika turisti käest saab alustuseks ikka rohkem raha küsida, sest neil on ka rohkem raha.

Maroko lõunaosa tundub aga olevat veidi teistmoodi kui põhjas. Marrakesh ning Essaouira olid minu jaoks muidugi klass omaette. Tahaksin sinna tagasi minna, eriti Essaouirasse. Aga kui lahkusime Marokost, oli seegi kord väga hea kerge olla mineku tõttu. Umbes nädal seal maal ongi täitsa paras ja seljataha jäi ka hulk emotsioone, pilte, vidosid ning helisalvestisi – viimased põimin ilmselt ükspäeva ka heliteoseks, sest võtsin sel korral kaasa helisalvesti. Pildid postitan ka aegamööda siia.

Maroko, nagu ikka, võrratu paik minu jaoks. Lõuna-Hispaaniast räägin juba järgmisel korral.

Nagu nimi viitab, on veidi rohkem kui kahe minutilises klipis näha kuulsat “Alhambrat”, väikest jalutuskäiku läbi tänavate, päikeseloojangut ning lõpuks meie peatänaval sagivaid inimesi. Kahe minutilise filmi ülesvõtmiseks kulus umbes 3 tundi. Ajastus oli tookord päris õige, sest jõudsin pimenemise saabumise ajaks mäeharjale.

Veidi tehnilist juttu. Film koosneb umbes 1300 fotost, mis omavahel ritta pandult teevad umbes 10 kaadrit sekundis. Pildid on ajaliselt “pandud üksteise peale”, ehk keerulisemas keeles fade-in ja -out-itud. Kasutasin ka veidi aeglustamist siin-seal. Üles võetud mu oma kaameraga Nikon D300, koos 18-55mm ning 180mm objektiividega. Kuna taeva ning linna pildistamisel varem kogemust eriti polnud, tegin ülesvõtmisel mõningasi vigu, mida järgmine kord vältida üritan.

Muusika on seegi kord minu enda loodud (no kuidas teisiti saakski) ning kuna Granada on väga tuntud oma kitarride ja flamencotantsu poolest, siis põhiliseks instrumendiks saigi loomulikult kitarr koos vastava stiiliga. Muideks, kitarritöökodasid on Granadas palju, neil on isegi üks tänav täis kitarrimeistrite poode. Kuna tol päeval oli veidi vihmane ning pilved olid kortstumedad, kasutasin ka suurt trummi, madalamaid motiive ning klaverit. Kokku sai kõik araabia- ning flamencolik.

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat saab kuulata siin:

Download audio file (Mait_Juriado-Granada.mp3)

Üks on päris kindel, juunis tagasi Eestisse minna on mul kurvastav. Kuigi eesti suve ma väga tahan. Siinne kõiksus on väga armsaks saanud ning kes teab, millal veel sääraseid seiklusi saan kogeda. Üks aasta ühes kohas jääb kahtlemata südamesse. Ning kahtlemata on see aasta olnud mulle üks õnnelikemaid. Sügisest muutus mu elu üsna kardinaalselt. Ei iial varem pole mu maailmapilt nii kiirelt ja suurelt muutunud kui viimase aastaga.

Märtsi keskpaigas, juba kahe nädala pärast, sõidavad mulle siia külla sõbrad Eestist. Ootan neid väga, sest meid ootavad põnevad 12 päeva siin ning jällegi Marokos. Sõidame mööda Andaluusiat ning Marokot, käime paikades kuhu minagi veel jõudnud ei ole (näiteks Alhambra).

Aprilli lõpus sõidame Tenerifele viieks päevaks koos Tatjanaga ning mais kavatsen külla sõita Madlile Itaaliasse, et koos Torinos, Milanos ning Veneetsias kümme päeva veeta. Ja võibolla sõidan koos kõigi hispaania erasmuslastega ka mais Ibizale, kuigi ma pole selles veel päris kindel. Nüüd tekib küsimus, et kust ma võtan selleks kõigeks raha? See mulle Hispaania juures meeldibki, et lendamine siit kõikjale on väga odav. Detsembris maksime Marokosse nelja lennu eest kokku 32 eurot, Tenerifel käime edasi-tagasi ära vähem kui 20 euro eest (see on pea sama kallis kui edasi-tagasi Tallinn-Tartu buss!!) ning Itaaliasse jõuan umbes 50 euro eest. Laevapiletid Marokosse maksavad samuti 20 eurot. Seda kõike saab teha ka erasmuse pisikese stipendiumi eest. Elu nagu seiklusfilmis.

Kõige nende reiside vahele peab ja mahubki ära palju tööd. Kevadel kirjutan palju muusikat, teen mõned filmid ja filmimuusikad ning selle sekka käib otseloomulikult ka suures koguses pildistamist. Töö ja vile koos.

Paar päeva tagasi sai ka ühe põneva ettepaneku. Nimelt kutsuti mind Tśehhimaale septembri alguses ühte pulma pildistama. Üks siin õppiv tśehhitar sattus mu pilte vaatama ning soovis mind tingimata enda pulma pildistama. Ootan seda väljakutset põnevusega, sest see oleks mul alles teine pulm, kuid tean, et saan hästi hakkama. Ja oleme juba poolataridega kokku leppinud, et lähen neile ka Poola külla, enne kui Prahasse lähen.

Mis saab veel mõnusam olla, kui kevad Hispaanias ning ratastel.

Ühel detsembrikuu päikselisel päeval olime Sierra Nevada mäestikus. Väljas oli üle 20 kraadi sooja ning peale jalgsimatka mägedes, kus pidasime ka pikniku, jooksime bussile, et Granadasse tagasi sõita. Mina ja Dobi jäime aga bussist maha ning pidime järgmist bussi ootama. Mõeldud tehtud, otsustasime koos teha pisikese fotosessiooni lasteväljakul. Kuna mul oli koos Dobiga plaanis nagunii järgmine film teha, siis oli see hea võimalus. Peab ütlema, et see tund aega seal mänguväljakul oli meil nii lõbus, et pärast pilte vaadates tahtsime juba lõppresultaati näha.

Selle lühikese filmi tegemise kõik protsessi osad on olnud mu jaoks äärmiselt naudingut pakkuvad (v.a see, et mu arvuti on tegelikult liialt aeglane videoga töötamiseks). Filmis jookseb ühes sekundis umbes 10 fotot, mis omavahel on väikeste fade-in ja fade-outidega ühendatud. Kuna piltide hulk oli suur, nõudis kõikide nüanssidega tegelime aeganõudvat käsitööd ning oma fantaasialendu pidurdas vaid see, et kõige selle realiseerimiseks oleks vaja rohkem aega (ning kiiremat arvutit). Kahjuks nii Vimeo kui ka Flickr mõlemad vähendavad oluliselt video kvaliteeti. Põhjuseks on ilmselt pigem see, et nende pildicodecid ei suuda nii kiiret liikuvat pilti hästi renderdada. Arvutist paistab High-Definition renderdus välja aga nagu elu ise ja mul on kahju, et teised vaatajad seda ei näe.

Muusika kirjutamise protsess oli samuti üks pikaleveninumaid selles vallas. Algselt ei kujutanud ma üldse ette, millist muusikat sinna kirjutada ning paar esimest päeva läksid lihtsalt katsetamisele. Hiljem osutus aga see sama põnevaks, kui filmitegemine ise. Muusika kirjutamisel on aga üks päris suur eelis, mille käes mõnikord vaevlevad sarnased timelapse filmid – stseenid võivad muusika karakteri seisukohalt küll hästi kokku minna, aga enda muusika kirjutamine võimaldab filmi ja muusika nüansideni sünkrooni viia.

Olen valmis asuma juba oma kolmanda filmi kallale. Filmiga töötamine on ootamatult muutunud väga nauditavaks tegevuseks ning oskan vaid unistada kaamerast, mis oskaks salvestada ka videot.

Ma siiralt loodan, et vaatajal on sama lõbus seda filmi vaadata, nagu meil oli seda teha. Andke teada, mida te arvate

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat võib kuulata siin: Download audio file (Mait_Juriado-Dobi_and_I.mp3)

Nagu öeldud, koosneb film 1190 fotost, mille võtsin teatris ülesse. Pildistamise intervall oli 5-10-15 sekundit, alguses pikemalt, hiljem kiiremalt. Ühes sekundi jookseb läbi keskmiselt 7 fotot. Säriaeg on 1-1,5 sekundit ning pildid on omavahel kergelt fade in ja out. Samuti on veidi “pikemad” peatused. Film on kokku pandud Adobe After Effects-iga.

Muusika on komponeerid samuti minu poolt. Muusikas kasutatud hääled kuuluvad samuti kõik teatriinimestele, mille salvestasin teatris. Tekst on küll hispaaniakeelne, kuid katsusin sobitada selle täpselt videos toimuva tegevusega.

Oma esimese filmiga nägin parasjagu vaeva, sest teema on uus ning programmid pole veel niivõrd selged. Olen siiski väga vaimustatud ning tulemas on varsti ka teine film. Ja kolmanda filmi materjal on ka juba tegelikult olemas.

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat võib kuulata siit:

Download audio file (Theatro-final.mp3)

Tookord olin ma kaua eemal muusikalisest keskkonnast. Selle all mõtlen ma rohkem inimesi, kes olid muusikud. Muusikast muidugi ka. Viimastel kuudel, pean tõdema, et tunnen sedasama. Kuigi käin ikka siinses Granada muusikaakadeemias, on minu kõik parimad tuttavad/sõbrad praktiliselt mittemuusikud ning tavaliselt on teemadeks ikka muu kui muusika. Eks muusikuid ole ka, aga just vabal ajal muusikutega kokku puutumine on jäänud seni üsna tagasihoidlikuks. Käib pigem üksi kodus-koolis nokitsemine. Olen mõnikord kurvastanud, et mittemuusikutega olen muusika osas üsna kardinaalselt teisel lainel. Kui nad ongi minu muusikat tahtnud kuulata või kuulnud, siis üldjuhul tunnen, et see jätab neid täielikult ükskõikseks või nad ei saa sellest lihtsalt aru. Ka veidralt vaatamist olen täheldanud. Tunnen, et pole üldse ka “mainstreami” mees ning muusikasugulasi on mittemuusikute seas äärmiselt raske, kui mitte öelda võimatu, seni olnud leida. Ja see tegelikult kurvastab mind. Seetõttu tunnengi end veidi üksiku hundina, kes omaette ringi nokitseb ja oma rida ajab. Ja see tundub olevat mitte ainult muusikas nii, vaid ka muudes tegemistes. Mu tutvusringkonnas pole just palju inimesi, kes regulaarselt blogi peavad või pilti teevad. Mõnikord on mul ka tunne, et inimesed absoluutselt ei tunne huvi selle vastu, mille vastu tunnen huvi mina. Seega ka mitte minu vastu. Päris palju väljendub see näiteks selles, et pilte või blogi kommenteerivad vaid mõned üksikud inimesed (aga need on vähemalt tublid ja järjepidevad). Samas, kui mõne näiteks üsna algaja flickeri pilte kommenteeritakse sadu kordi või mõnd blogi kommenteeritakse pidevalt ja rohkelt. Ma just kirjutasin oma eelmise postituse kommentaaridesse ühe lause, et: “kõik vajavad raha”. Nagu kõik vajavad ka tähelepanu, tunnustust. Aga ei ole võimalik saada seda, mida ei anna. Ja nagu Pets ütleb, peaks kodus kõigest viimseni lahti saama, küll siis antakse.

Mulle tuleb andmisega meelde aga Jack London. Kes on tema autobiograafiat lugenud, see teab. Minu jaoks senini üks vast kõige emotsionaalsemaid lugemisi. Mees, kes andis oma eluajal kõik ära ja siis, kui ta seda kord kõige rohkem vajas, pöörasid ta poole näo vaid üksikud inimesed. Mida rohkem ma inimesi jälgin, seda rohkem saan aru, et iga inimene ajabki tegelikult oma rida, nad kõik tahavad saada. Lõputu ellujäämiskarusell, kus võidaksid justkui need, kes rohkem saavad. Kõigil on oma kiiksud, mis väljenduvad saamisvajaduses. Sellest lahtisaamine on aga paganama raske, kuigi ma usun, et sellest mittehoolimine võib tuua suurt rahuldust.

Olen hakanud rohkem vaikima kui rääkima. On olukordi, kus öeldut poleks ehk pidanud ütlema, aga vähe olukordi, kus tunnen, et oleks pidanud ütlema. “Vaikimine kuld, rääkimine hõbe”. Kõige tobedamad olukorrad tekivad siis, kui emotsionaalne seisund tahaks midagi öelda. Ja tihti ütlengi. Aga kui ei ütle, rahunen normaalsuseni ning olen õnnelik, et mõtlesin ja siis alles ütlesin. Selles osas olen ma viimase aastaga kindlasti targemaks saanud. Siinne blogi on aastate jooksul muutnud päris sageli ja stabiilselt oma nägu. Need üle 400 postitust nelja ja poole aasta jooksul on olnud tõeline kasvamispäevik. Kuigi oleks võinud ju rohkem öelda, kirjutada, oleks seda võinud samas ka palju vähem teha. Inimestele ei meeldi oma minevikus kinni rippuda, ei ka mulle, nii et tihti tahaks kustutada postitused, valada tass veest tühjaks ja alustada uut täitmist. Aga hing kuidagi ei luba seda teha. Ja ma üldse ei tunne, et tass täis on ja kui ongi, siis seda, mida saaksin vabalt välja võtta ning seejärel sinna vett juurde valada.

Olen oma praeguse elukorraldusega väga rahul. Kripeldab vaid see, et aeg lendab helikiirusel ning suvi läheneb hirmsa hooga. Nii palju oleks vaja ära teha! Päevad ja tunnid on jäänud tuntavalt lühemaks, kuid seda ilmselt seetõttu, et võiks alati rohkem teha. Mu elus on praegu kaks suurt kirge, milleta oleks kui tühi kott. Ma ei taha ja ei suudagi neil mõlemal vahet teha, aga fotograafia ning muusika on mulle kirjeldamatut rõõmu toonud. Olen pisut ärevilgi, sest foto trügib nii selgelt peale. Tunnen seda igast otsast ja jääb vaid oletada, millist mõju ta peaks muusikale osutama. Viimasel ajal olen aga neid mõlemat hakanud ühendama ning minu armastus filmi ning filmimuusika vastu praktikaks realiseeruma. Aeg ajaks, kuid ma tean, kui fantastiline kevad mind siin Hispaanias ees ootab.

Ükskord tahaks ka sellise tüki oma elus ära teha. Fantaseerisin sellest mingi kolm aastat tagasi, et läheks ja oleks, isegi ihuüksi. Ja nüüd läheb Maris Kagu-Aasiasse üksi kolmeks kuuks. Imetlen tema julgust ja tahaks ise ka, kuigi ärevus oleks kindlasti hinges.

Teine, samuti väga palju lõbu pakkunud tegevus, oli long exposure pildistamine. See oli minu päris esimene kogemus selles vallas ning mõningaid näiteid näeb siit. Mu sõber Juanma peab mind aga friigiks, sest ma kogu aeg vatran pildistamisest ning kui kell on juba kaks öösel ning ta tugevalt haigutab, palun ikka veel väljas mõned pildid üles võtta, sest laenatud statiiv tuleb tagastada ja aega pole käes raisata.

Fotopangad on paigad (Stock photography), kus ajakirjad, ajalehed, blogipidajad, veebitegijad jt. saavad pisikese raha eest kasutada teiste fotosid. Surfasin veidi ringi, tegin eeltööd, et mis peaks-võiks meeldida ning lisasin umbes 120 valitud pilti. Minu esimene üllatus oli aga suur, kui hakkasin mõistma, et minu fotod praktiliselt ei kõlba fotopankadele. Tagasilükkamise põhjustena toodi just esteetilist, aga ka tehnilist kvaliteeti. Ei saanus esimese hooga üldse aru, miks mõni pilt tagasi lükati. Veel rohkem ringi vaadates ning analüüsides, sain aru, et stockphotos on küllaltki teistmoodi źanr. Pildid peavad olema viimseni viimistletud, tihti visuaalses naudingus suuri järeleandmisi tehes. Viimane ongi ilmselt peamine, miks ma sellele ilmselt rohkem aega pühendama ei hakka (nüüdseks on peale alustamist paari päevaga läinud müüki üks pilt). Aga asja uurimine andis mulle ühe vägagi väärtusliku kogemuse. Taoline kriitika paneb end veelgi rohkem analüüsima, mis pildil viga on, kuidas seda raamida, kuhu lähevad fookuspunktid ning mis vahenditega ja kuidas on võimalik foto kvaliteeti tõsta maksimumini. Seeläbi olen ka ise kõigele sellele rohkem tähelepanu hakanud pöörama ning visuaalne eneserahuldamine pole ainult domineeriv. Fotopangad nõuavad enamjaolt ka stuudio olemasolu, mida mul paraku veel ei ole.

Üks põhjus, miks fotopangad enamikule fotograafidest paistavad vaenulikud olevat, on kasumlikkus. Kõik taolised kohad maksavad autorile väga väikest protsenti, mis jääb üldiselt alla 50% müügihinnast, millest lähevad maha ka maksud. Koht, kuhu ennast registreerisin, maksab eksklusiivse pildi eest (mis tähendab, et pilt on ainult tema portaalis esindatud) 42% ja kui pilt on ka mujal, siis 22%. Muidugi, kui fotod müüma hakkavad, tõusevad ka protsendid. Aga need, kes tõesti suudavad fotopankades arvestatavat raha teha ning pilte suurtes kogustes müüa, neid paistab väga vähe olevat. Ainukesed, kes paistavad hirmrikkaks saavat, on fotopangad ise.

Minu esimene pildimüük toimus oktoobris, kui üks ameeriklanna kirjutas mulle, et soovib üht minu tehtud Arvo Pärdi pilti oma kontori seinale riputada. Olin toona meeldivalt üllatunud ja hakkasin kohe mõtlema, kuidas taolist situatsiooni rahuldada. Alguses mõtlesin, et saadan talle niisama pildi ning las prindib ise välja ning raamib ära. Aga eks kõik vajavad raha ning lõin ImageKindis omale konto, kus saab pildid välja trükkida ja ära raamida. Pärdi pilt ise asub siin. Kuna olin sel ajal juba Hispaanias, ei mõelnud ka selle peale, et ise pilt välja trükkida, ära raamida ja Ameerikasse teele saata (kuigi Eestis olles oleks see olnud ilmselt minu esimene valik). Niisiis ostis ameeriklanna selle Imagekindist, mis tõi mulle sisse veidi rohkem kui 15 dollarit. Pole just palju, kui arvestada sellega, et ameeriklanna käis tegelikult raamitud suure pildi eest välja miski 100 dollarit (umbes 1100 krooni), aga omakasu ei tahtnud kõrgeks ajada. Imagekind pole siiski väga kallis ning laseb autoril hinna ise määrata ning lisaks leiab sealt tuhandeid fantastilisi töid oma kodu sisustamiseks ilusate piltidega.

Minu osa valitud pilte ripub üleval müügiks ImageKindis, aga kui kellelegi peaks mõni minu teinegi pilt meeldima minu fotode hulgast, siis saab alati kontakteeruda e-maili teel või helistada. Hinnakirja ei ole olemas, kõik käib küllap nii, et “hundid söönud ja talled õnnelikud”.

Huvitav oleks kuulda ka teiste kogemusi.

Eesti kolm nädalat olid väga mõnusad. Või siis ka mitte, sest näiteks pidime kolm päeva kodus ilma veeta olema, kuna pumba voolik oli lõhki läinud ning tagatipuks lendas ka keris õhku, koos segisti ning kraaniga. Kauaigatsetud sauna ei saanudki. Meid päästis tookord vaid mõnepäevane sulailm. Aga kõik muu oli hullupööra ilus. Sellist lund pole kaua näinud ning sooja ahju kõrval istudes, või paksult riidesse toppides õues liikuda tundus olevat päris suur luksus. Hispaaniasse tagasi jõudes ootas ees jääkülm tuba, suur lumesadu, mis hiljem vihmaks pööras ning hiljem toast kadunud elekter. Aga mulle meedis oma teise koju jõuda.

Londoni lennujaam oli sel korral aga hoopis lõbusam. Tutvusime päris huvitavate inimestega. Mulle meenub eriti üks heategu – üks saksa noormees pidi printima oma pardakaardi ning tal jäi üks nael puudu. Ütlesin, et pole tagasi vaja ning andis mulle oma 50 penni, mis tal vist ainsana taskus oli. Kellelegi 50 penni andmine pole ju teab mis valus tegu rahakotile, kuigi selleks ma ju Londonis olingi, et raha kokku hoida ning ma teadsin, et järgnevad kuud tulevad rahaliselt hirmrasked. Üks tunnike hiljem nägin teda veelkord ja küsisin, et kas sai prinditud. Sai ja tuli välja, et tal polnudki tegelikult seda naela vaja ning andis selle mulle tagasi, öeldes, et tagasi pole vaja. Niisiis sain hoopis 50 penni.

Internetipunktis kohtasime aga ühte singapuri tüdrukut, kes meile ükshetk śokolaadi andis ja meid eelnevalt tükk aega pidevalt vahtinud oli. Ta aitas abivalmilt kõiki inimesi, kes seal oma pardakaarte printida üritasid. Viimase osas palusime ka meie tema abi. Lõpuks veetis ta meiega lennujaama põrandal terve öö. Tema sõnul oli ta viimased kuus kuud Euroopas ringi reisinud ning tahtis Londonist väga ära saada, kuna seal olevat maailma kõige ülbemad inimesed. Seda fakti kinnitas meile muuseas internetipunktis ka üks inglane. Tüdruk oli üsna kena, aga samas kahtlaselt naiivne. Pärimise peale, kuidas ta nii kaua saab enesele reisimist lubada, ütles ta, et töötas kaua ühes singapuri pangas (vist kontohaldurina) ning tuli lõpuks tulema, et reisima minna. Aga seda enam tundus kummaline, et ta polnud midagi sellest kuulnud, et pardale ei tohi üle ühe käsipagasi võtta. Niisiis veetis ta pool ööd oma kahte kotti üheks pakkides. Ma pole iial näinud, et ühel inimesel koti pakkimine niivõrd kaua aega võiks võtta. Tagatipuks arvasime Kunglaga mõlemad, et tegelikult võib ta vabalt ka “meesteteenindaja” olla, kellele Londonis sellepärast ei meeldinud, et ta seal kliente ei leidnud. Aga ta oli tegelikult väga tore ja kena inimene, isegi kui tema jutt tema naiivsusega kuidagi kokku ei tahtnud käia.

]]> http://mait.juriado.com/2010/01/12/singapuri-tudruk/feed/ 2 http://mait.juriado.com/2010/01/01/fotograafiaga-uuele-ringile/ http://mait.juriado.com/2010/01/01/fotograafiaga-uuele-ringile/#comments Fri, 01 Jan 2010 16:10:47 +0000 Mait http://mait.juriado.com/?p=1775 Üks minu tõsistest hobidest, fotograafia, on saanud peaaegu ühe aastaseks. Tõsi, enne päris enda kaamera ostmist sai päris mitu aastat pildistatud ka venna Pentaxiga, kuid tõsine pildistamine algas koos Nikon D300-ga 15. jaanuaril. Kartsin alguses veidi, et äkki läheb pildistamistuhin üle mõne aja möödudes, nagu väiksel poisil, kes on uut mudelautot kaua oodanud, kuid terve eelmise aasta jooksul pole hobi näidanud vähimatki väsimuse märki ning võin fotograafiat nimetada julgelt üheks oma suurimaks kireks. Ja see on pigem ajaga kasvanud, kui kahanenud.

2009. aastal vajutasin oma Nikon D300 päästikut 25096 korral, mis teeb päeva keskmiseks piltide saagiks umbes 70. Päris üllatav number iseendalegi. Sellest kodulehe pildisektsiooni ning flickerisse on jõudnud napilt üle 2200 pildi. Ma tunnen, et seda polegi ehk väga palju ning 2010. aastal kavatsen ma selle numbri igal juhul üle lüüa. 2200 pilti tähendab, et iga umbes üheteistkümnes pilt on jõudnud internetti. See arv kindlasti väheneb ka kogemuse kasvades. Tunnen, et olen pildistamises veel üsna oma tee alguses, kus arenemisruumi on küllalt. Olen aasta jooksul avastanud, et flickeris leidub väga suurel hulgal noori ja vanu (eriti just noori) fotograafe, kelle tööd on lihtsalt uskumatult fantastilised ning väga kõrgel tasemel. Armastan seda kommuuni väga ning olen sellest üsnagi sõltuvuses.

Mis hetked on mulle meelde jäänud 2009. aastast? Kindlasti inimesed. Olen aru saanud mida mulle kõige rohkem meeldib pildistada ja need on inimesed. Inimeste pildistamine ei too mitte rõõmu iseendale, vaid ka neile, kellest ma pilti teen. Vaid Marokos olen mõningal määral kartnud inimeste pildistamist, kuna naised ja mõned inimesed tihti saavad seal kurjaks. Ma ei ole aga suurem asi loodusfotograaf ning loodusesse satun pildistama harva. Looduspilte meeldib aga mulle vaadata küll. Kõige rohkem on meelde jäänud XXV laulupeo pildistamine (galerii asub siin). Väga õnnelik olen ka Arvo Pärdist saadud piltide üle, mis tõid Norale ning Arvole endalegi rõõmu ning väga väärtuslikuks pean ka oma reisipilte Hispaaniast, Marokost ning Türgist. Ma enam ei kujuta ettegi, et peaksin reisile minema ilma oma kaamerata.

Sellel aastal soovin pildistada veel rohkem ning seeläbi ka areneda. Soetada omale korralik valgustehnika, et viia pildistamine uuele tasemele. Proovida kindlasti videot (selleks tahaks täiskaader kaamerat koos videosalvestus võimalusega) ning teha rohkem erinevaid töid. Ja muidugi vahtida lugematul hulgal teiste pilte inspiratsiooniks.

Head uut aastat!

Meil oli Marrakeshis jäänud veel üks päev. Otsustasime lõpuks ikkagi midagi ka näha, kuna siiani olime söönud, shopanud ja sihitult ringi hulkunud. Otsustasime paari paleed otsima minna, mis lõppkokkuvõttes oli äärmiselt keeruline ülesanne. Kaardilt vaadates on asi lihtne, kuid kohapeal tuleb välja, et kõik majad näevad enam-vähem hallikas-pruunikad välja ja ei saa kuidagi aru, kustpoolt tuleb objektile läheneda. Lõpuks jõudsime ühte parki, mida regulaarselt vihmutatakse, kuna seal kasvas paks ja lopsakas rohi. Leidsime, et seal on mõnus mõnda aega pikutada ning tundsime rõõmu sellest, et ühtki kohalikku ei olnud silmapiiril ning automüra ning vingugaas ei kippunud kõrva ega ninna. Sellesse paleesse me paraku ei pääsenudki, aga valvurid oli uste-ees ning lõpuks soovisid nad näha minu fotosid, arvates, et äkki ma euroopa-terrorist olen vms. Nähes Tatjana pilte, ütles ta prantsuse keeles midagi Tanjale, mis ilmselgelt kõlas komplimendina. Pilte õnneks kustutama ei pidanud.

Marokos riietuvad naised meie mõistes ekstreemselt, ehk siis paljast ihu näeb üliharva ning tüüpiline on vaid kaks paljast nööpi peas, mis osutuvad silmadeks. Kevadel Tangeris nägime, kuidas naised läksid ujuma isegi täies varustuses (riietega). Seega oli Tanja maroko meestele korralik porno. Peale mõnda aega jalutamist palusin Tanjal salli kaela panna, kuna eest avatud dekoltee köitis minu meelest kõikide maroko meeste perverseid pilke. Ja ka naiste, panin tähele. Naiste pilke tabades tekkis mul huvitav küsimus, kas nad vaatavad halvakspanuga, või kadestavad välismaalasi seetõttu, et nad saavad endale lubad veidi rohkem paljast ihu kui silmad läbi riideava?Võimalik, et mõlemat. Aga olen kuulnud jutte, kuidas maroko naised soovivad tihti eurooplastega abielluda, et saaks riigist välja. Kuigi ka noori naisi näeb Marokos koos üsna katvate riietega, tundub noore ja vanema generatsiooni vahe lõdvenevat kergemate riiete kasuks. Ka näiteks Türgis rääkisid kohalikud, et viimase kümne aastaga on usulised kiivad eripärad muutunud lõdvemaks. Põhjuseks ilmselt interneti ja muude kommunikatsioonivahendite progressiivne esiletõus viimasel tosinal aastal.

Hingasin kergendatumalt tänu Tatjana sallile (ei tundnud end enam niiväga loomaaja eksponaadina) ning asusime kesklinna tagasi minema. Teepeale siiski jäi üks palee, kuhu ka sisse astusime. Ei mäleta enam palee nime, oli teine seest küll ilus, aga veidi kõle, kuna seal on kõik kivist. Suvel, kui väljas on +45, võib seal muidugi mõnus olla. Sees nägi ka veel Maroko moodsamaid kunstiprojekte ning muidugi turiste. Viimased olid üsna tüütud, kuna kippusid alati pilditegemise ajal pildi vaateväljas olema, kuigi nägid küll, et soovin miskist pilti teha.

Meil oli taskus veel niipalju raha, et see kõik kulutada korralikule õhtusöögile keskväljakul. Tahtsin seekord salvestada oma telefoniga seda käsikähmlust, mis tekkis mõned päevad tagasi, kui seisime söögiplatsil. Iga söögiplatsi omanik soovis meid tirida enda juurde ning võitlus meie pärast oli hullult lahe. Aga Tanja valis kiirelt koha ja mul jäigi käsikähmlus seekord nägemata. See-eest üritati meid pärast söögiarvega tüssata. Mul oli juba vaikselt kõrini, kuidas kohalikud üritavad igal sammul meid tillist tõmmata. Aga keskväljakul sain vähemalt ühe salvestuse ühe muusikagrupi kõrval. Asi lõppes sellega, et kohalik tõttas meilt kohe raha küsima, kui olime seal seisnud 15 sekundit. “It’s for the music,” ütles ta. Ei aidanud seegi, et seisime nii, nagu ei paneks neid tähele, nagu ootaks kedagi. Tahtsin vaid minuti neid salvestada. Lõpuks saatis ta meid per**e, sest ma ei kavatsenudki talle raha anda. Ja ega mul ei olnud ka anda.

Siin on sellest per**esaatmisest ka üks helijupp:

Download audio file (Maroko-fuck-you.mp3)

Tundsin, et kojumineku soov võtab juba võimust. Põhjus oli ilmselt ka lihtne – olime kulutanud kõik oma raha eelarves planeeritult. Päev oligi juba hilisõhtus ning veetsime ülejäänud õhtu Tanjaga hotellis chättides. Tanja oli super reisikaaslane ja inimesena äärmiselt siiras, heatahtlik ning huvitav. Vene tüdrukud on väga sageli hoopis siiramad kui eesti tüdrukud. Seetõttu nad mulle väga tihti ka sümpatiseerivad.  Kuigi ma Tatjanat enne reisi peaaegu üldse ei tundnud, läheksin temaga luurele küll taas igakell.

Varahommikul lennujaama minnes vedas meil nagu tellitult. Esimene tüüp, keda me tänaval nägime, pakkus meile taksot ja kuna meil seda just vaja oli, saime 60 kohaliku eest lennujaama (taheti muidugi 100). Lennujaamas tegin ilmselt kellelegi suure kingituse. Ostsin Marokost grillvardad. Ilusti nikerdatud ning värvitud – väga originaalsed. Aga kuna mul oli vaid käsipagas kaasas, arvasime, et mind nendega küll pardale ei lasta. Ja ei olekski lastud. Jätsin nad raske südamega lennujaama pingile, nagu oleks nad sinna kogemata minust jäänud. Kunagi sinna tagasi minnes kavatsen ma need vardad igal juhul endale osta. Huvitav oleks teada vaid, kus maal ja mandril nendega praegu liha küpsetatakse?

Maroko/Marrakesh – osa IV
Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I

12►