Nagu nimi viitab, on veidi rohkem kui kahe minutilises klipis näha kuulsat “Alhambrat”, väikest jalutuskäiku läbi tänavate, päikeseloojangut ning lõpuks meie peatänaval sagivaid inimesi. Kahe minutilise filmi ülesvõtmiseks kulus umbes 3 tundi. Ajastus oli tookord päris õige, sest jõudsin pimenemise saabumise ajaks mäeharjale.

Veidi tehnilist juttu. Film koosneb umbes 1300 fotost, mis omavahel ritta pandult teevad umbes 10 kaadrit sekundis. Pildid on ajaliselt “pandud üksteise peale”, ehk keerulisemas keeles fade-in ja -out-itud. Kasutasin ka veidi aeglustamist siin-seal. Üles võetud mu oma kaameraga Nikon D300, koos 18-55mm ning 180mm objektiividega. Kuna taeva ning linna pildistamisel varem kogemust eriti polnud, tegin ülesvõtmisel mõningasi vigu, mida järgmine kord vältida üritan.

Muusika on seegi kord minu enda loodud (no kuidas teisiti saakski) ning kuna Granada on väga tuntud oma kitarride ja flamencotantsu poolest, siis põhiliseks instrumendiks saigi loomulikult kitarr koos vastava stiiliga. Muideks, kitarritöökodasid on Granadas palju, neil on isegi üks tänav täis kitarrimeistrite poode. Kuna tol päeval oli veidi vihmane ning pilved olid kortstumedad, kasutasin ka suurt trummi, madalamaid motiive ning klaverit. Kokku sai kõik araabia- ning flamencolik.

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat saab kuulata siin:

Download audio file (Mait_Juriado-Granada.mp3)

Üks on päris kindel, juunis tagasi Eestisse minna on mul kurvastav. Kuigi eesti suve ma väga tahan. Siinne kõiksus on väga armsaks saanud ning kes teab, millal veel sääraseid seiklusi saan kogeda. Üks aasta ühes kohas jääb kahtlemata südamesse. Ning kahtlemata on see aasta olnud mulle üks õnnelikemaid. Sügisest muutus mu elu üsna kardinaalselt. Ei iial varem pole mu maailmapilt nii kiirelt ja suurelt muutunud kui viimase aastaga.

Märtsi keskpaigas, juba kahe nädala pärast, sõidavad mulle siia külla sõbrad Eestist. Ootan neid väga, sest meid ootavad põnevad 12 päeva siin ning jällegi Marokos. Sõidame mööda Andaluusiat ning Marokot, käime paikades kuhu minagi veel jõudnud ei ole (näiteks Alhambra).

Aprilli lõpus sõidame Tenerifele viieks päevaks koos Tatjanaga ning mais kavatsen külla sõita Madlile Itaaliasse, et koos Torinos, Milanos ning Veneetsias kümme päeva veeta. Ja võibolla sõidan koos kõigi hispaania erasmuslastega ka mais Ibizale, kuigi ma pole selles veel päris kindel. Nüüd tekib küsimus, et kust ma võtan selleks kõigeks raha? See mulle Hispaania juures meeldibki, et lendamine siit kõikjale on väga odav. Detsembris maksime Marokosse nelja lennu eest kokku 32 eurot, Tenerifel käime edasi-tagasi ära vähem kui 20 euro eest (see on pea sama kallis kui edasi-tagasi Tallinn-Tartu buss!!) ning Itaaliasse jõuan umbes 50 euro eest. Laevapiletid Marokosse maksavad samuti 20 eurot. Seda kõike saab teha ka erasmuse pisikese stipendiumi eest. Elu nagu seiklusfilmis.

Kõige nende reiside vahele peab ja mahubki ära palju tööd. Kevadel kirjutan palju muusikat, teen mõned filmid ja filmimuusikad ning selle sekka käib otseloomulikult ka suures koguses pildistamist. Töö ja vile koos.

Paar päeva tagasi sai ka ühe põneva ettepaneku. Nimelt kutsuti mind Tśehhimaale septembri alguses ühte pulma pildistama. Üks siin õppiv tśehhitar sattus mu pilte vaatama ning soovis mind tingimata enda pulma pildistama. Ootan seda väljakutset põnevusega, sest see oleks mul alles teine pulm, kuid tean, et saan hästi hakkama. Ja oleme juba poolataridega kokku leppinud, et lähen neile ka Poola külla, enne kui Prahasse lähen.

Mis saab veel mõnusam olla, kui kevad Hispaanias ning ratastel.

Ühel detsembrikuu päikselisel päeval olime Sierra Nevada mäestikus. Väljas oli üle 20 kraadi sooja ning peale jalgsimatka mägedes, kus pidasime ka pikniku, jooksime bussile, et Granadasse tagasi sõita. Mina ja Dobi jäime aga bussist maha ning pidime järgmist bussi ootama. Mõeldud tehtud, otsustasime koos teha pisikese fotosessiooni lasteväljakul. Kuna mul oli koos Dobiga plaanis nagunii järgmine film teha, siis oli see hea võimalus. Peab ütlema, et see tund aega seal mänguväljakul oli meil nii lõbus, et pärast pilte vaadates tahtsime juba lõppresultaati näha.

Selle lühikese filmi tegemise kõik protsessi osad on olnud mu jaoks äärmiselt naudingut pakkuvad (v.a see, et mu arvuti on tegelikult liialt aeglane videoga töötamiseks). Filmis jookseb ühes sekundis umbes 10 fotot, mis omavahel on väikeste fade-in ja fade-outidega ühendatud. Kuna piltide hulk oli suur, nõudis kõikide nüanssidega tegelime aeganõudvat käsitööd ning oma fantaasialendu pidurdas vaid see, et kõige selle realiseerimiseks oleks vaja rohkem aega (ning kiiremat arvutit). Kahjuks nii Vimeo kui ka Flickr mõlemad vähendavad oluliselt video kvaliteeti. Põhjuseks on ilmselt pigem see, et nende pildicodecid ei suuda nii kiiret liikuvat pilti hästi renderdada. Arvutist paistab High-Definition renderdus välja aga nagu elu ise ja mul on kahju, et teised vaatajad seda ei näe.

Muusika kirjutamise protsess oli samuti üks pikaleveninumaid selles vallas. Algselt ei kujutanud ma üldse ette, millist muusikat sinna kirjutada ning paar esimest päeva läksid lihtsalt katsetamisele. Hiljem osutus aga see sama põnevaks, kui filmitegemine ise. Muusika kirjutamisel on aga üks päris suur eelis, mille käes mõnikord vaevlevad sarnased timelapse filmid – stseenid võivad muusika karakteri seisukohalt küll hästi kokku minna, aga enda muusika kirjutamine võimaldab filmi ja muusika nüansideni sünkrooni viia.

Olen valmis asuma juba oma kolmanda filmi kallale. Filmiga töötamine on ootamatult muutunud väga nauditavaks tegevuseks ning oskan vaid unistada kaamerast, mis oskaks salvestada ka videot.

Ma siiralt loodan, et vaatajal on sama lõbus seda filmi vaadata, nagu meil oli seda teha. Andke teada, mida te arvate

Siiralt soovitan paremat HD kvaliteeti vaadata SIIT, otse Vimeost!

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat võib kuulata siin: Download audio file (Mait_Juriado-Dobi_and_I.mp3)

Nagu öeldud, koosneb film 1190 fotost, mille võtsin teatris ülesse. Pildistamise intervall oli 5-10-15 sekundit, alguses pikemalt, hiljem kiiremalt. Ühes sekundi jookseb läbi keskmiselt 7 fotot. Säriaeg on 1-1,5 sekundit ning pildid on omavahel kergelt fade in ja out. Samuti on veidi “pikemad” peatused. Film on kokku pandud Adobe After Effects-iga.

Muusika on komponeerid samuti minu poolt. Muusikas kasutatud hääled kuuluvad samuti kõik teatriinimestele, mille salvestasin teatris. Tekst on küll hispaaniakeelne, kuid katsusin sobitada selle täpselt videos toimuva tegevusega.

Oma esimese filmiga nägin parasjagu vaeva, sest teema on uus ning programmid pole veel niivõrd selged. Olen siiski väga vaimustatud ning tulemas on varsti ka teine film. Ja kolmanda filmi materjal on ka juba tegelikult olemas.

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat võib kuulata siit:

Download audio file (Theatro-final.mp3)

Tookord olin ma kaua eemal muusikalisest keskkonnast. Selle all mõtlen ma rohkem inimesi, kes olid muusikud. Muusikast muidugi ka. Viimastel kuudel, pean tõdema, et tunnen sedasama. Kuigi käin ikka siinses Granada muusikaakadeemias, on minu kõik parimad tuttavad/sõbrad praktiliselt mittemuusikud ning tavaliselt on teemadeks ikka muu kui muusika. Eks muusikuid ole ka, aga just vabal ajal muusikutega kokku puutumine on jäänud seni üsna tagasihoidlikuks. Käib pigem üksi kodus-koolis nokitsemine. Olen mõnikord kurvastanud, et mittemuusikutega olen muusika osas üsna kardinaalselt teisel lainel. Kui nad ongi minu muusikat tahtnud kuulata või kuulnud, siis üldjuhul tunnen, et see jätab neid täielikult ükskõikseks või nad ei saa sellest lihtsalt aru. Ka veidralt vaatamist olen täheldanud. Tunnen, et pole üldse ka “mainstreami” mees ning muusikasugulasi on mittemuusikute seas äärmiselt raske, kui mitte öelda võimatu, seni olnud leida. Ja see tegelikult kurvastab mind. Seetõttu tunnengi end veidi üksiku hundina, kes omaette ringi nokitseb ja oma rida ajab. Ja see tundub olevat mitte ainult muusikas nii, vaid ka muudes tegemistes. Mu tutvusringkonnas pole just palju inimesi, kes regulaarselt blogi peavad või pilti teevad. Mõnikord on mul ka tunne, et inimesed absoluutselt ei tunne huvi selle vastu, mille vastu tunnen huvi mina. Seega ka mitte minu vastu. Päris palju väljendub see näiteks selles, et pilte või blogi kommenteerivad vaid mõned üksikud inimesed (aga need on vähemalt tublid ja järjepidevad). Samas, kui mõne näiteks üsna algaja flickeri pilte kommenteeritakse sadu kordi või mõnd blogi kommenteeritakse pidevalt ja rohkelt. Ma just kirjutasin oma eelmise postituse kommentaaridesse ühe lause, et: “kõik vajavad raha”. Nagu kõik vajavad ka tähelepanu, tunnustust. Aga ei ole võimalik saada seda, mida ei anna. Ja nagu Pets ütleb, peaks kodus kõigest viimseni lahti saama, küll siis antakse.

Mulle tuleb andmisega meelde aga Jack London. Kes on tema autobiograafiat lugenud, see teab. Minu jaoks senini üks vast kõige emotsionaalsemaid lugemisi. Mees, kes andis oma eluajal kõik ära ja siis, kui ta seda kord kõige rohkem vajas, pöörasid ta poole näo vaid üksikud inimesed. Mida rohkem ma inimesi jälgin, seda rohkem saan aru, et iga inimene ajabki tegelikult oma rida, nad kõik tahavad saada. Lõputu ellujäämiskarusell, kus võidaksid justkui need, kes rohkem saavad. Kõigil on oma kiiksud, mis väljenduvad saamisvajaduses. Sellest lahtisaamine on aga paganama raske, kuigi ma usun, et sellest mittehoolimine võib tuua suurt rahuldust.

Olen hakanud rohkem vaikima kui rääkima. On olukordi, kus öeldut poleks ehk pidanud ütlema, aga vähe olukordi, kus tunnen, et oleks pidanud ütlema. “Vaikimine kuld, rääkimine hõbe”. Kõige tobedamad olukorrad tekivad siis, kui emotsionaalne seisund tahaks midagi öelda. Ja tihti ütlengi. Aga kui ei ütle, rahunen normaalsuseni ning olen õnnelik, et mõtlesin ja siis alles ütlesin. Selles osas olen ma viimase aastaga kindlasti targemaks saanud. Siinne blogi on aastate jooksul muutnud päris sageli ja stabiilselt oma nägu. Need üle 400 postitust nelja ja poole aasta jooksul on olnud tõeline kasvamispäevik. Kuigi oleks võinud ju rohkem öelda, kirjutada, oleks seda võinud samas ka palju vähem teha. Inimestele ei meeldi oma minevikus kinni rippuda, ei ka mulle, nii et tihti tahaks kustutada postitused, valada tass veest tühjaks ja alustada uut täitmist. Aga hing kuidagi ei luba seda teha. Ja ma üldse ei tunne, et tass täis on ja kui ongi, siis seda, mida saaksin vabalt välja võtta ning seejärel sinna vett juurde valada.

Olen oma praeguse elukorraldusega väga rahul. Kripeldab vaid see, et aeg lendab helikiirusel ning suvi läheneb hirmsa hooga. Nii palju oleks vaja ära teha! Päevad ja tunnid on jäänud tuntavalt lühemaks, kuid seda ilmselt seetõttu, et võiks alati rohkem teha. Mu elus on praegu kaks suurt kirge, milleta oleks kui tühi kott. Ma ei taha ja ei suudagi neil mõlemal vahet teha, aga fotograafia ning muusika on mulle kirjeldamatut rõõmu toonud. Olen pisut ärevilgi, sest foto trügib nii selgelt peale. Tunnen seda igast otsast ja jääb vaid oletada, millist mõju ta peaks muusikale osutama. Viimasel ajal olen aga neid mõlemat hakanud ühendama ning minu armastus filmi ning filmimuusika vastu praktikaks realiseeruma. Aeg ajaks, kuid ma tean, kui fantastiline kevad mind siin Hispaanias ees ootab.

Ükskord tahaks ka sellise tüki oma elus ära teha. Fantaseerisin sellest mingi kolm aastat tagasi, et läheks ja oleks, isegi ihuüksi. Ja nüüd läheb Maris Kagu-Aasiasse üksi kolmeks kuuks. Imetlen tema julgust ja tahaks ise ka, kuigi ärevus oleks kindlasti hinges.

Teine, samuti väga palju lõbu pakkunud tegevus, oli long exposure pildistamine. See oli minu päris esimene kogemus selles vallas ning mõningaid näiteid näeb siit. Mu sõber Juanma peab mind aga friigiks, sest ma kogu aeg vatran pildistamisest ning kui kell on juba kaks öösel ning ta tugevalt haigutab, palun ikka veel väljas mõned pildid üles võtta, sest laenatud statiiv tuleb tagastada ja aega pole käes raisata.

Fotopangad on paigad (Stock photography), kus ajakirjad, ajalehed, blogipidajad, veebitegijad jt. saavad pisikese raha eest kasutada teiste fotosid. Surfasin veidi ringi, tegin eeltööd, et mis peaks-võiks meeldida ning lisasin umbes 120 valitud pilti. Minu esimene üllatus oli aga suur, kui hakkasin mõistma, et minu fotod praktiliselt ei kõlba fotopankadele. Tagasilükkamise põhjustena toodi just esteetilist, aga ka tehnilist kvaliteeti. Ei saanus esimese hooga üldse aru, miks mõni pilt tagasi lükati. Veel rohkem ringi vaadates ning analüüsides, sain aru, et stockphotos on küllaltki teistmoodi źanr. Pildid peavad olema viimseni viimistletud, tihti visuaalses naudingus suuri järeleandmisi tehes. Viimane ongi ilmselt peamine, miks ma sellele ilmselt rohkem aega pühendama ei hakka (nüüdseks on peale alustamist paari päevaga läinud müüki üks pilt). Aga asja uurimine andis mulle ühe vägagi väärtusliku kogemuse. Taoline kriitika paneb end veelgi rohkem analüüsima, mis pildil viga on, kuidas seda raamida, kuhu lähevad fookuspunktid ning mis vahenditega ja kuidas on võimalik foto kvaliteeti tõsta maksimumini. Seeläbi olen ka ise kõigele sellele rohkem tähelepanu hakanud pöörama ning visuaalne eneserahuldamine pole ainult domineeriv. Fotopangad nõuavad enamjaolt ka stuudio olemasolu, mida mul paraku veel ei ole.

Üks põhjus, miks fotopangad enamikule fotograafidest paistavad vaenulikud olevat, on kasumlikkus. Kõik taolised kohad maksavad autorile väga väikest protsenti, mis jääb üldiselt alla 50% müügihinnast, millest lähevad maha ka maksud. Koht, kuhu ennast registreerisin, maksab eksklusiivse pildi eest (mis tähendab, et pilt on ainult tema portaalis esindatud) 42% ja kui pilt on ka mujal, siis 22%. Muidugi, kui fotod müüma hakkavad, tõusevad ka protsendid. Aga need, kes tõesti suudavad fotopankades arvestatavat raha teha ning pilte suurtes kogustes müüa, neid paistab väga vähe olevat. Ainukesed, kes paistavad hirmrikkaks saavat, on fotopangad ise.

Minu esimene pildimüük toimus oktoobris, kui üks ameeriklanna kirjutas mulle, et soovib üht minu tehtud Arvo Pärdi pilti oma kontori seinale riputada. Olin toona meeldivalt üllatunud ja hakkasin kohe mõtlema, kuidas taolist situatsiooni rahuldada. Alguses mõtlesin, et saadan talle niisama pildi ning las prindib ise välja ning raamib ära. Aga eks kõik vajavad raha ning lõin ImageKindis omale konto, kus saab pildid välja trükkida ja ära raamida. Pärdi pilt ise asub siin. Kuna olin sel ajal juba Hispaanias, ei mõelnud ka selle peale, et ise pilt välja trükkida, ära raamida ja Ameerikasse teele saata (kuigi Eestis olles oleks see olnud ilmselt minu esimene valik). Niisiis ostis ameeriklanna selle Imagekindist, mis tõi mulle sisse veidi rohkem kui 15 dollarit. Pole just palju, kui arvestada sellega, et ameeriklanna käis tegelikult raamitud suure pildi eest välja miski 100 dollarit (umbes 1100 krooni), aga omakasu ei tahtnud kõrgeks ajada. Imagekind pole siiski väga kallis ning laseb autoril hinna ise määrata ning lisaks leiab sealt tuhandeid fantastilisi töid oma kodu sisustamiseks ilusate piltidega.

Minu osa valitud pilte ripub üleval müügiks ImageKindis, aga kui kellelegi peaks mõni minu teinegi pilt meeldima minu fotode hulgast, siis saab alati kontakteeruda e-maili teel või helistada. Hinnakirja ei ole olemas, kõik käib küllap nii, et “hundid söönud ja talled õnnelikud”.

Huvitav oleks kuulda ka teiste kogemusi.

Eesti kolm nädalat olid väga mõnusad. Või siis ka mitte, sest näiteks pidime kolm päeva kodus ilma veeta olema, kuna pumba voolik oli lõhki läinud ning tagatipuks lendas ka keris õhku, koos segisti ning kraaniga. Kauaigatsetud sauna ei saanudki. Meid päästis tookord vaid mõnepäevane sulailm. Aga kõik muu oli hullupööra ilus. Sellist lund pole kaua näinud ning sooja ahju kõrval istudes, või paksult riidesse toppides õues liikuda tundus olevat päris suur luksus. Hispaaniasse tagasi jõudes ootas ees jääkülm tuba, suur lumesadu, mis hiljem vihmaks pööras ning hiljem toast kadunud elekter. Aga mulle meedis oma teise koju jõuda.

Londoni lennujaam oli sel korral aga hoopis lõbusam. Tutvusime päris huvitavate inimestega. Mulle meenub eriti üks heategu – üks saksa noormees pidi printima oma pardakaardi ning tal jäi üks nael puudu. Ütlesin, et pole tagasi vaja ning andis mulle oma 50 penni, mis tal vist ainsana taskus oli. Kellelegi 50 penni andmine pole ju teab mis valus tegu rahakotile, kuigi selleks ma ju Londonis olingi, et raha kokku hoida ning ma teadsin, et järgnevad kuud tulevad rahaliselt hirmrasked. Üks tunnike hiljem nägin teda veelkord ja küsisin, et kas sai prinditud. Sai ja tuli välja, et tal polnudki tegelikult seda naela vaja ning andis selle mulle tagasi, öeldes, et tagasi pole vaja. Niisiis sain hoopis 50 penni.

Internetipunktis kohtasime aga ühte singapuri tüdrukut, kes meile ükshetk śokolaadi andis ja meid eelnevalt tükk aega pidevalt vahtinud oli. Ta aitas abivalmilt kõiki inimesi, kes seal oma pardakaarte printida üritasid. Viimase osas palusime ka meie tema abi. Lõpuks veetis ta meiega lennujaama põrandal terve öö. Tema sõnul oli ta viimased kuus kuud Euroopas ringi reisinud ning tahtis Londonist väga ära saada, kuna seal olevat maailma kõige ülbemad inimesed. Seda fakti kinnitas meile muuseas internetipunktis ka üks inglane. Tüdruk oli üsna kena, aga samas kahtlaselt naiivne. Pärimise peale, kuidas ta nii kaua saab enesele reisimist lubada, ütles ta, et töötas kaua ühes singapuri pangas (vist kontohaldurina) ning tuli lõpuks tulema, et reisima minna. Aga seda enam tundus kummaline, et ta polnud midagi sellest kuulnud, et pardale ei tohi üle ühe käsipagasi võtta. Niisiis veetis ta pool ööd oma kahte kotti üheks pakkides. Ma pole iial näinud, et ühel inimesel koti pakkimine niivõrd kaua aega võiks võtta. Tagatipuks arvasime Kunglaga mõlemad, et tegelikult võib ta vabalt ka “meesteteenindaja” olla, kellele Londonis sellepärast ei meeldinud, et ta seal kliente ei leidnud. Aga ta oli tegelikult väga tore ja kena inimene, isegi kui tema jutt tema naiivsusega kuidagi kokku ei tahtnud käia.

2009. aastal vajutasin oma Nikon D300 päästikut 25096 korral, mis teeb päeva keskmiseks piltide saagiks umbes 70. Päris üllatav number iseendalegi. Sellest kodulehe pildisektsiooni ning flickerisse on jõudnud napilt üle 2200 pildi. Ma tunnen, et seda polegi ehk väga palju ning 2010. aastal kavatsen ma selle numbri igal juhul üle lüüa. 2200 pilti tähendab, et iga umbes üheteistkümnes pilt on jõudnud internetti. See arv kindlasti väheneb ka kogemuse kasvades. Tunnen, et olen pildistamises veel üsna oma tee alguses, kus arenemisruumi on küllalt. Olen aasta jooksul avastanud, et flickeris leidub väga suurel hulgal noori ja vanu (eriti just noori) fotograafe, kelle tööd on lihtsalt uskumatult fantastilised ning väga kõrgel tasemel. Armastan seda kommuuni väga ning olen sellest üsnagi sõltuvuses.

Mis hetked on mulle meelde jäänud 2009. aastast? Kindlasti inimesed. Olen aru saanud mida mulle kõige rohkem meeldib pildistada ja need on inimesed. Inimeste pildistamine ei too mitte rõõmu iseendale, vaid ka neile, kellest ma pilti teen. Vaid Marokos olen mõningal määral kartnud inimeste pildistamist, kuna naised ja mõned inimesed tihti saavad seal kurjaks. Ma ei ole aga suurem asi loodusfotograaf ning loodusesse satun pildistama harva. Looduspilte meeldib aga mulle vaadata küll. Kõige rohkem on meelde jäänud XXV laulupeo pildistamine (galerii asub siin). Väga õnnelik olen ka Arvo Pärdist saadud piltide üle, mis tõid Norale ning Arvole endalegi rõõmu ning väga väärtuslikuks pean ka oma reisipilte Hispaaniast, Marokost ning Türgist. Ma enam ei kujuta ettegi, et peaksin reisile minema ilma oma kaamerata.

Sellel aastal soovin pildistada veel rohkem ning seeläbi ka areneda. Soetada omale korralik valgustehnika, et viia pildistamine uuele tasemele. Proovida kindlasti videot (selleks tahaks täiskaader kaamerat koos videosalvestus võimalusega) ning teha rohkem erinevaid töid. Ja muidugi vahtida lugematul hulgal teiste pilte inspiratsiooniks.

Head uut aastat!

Meil oli Marrakeshis jäänud veel üks päev. Otsustasime lõpuks ikkagi midagi ka näha, kuna siiani olime söönud, shopanud ja sihitult ringi hulkunud. Otsustasime paari paleed otsima minna, mis lõppkokkuvõttes oli äärmiselt keeruline ülesanne. Kaardilt vaadates on asi lihtne, kuid kohapeal tuleb välja, et kõik majad näevad enam-vähem hallikas-pruunikad välja ja ei saa kuidagi aru, kustpoolt tuleb objektile läheneda. Lõpuks jõudsime ühte parki, mida regulaarselt vihmutatakse, kuna seal kasvas paks ja lopsakas rohi. Leidsime, et seal on mõnus mõnda aega pikutada ning tundsime rõõmu sellest, et ühtki kohalikku ei olnud silmapiiril ning automüra ning vingugaas ei kippunud kõrva ega ninna. Sellesse paleesse me paraku ei pääsenudki, aga valvurid oli uste-ees ning lõpuks soovisid nad näha minu fotosid, arvates, et äkki ma euroopa-terrorist olen vms. Nähes Tatjana pilte, ütles ta prantsuse keeles midagi Tanjale, mis ilmselgelt kõlas komplimendina. Pilte õnneks kustutama ei pidanud.

Marokos riietuvad naised meie mõistes ekstreemselt, ehk siis paljast ihu näeb üliharva ning tüüpiline on vaid kaks paljast nööpi peas, mis osutuvad silmadeks. Kevadel Tangeris nägime, kuidas naised läksid ujuma isegi täies varustuses (riietega). Seega oli Tanja maroko meestele korralik porno. Peale mõnda aega jalutamist palusin Tanjal salli kaela panna, kuna eest avatud dekoltee köitis minu meelest kõikide maroko meeste perverseid pilke. Ja ka naiste, panin tähele. Naiste pilke tabades tekkis mul huvitav küsimus, kas nad vaatavad halvakspanuga, või kadestavad välismaalasi seetõttu, et nad saavad endale lubad veidi rohkem paljast ihu kui silmad läbi riideava?Võimalik, et mõlemat. Aga olen kuulnud jutte, kuidas maroko naised soovivad tihti eurooplastega abielluda, et saaks riigist välja. Kuigi ka noori naisi näeb Marokos koos üsna katvate riietega, tundub noore ja vanema generatsiooni vahe lõdvenevat kergemate riiete kasuks. Ka näiteks Türgis rääkisid kohalikud, et viimase kümne aastaga on usulised kiivad eripärad muutunud lõdvemaks. Põhjuseks ilmselt interneti ja muude kommunikatsioonivahendite progressiivne esiletõus viimasel tosinal aastal.

Hingasin kergendatumalt tänu Tatjana sallile (ei tundnud end enam niiväga loomaaja eksponaadina) ning asusime kesklinna tagasi minema. Teepeale siiski jäi üks palee, kuhu ka sisse astusime. Ei mäleta enam palee nime, oli teine seest küll ilus, aga veidi kõle, kuna seal on kõik kivist. Suvel, kui väljas on +45, võib seal muidugi mõnus olla. Sees nägi ka veel Maroko moodsamaid kunstiprojekte ning muidugi turiste. Viimased olid üsna tüütud, kuna kippusid alati pilditegemise ajal pildi vaateväljas olema, kuigi nägid küll, et soovin miskist pilti teha.

Meil oli taskus veel niipalju raha, et see kõik kulutada korralikule õhtusöögile keskväljakul. Tahtsin seekord salvestada oma telefoniga seda käsikähmlust, mis tekkis mõned päevad tagasi, kui seisime söögiplatsil. Iga söögiplatsi omanik soovis meid tirida enda juurde ning võitlus meie pärast oli hullult lahe. Aga Tanja valis kiirelt koha ja mul jäigi käsikähmlus seekord nägemata. See-eest üritati meid pärast söögiarvega tüssata. Mul oli juba vaikselt kõrini, kuidas kohalikud üritavad igal sammul meid tillist tõmmata. Aga keskväljakul sain vähemalt ühe salvestuse ühe muusikagrupi kõrval. Asi lõppes sellega, et kohalik tõttas meilt kohe raha küsima, kui olime seal seisnud 15 sekundit. “It’s for the music,” ütles ta. Ei aidanud seegi, et seisime nii, nagu ei paneks neid tähele, nagu ootaks kedagi. Tahtsin vaid minuti neid salvestada. Lõpuks saatis ta meid per**e, sest ma ei kavatsenudki talle raha anda. Ja ega mul ei olnud ka anda.

Siin on sellest per**esaatmisest ka üks helijupp:

Download audio file (Maroko-fuck-you.mp3)

Tundsin, et kojumineku soov võtab juba võimust. Põhjus oli ilmselt ka lihtne – olime kulutanud kõik oma raha eelarves planeeritult. Päev oligi juba hilisõhtus ning veetsime ülejäänud õhtu Tanjaga hotellis chättides. Tanja oli super reisikaaslane ja inimesena äärmiselt siiras, heatahtlik ning huvitav. Vene tüdrukud on väga sageli hoopis siiramad kui eesti tüdrukud. Seetõttu nad mulle väga tihti ka sümpatiseerivad.  Kuigi ma Tatjanat enne reisi peaaegu üldse ei tundnud, läheksin temaga luurele küll taas igakell.

Varahommikul lennujaama minnes vedas meil nagu tellitult. Esimene tüüp, keda me tänaval nägime, pakkus meile taksot ja kuna meil seda just vaja oli, saime 60 kohaliku eest lennujaama (taheti muidugi 100). Lennujaamas tegin ilmselt kellelegi suure kingituse. Ostsin Marokost grillvardad. Ilusti nikerdatud ning värvitud – väga originaalsed. Aga kuna mul oli vaid käsipagas kaasas, arvasime, et mind nendega küll pardale ei lasta. Ja ei olekski lastud. Jätsin nad raske südamega lennujaama pingile, nagu oleks nad sinna kogemata minust jäänud. Kunagi sinna tagasi minnes kavatsen ma need vardad igal juhul endale osta. Huvitav oleks teada vaid, kus maal ja mandril nendega praegu liha küpsetatakse?

Maroko/Marrakesh – osa IV
Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I

Ei tahtnud kõiki päevi Marrakeshis mööda saata ja seega otsustasime minna. Taksosõit varahommikul maksis bussijaama 20 dirhamit (30 krooni) ning bussijaamas võtsid meid kohe vastu kupeldajad, kes meile bussipileteid Essaouirasse pakkusid. Läksime õnge. Ma teadsin, et sõit ei tohiks üle 3 tunni kesta ning hea bussiliiniga peatusi ei tohiks samuti üle ühe olla. Küsisin reisi pikkuse ja peatuste kohta ja mehe sõnul kestvat sõit 2 tundi ja 45 min. ning peatusi on vaid üks. Tundus täitsa super! Kuna buss pidavat lahkuma kohe ja me ei viitsinud väga oodata, võtsime pakkumise vastu. Pilet maksis ka mulle teadaolevast infost vähem (65d). Mees üritas meeleheitlikult meile müüa ka tagasisõidu piletit, millest ma kahtlustavalt keeldusin. Mees üritas veel korduvalt, rääkides erinevaid jutte, miks ikkagi on kasulik ka tagasiostupilet osta, kuid igaks juhuks keeldusin. Me ei teadnud ka täpselt, millal tagasi tahame tulla. Sain alles hiljem aru, miks mees nii initsiatiivikalt meile peale käis, sest kõik mida mees rääkis, oli vale. Buss sõitis sinna pea 4 tundi, tegi umbes 15 peatust ning ilmselt poleks ka tagasi tulnud, kuna oli niivõrd logu. Moraal on, et mitte kunagi ei tasu uskuda seda, mida marokolane sulle räägib. Kogesime seda mitmeid kordi.

Tee Essaouirasse möödus kiirelt, sest muudkui vahtisime aknast välja ning imasime pilte küladest ning põldudest. Buss peatus igas nurgas ning sai täis üsna pea igasugustest sulelistest. Isegi sel hommikul ja “talvel” ei taha marokolased päikest, miks muidu oli vaid meie aken vaba, ülejäänutel päikesevari ette tõmmatud.

Essaouiras maha astudes ootas ees meid juba umbes kaheksa pealine poiste kari, kel kõigil oli näpus flaierid, kus peal hotellid. Poisid rabelesid kõvasti, et kes esimesena saab meile flaieri pihku pista, kuid olid ilmselt üsna pettunud, kui keeldusime. Esimese hooga, nagu ikka uues kohas, on raske orienteeruda, aga Essaouira oli fantastiline! Üsna pisike linn Atlandi ookeani ääres, koos väga kompaktse ja huvitava vanalinnaga (Medinaga). Koos imeilusa rannaga, pisikese lahega, kaitsekindlustega ning sadamaga. Tundus perfektne suvituskoht. Soojakraade oli ehk 25 ning ookean tundus ujumissoe.

Tuli välja, et paljud pudi-padi asjad (näiteks puukarbid) valmistatakse just seal linnas. Need jõuavad siis ka Marrakeshi ning mujale. Vanalinnas sain näha ning pildistada ka üht vana meest, kes neid karpe puidust välja nikerdab. Üks huvitav tähelepanek oli veel narkodiilerid, kes meile erinevat kaupa üritasid müüa. Väga kummaline, et isegi kümme meetrit eemal seisvad politseinikud ei takistanud diilerilt meilt küsimast, et kas tahame oopiumit või heroiini? Sadamas üritas üks madrus kaugelt mind meeleheitlikult oma paati marihuaanat ostma meelitada. Negatiivseks asjaks oligi see, et nägin nii mõndagi meest-naist, kes tundus olevat paadunud narkar ja nägi seetõttu kohutav välja oma “kaines” olekus.

Essaouira oli Marrakeshist seetõttu erinev, et väga paljudes kohtades leidusid hinnasildid. Ja alles siis sai selgeks, kui väga Marrakeshis üritatakse turisti koorida. Ja ka müüjad ei olnud seal nii pealetükkivad kui Marrakeshis. Siiski komistasime rannas ühe ehtemüüja peale, kes meie tähelepanu võitis sellega, et ütles hinnaks vaid üks euro. Osavalt tehtud! Valisime välja neli käevõru ning arvasime, et saame nad 4 euro eest. Mees sattus õhinasse, aga pidi pea pettuma, sest ta tegelikult mõtles, et üks käevõru maksab 10 eurot ja küsis 40 eurot. Taas saime korralikult naerda, kui rumalateks meid peeti. Kuna me üle ühe euro eseme eest maksta ei tahtnud, jäi mees pika ninaga. Nende ehete väljakuulutatud kvaliteet on küsitav, sest Tatjana sõnul tema sealt ostetud ehted juba lagunevad. Aga tol päeval saime sealt rannast fantastilisi pilte! Tõeline paradiis!

Essaouira tundub aga ideaalne koht suvitamiseks. Odav, võrratu rannaribaga, mässavate lainetega ning oma väiksusega. Läheksin sinna hea meelega tagasi. Siis oli seal võibolla juba ehk liialt külm, aga kuni detsembri alguseni leiab sealt kindlasti sooja suve!

Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I

Tolleks päevaks vaatasime välja ka mõned vaatamisväärsused. Nagu aga hiljem selgus, me kuhugi ei jõudnudki. Marrakeshi vanalinn (Medina) on kümne ruutkilomeetri suurune ala linnamüüride vahel, mille tänavarägastikus, mille kohta pole olemas isegi täpset kaarti, võib ülilihtsalt ära eksida. Kõik on kompaktne ning vaatamisväärsuste leidmine sealt seest oli raske ülesanne. Kõik ilus näeb Marokos üldiselt väljast koledalt pruun välja. Võib küll aimata, et seal või seal võiks midagi ilusat olla, aga ilma teed küsimata on raske midagi leida. Suuna küsimine läheb aga alati turistile miskit maksma. Tavaliselt krimpsutavad kohalikud raha saades nina, nagu nad oleks vähe saanud.

Õige pea juhatab meile teed ilma küsimata üks väga sõbralik meesterahvas, korrutades kogu aeg, et tema, vastupidiselt teistele, raha ei küsi. Tundus tõesti väga tore, kuigi pärast selgus, et see nii siiski ei olnud. Ta ütles, et minge selle mehe järgi ja veel seda, et ka tema ei taha mingit raha selle eest. Vaid aitäh tahab saada. Õpetas meile aitäh ütlemise Maroko keeles (ei mäleta enam) ning läksime temaga kaasa. Mõlema mehe sõnul toimuvat täna kuskil mingi suur turg. Väga võimas kauplemine ja seal saab teha väga ilusaid pilte (osutades muidugi minul kaasas olevale kaamerale). Õige pea võttis meid üle järgmine mees. Siis sain äkki aru, et olemegi auku kukkunud. Mees nägi “adidase” vestis välja ehtne kupeldaja. Ta viis meid tänavarägastikku ning tutvustas meile nahatöötlemisvõtteid ja kohta, kus seda tehakse. Kuhu jäi turg, seda me ei saanudki teada. See-eest aga oli hais seal nahkade vahel ekstreemne. Kuigi asi tundus kahtlane, läksime asjaga kaasa, mina tahtsin pilti teha ning kuna olime juba kaua vantsinud, ei viitsinud ümber ka keerata. Ei teadnud ka täpselt, kus me oleme ja kuhu me läheme. Mehe jutt oli lühike. Rääkis meiega 10 minutit ja hiljem, kui olime ühte poodi sisse läinud ja peale tükk aega seal olemist sealt väljunud, hakkas tal äkitselt justkui kiire. “Pay me 100d (145 krooni) and I will go”, tuli mehelt. Andsin 20d või veidi peale ning mees jäi pettunult vinguma, sest tal ei õnnestunud seekord lihtsalt raha teha.

Ma ei tea, kas me nägime tõesti nii rikkad välja, või olid kohalikud lihtsalt mõnikord veits arust ära, aga enne sellest mehest lahkuminekut sattusime vaibapoodi. Rääkisime pikalt kes me olema ja mis me teeme ja mul oli isegi tunne, et võiks 150 krooni eest sealt ühe vaiba osta. Üsna meeldiv oli, kuni mehe jutt jõudis rahani. “I will make you a student price!” “Noh, et ma tean küll, et teil tudengitel raha,” ei ole ja küsis 250 eurot. Muideks, see “student price” hindu kuulsime veel väga paljudes poodides. Võimalik, et too pisike vaip, mida me vaatasime, tõepoolest nii palju võis maksta. Ikkagi käsitöö (kõige suurem argument, et midagi müüa, aga selles käsitöös pole ka päris kindel, kas ikka oli), aga nagu ka järgmistel päevadel selgus, ulatuvad hinnakäärid õiglase ja ülemise hinna vahel tihti üksteisest kümne korra kaugusel. Tegime imestunud nägusid tükk aega ja mees hakkas hinda alla laskma, küsides, et mida me oleks nõus kauba eest maksma. Marokolaste kauplemisosavus on väga hea, aga tavaliselt ühemustriline. Väga suure hinna ütlemine jätab ostjale mulje, et kaup on palju väärt ning küsimusele, palju ma oleksin nõus maksma, tekib paratamatult tunne, et ma ei saa väga odavat hinda öelda. Aga see on viga. Tuleb öelda võimalikult madal hind (alustada kasvõi 10 dirhamist). Tavaliselt viib see selleni, et marokolane küsib minult, kas ma olen hull (seda juhtus ka lugematu arv kordi). Tuleb endale kindlaks jääda ning oma asja raiuda. Ja praktiliselt alati jõuab hind üsna soovitud tasemele. Ütlesin vaiba hinnaks 100d, millele järgnes tavapärane pettunud nägu. Aga kuna me olime eelnevalt pikalt jutustanud, ei tihanud mees ilmselt öelda, et me hullud oleme. Ja me ei kavatsenudki üle 100d maksta. Mees jäi pettunult poodi ja meie jäime vaibata. Ei nutnud.

Peaaegu igas poes käib kauplemine ühemustriliselt. Müüja ütleb meile hirmkõrge hinna, mille peale mina alustan üsna nullist. Käib tavapärane “hulluks” nimetamine, kätega vehkimine ja muu sinna juurdekuuluv. Üks ilmselge põhjus meilt raha küsida oli ilmselt minu kaamera. Sellise kaameraga mees peab ju ometi rikas olema? Siunasime tihti kaamerat, et tuleks ta kotti panna ja ehk ei oleks siis ka algsed hinnad nii kõrged. Kas tõesti on kohalikud harjunud sellega, et suudavad nii lihtsalt kõiki koorida? Ja kas tõesti keegi on nõus sääraseid hindu ka maksma? Nähtavasti on. Aga tihti jäi tunne, et kohalikud peavad tõesti eurooplast idioodiks, kes raha lihtsalt välja käib. Tanger oli kevadel selle poolest oluliselt sõbralikum, et ka alghinnad ei ulatunud ulmelistesse kõrgustesse. Vaid üksikud korrad kohtasime alghindu, mis ei tundunud absurdsed.

Üks viga, mida ka korduvalt tegime, oli kiire ostuotsus. Marokos tuleb kindlasti kasuks ringivaatamine ja alles seejärel ostuotsustamine. See on küll raske, sest müüjad lasevad ostjad poest välja üsna harva ilma kaubata. Näiteks soovisin osta üht puidust imekarpi. Müüja tegi muidugi mulle “tundengihinna” 65 eurot! Alustasin vist 7 eurost (müüja järgmine pakkumine oli minu vastust kuuldes 35 eurot). Hakkasime Tanjaga naerma, et näe, hind kukkus kohemaid 50%. Ning lõpuks ostsin kaks karpi 18 euro eest. Järgmisel päeval küsisin teises linnas ühe müüja käest selle sama karbi hinda ja sain esimeseks hinnaks 15 eurot. Järeldus, et peale mõningast kauplemist oleks karbi saanud ehk miski 7 euro eest, mida ka alguses pakkusin. Mitmel pool on väljas ka hinnad, mida jälgides saab üsna hea ettekujutuse, kui odav tegelikult Maroko suveniiride ostmiseks on. Aga kus hindu ei ole, võivad hinnad olla 10 korda kõrgemad. Ja miks muidu nad selliseid hindu küsivad, eks keegi neid siis ka on nõus maksab.

Kauplemine tundub marokolaste jaoks aga püha. Kui ei kauple, oleks see justkui neile solvanguks. Müüjad küll virisevad ja vehivad kätega, aga lõpuks tunduvad ikkagi rahul olevat. Asi on vaid müümisprotseduuris endas. Kahtlemata on valgele mehele, kes säärase asjaga kokku puutunud ei ole, selline kauplemine üsna kurnav. Seal on see aga eluviis. Kuid see eluviis on väga kiirelt nakkav, sest see lahutab meelt. Käisime pidevalt turul erinevatelt müüjatelt hindu küsimas ja tingimas, ise mitte kavatsedes asju osta. Lihtsalt enese lõbustamise mõttes. Kauplemine on kahtlemata üks kõige nauditavamaid asju, mis Maroko juures mulle meeldib. Tunne, kuidas täiesti ebameeldivast tundest üle saab ja kuidas keskkonnaga kohanemine toimub, on väga rahuldust pakkuv.

Tol päeval, nagu ka kõikidel teistel päevadel, sõime keskväljakul rikkalikku õhtusööki, jõime apelsinimahla, uitasime tänavatel ning nautisime suve detsembrikuus.

Vaata ka:

Maroko/Marrakesh – osa IV
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I

Üks maroko dirham maksab umbes 1,45 krooni. Vahetasime lennujaamas raha ning esimene kauplemine toimub lennujaamas bussi oodates. Esimesed tiivulised on meil juba kannul ja pakuvad küüti linna 100 kohaliku eest (ehk siis 145 krooni). Ütlen 50d, mille peale kukub hind 80d peale. Kuna buss on kaugelt juba tulemas ja mina ütlen ikka 50, on ta päri. Linna keskväljakule jõudes hakkame otsima tänavat, kus peaks asuma meie hotell, mille internetist välja vaatasime. Enne, kui selle leiame, käime veel mitmes hotellis hindu küsimas ja kauplemas. Keegi ei taha järgi anda ning meie ei taha üle 125 kohaliku (180 krooni) kahe peale ühe öö eest maksta. Lõpuks leiame meie hotelli (Imouzzer) ja maksame kahese toa eest 120d, mis on meie jaoks hea diil. Ma arvan, et odavamat varianti selle kvaliteedi eest linnast saada on üpriski keeruline. Toas on kõik vajalik öö veetmiseks, aga duśś on korruse peale. Katusel on terrass hea vaate ja istumiskohtadega ning kui välja arvata see, et öösiti on külm ning kütet pole, on tegemist igati tip-top ööbimispaigaga neile, kes just euroopalikku standardit taga igas asjas ei aja. Umbes 80 krooni näo peale öö eest tundub ilmselge odav väljamüük. Kukume voodisse ja magame õhtul kella seitsmeni ühe jutiga.

Õhtul ärgates on jahedaks kiskunud. Küte puudub, aga see-eest on paks villane tekk. Duśśi all käimine sellise rõskusega on üsna ebameeldiv, aga kuna maksame niivõrd vähe, siis ei taha väga vinguda. Sätime end valmis, et linna avastama minna. Meie hotell asub Marrakeshi peaväljakust (Djemaa el Fna) umbes paari minu jalutuskäigu kaugusel. Kõrvaltänavalt peatänavale jõudes tekib esimese hooga “wow“, nii palju inimesi. Hommikul saabudes olid tänavad veel üsna tühjad. Keskväljakut iseloomustab mitukümmend välisöögi kohta, apelsinimahla ning puuviljade müüjad, palju muusikuid, mängude korraldajaid, jutuvestjad, maod, ahvid ja jumal teab veel mis loomad ja tegelased. Kõik selleks, et turistidelt viimanegi sent välja imeda. Keskväljakule jõudes tiritakse meid koheselt kauplemismöllu ning hetke endale on raske leida. Kui väga hakkab ära tüütama, arvestavad nad siiski sellega, kui öelda, et mul on kaaslasega jutt pooleli ja palun mitte segada. Aga siis ootavad nad nii kaua, kuni arvavad jutu läbi olevat.

Siin on üks helinäide (tehtud mobiiliga, seega üsna kehvake), mis möll tegelikult õhtuti toimub Djemaa el Fnas. Üles võetud muusikutegrupi kõrval:

Download audio file (Maroko-keskvaljak1.mp3)

Enne reisi lugesin üht juttu “Henna” tätoveerijatest ja kuidas nad turistidelt raha nöörivad. Inimene tuleb turisti juurde, teeb talle käepeale kiirelt tätoveeringu või annab ta kätte pildiraamatu. Mõlemad on saatuslikud vead, sest kui oled näpu juba andnud, võib kindel olla, et tuleb ka raha anda. Isegi kui ei kavatse anda, teeb “teenuse pakkuja” enesetunde nii osavalt sitaks, et tuleb ikka anda. Kuna Tatjana oli Marokos esimest korda, kukkus ta koheselt auku. Samal ajal kui rääkisin ühe värbajaga, kes meid enda söögikohta üritas meelitada, jõudis üks “hennatädi” Tanjale käele joonistama hakata. Keerasin ümber, oli juba hilja ja mulle meenus koheselt see reisijutt, kus räägiti henna tatoveeringu ohtlikusest, sest palju liigub ringi mingeid kemikaale, mis pidavat nahka kahjustama ning vaestest turistidest, kes väga agressiivse rahanõudmise peale peavad tugevalt kukrut kergitama. Rääkisin enne reisi küll Tatjanale mõningaid nippe, mida teha ja mida mitte ja kuidas kohalikud käituvad ja kavatsesin ka sellest “hennast” rääkida, aga ma unustasin. Kuna käsi oli juba antud, muigasin ja lasin Tatjanal asjast ise välja rabeleda. Parim oli see, et Tatjana vist ei osanud oodata, et tädi tegelikult väga palju raha nõudma hakkab ning kui 10d andmise peale tädi ilmselgelt pead noogutas, et liiga vähe on, sekkusin ja andsin 20d ning ütlesin aitäh, et rohkem ei saa. Tädi veel üritas, aga Marokos on “ei” kõige vajalikum sõna, mida tuleb ütlema õppida. Lõpuks lausuti “fuck you“. Keerasime ümber ja läksime oma teed. Tuju oli kehvake.

Ostsime väljakult apelsinimahla, mida pressiti me nina all. Maksis 10d (14 krooni) klaas. Palju maksime, sest järgmisel päeval ostsime 5d ees ja ülejärgmisel 3d eest ilma kauplemata. Mõnda asja lihtsalt ei viitsi kaubelda, kuigi see väga fun on. Aga mahl oli jumalikult hea! Olime kergelt traumeeritud eelnevast “hennatädi” kogemusest. Ikka esimesed minutid möllu keskel ja polnud veel harjunud. Tulid täpselt meelde need esimesed tunnid Marokos, kui olin seal esimest korda. Eurooplase jaoks ebaloomulikult ekstreemne inimeste pealetükkivus. Aga mul oli lõbus vaadata, kuidas Tanja naiivsus hästi ära kasutati. Aga see, mis alguses raske tundub, hakkab pärast hullupööra meeldima ning kauplemine on tegevus, mis vähemalt minule pöörast naudingut pakub.

Me polnud korralikult söönud juba üle ööpäeva ning kõhud olid täiesti tühjad. Esialgne plaan oligi sööma minna, aga kuna teepeal tülitatakse meid tavaliselt lugematu arv kordi, võtab sihtkohta jõudmine arvatust rohkem aega. Marrakeshi keskväljak on ideaalne koht kehakinnitamiseks. Suitsevad katlad, toidumäed, muusika, tants ja melu otse nina all, on söögielamus koos meelelahutusega garanteeritud! Ja söögid on oivalised. Valik on suur ning proovida saab lambaajusid, oivaliselt küpsetatud lambaliha, kala, erinevaid mereande või toite, mida ma varem kunagi saanud ei olnud. Mõnele snoobile, kes on harjunud kõike hügieeniliselt tegema, võib see toiduvalmistamine ja serveerimine ehk vastumeelne olla, aga see käibki Maroko juurde. Ja kui mõelda, et eurostandardid on üsna uue aja mood ja ürgajal kummikindaid ei olnud, on maitsva söögi sissekühveldamine vältimatu. Umbes 150 eesti krooni eest saab kahe inimese peale joogid, mitut sorti salatit, mitut sorti liha või kala, riisi, kartuleid ja mitu klaasi teed. Hinnad on fikseeritud, kuigi meie arvele kirjutati arvatust suurem summa juurde ja küsiti veel jootrahagi. Andsime, sest selle toidumäe eest tundus seda ikkagi kuidagi vähe. Meie viimasel neljandal päeval Marokos oli õhtuks meil veel ainult 150d alles, mida kavatsesime söögi peale raisata. Siis üritati meid korralikult koorida ning küsiti oluliselt rohkem raha, kui oleks pidanud. Kuna summa ületas veel meie olemasolevat raha, kukkusin vinguma. Peremees sai vist isegi aru, et meid ei õnnestu koorida ja leppis tõrkumata 150 dirhamiga.

Siin üks heliklipp, kuidas kohalik luges meile üles menüü hispaania keeles:

Download audio file (Maroko-what-we-have.mp3)

Esimene päev Marrakeshis oli oluliselt valutum kui esimene kord Tangeris. Ja kui arvestada seda, et esimene kohalik kellega rääkisime saatis meid pe**e, hakkas Marrakesh mulle iga minutiga rohkem meeldima.

Maroko pilte lisan iga päev juurde. Tule uuesti läbi.

Loe ka:
Madriid/Marrakesh – osa I
Madriid/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa IV

Üks põhjus, miks ma Marokosse üldse läksin, oli lennupiletite odavus. Nelja lennu eest Granada-Madriid-Marrakesh-Madriid-Granada maksin kokku 32 eurot (umbes 500 krooni). Ryanair pakub mõnikord lende uskumatult soodsa raha eest. Enne Marokosse minemist veetsime päeva Madriidis. Minu reisikaaslaseks oli Tatjana, kes õpib vahetusüliõpilasena samuti Granadas ja kellega koos kavatsesime kohtuda Madriidis tema kunagise sõbrannaga. Źenja elas 10 aastat tagasi Pärnus, enne kui Madriidi kolis. Eesti keelt oskab ta veel vaid mõne lause ja sõna jagu. Tanja  ja Źenja taaskohtumine üle kümne aasta toimus kuulsa Prado muuseumi kõrval. Muuseumisse sissepääs oli toopäev tasuta ning pühapäevasel päeval tormasid sinna sajad inimesed, mistõttu terve muuseum oli korralikult üle rahvastatud. See oligi vast põhjus, miks muuseum meile võibolla nii sügavat muljet ei jätnud. Muuseum ise on aga suurim, mida olen varem näinud.

Źenja jäi päris korralikult meie kohtumisele hiljaks. Hispaanias on hilinemised normaalsed. Kui kell hakkas kokkulepitud ajale lähenema, arvas Tanja, et küllap Źenja ei hiline, tegemist ikkagi venelannaga, kes Eestis elanud. Peaaegu kõik hispaanlased jäävad igale poole kogu aeg hiljaks. Ja nad kunagi praktiliselt ei vabanda, nagu seda teevad välismaalased. Kõik tundub normaalne. Olen ise punktuaalse täpsusega kohalejõudja, kuigi viimased kuud olen teiste inimeste ajaga samuti hakanud lohakamalt ringi käima.

Peale kõhutäit kesklinna kohvikus ütles Źenja, et tal on vabad piletid Madriidi lõbustusparki. Ja ülejäänud päev oligi sisustatud. See oli erakordselt tore, sest atraktsioone, mis seal leidus, ei ole Eestis küll kusagil nähtud. Eriti võimsa mulje jättis lõbustuspargi “Tondimaja”. Źenja on seal käinud juba väga mitmeid kordi ning ta tunneb juba kõiki, kes majas töötavad. Kummitajaid on majas 8, kõigil erinev roll külastajate elu võimalikult jubedaks teha. Terve umbes 10 min. pikkune ringkäik tondimajas oli päris korralik (hirmu)elamus. Väga palju detaile, hästi valitud muusika, kostüümid, temaatika ning stsenaarium. Perfektne igas mõttes ja see peaks südame alt õõnsaks võtma küll igal inimesel. Loksusime korralikult veel erinevatel atraktsioonidel, kiljusime korralikult ja lobisesime kuni pargi sulgemiseni, misjärel kohtusime Źenja sõbra ja Tondilossis töötanud Franciscoga. Ostsime rummi, süüa ja kuna lennukini oli veel 10 tundi aega, tegime kohalikus pargis aega parajaks. Tolleks ajaks hakkas esimene tagasihoidlik reaktsioon Madriidist asenduma suure uudishimuga, sest pimedas muutus kesklinn eriti ilusaks. Mul pole küll meeles ja ma ilmselt ei tea ka, kus me parasjagu olime ja käisime, aga Madriidi kesklinn on täis uhkeid hooneid ja suuri jõulukaunistusi. Muideks, esmapilgul meenutas Madriid rohkem sügisest Eestit. Ka Madriidi hispaanlased tundusid hoopis teistmoodi olevad kui Andaluusias. Nad räägivad väga ilusat ja korralikku hispaania keelt ning näevad mõnevõrra teistsugusemad välja. Muidugi mängib rolli linna kosmopoliitsus, sest miljonilinna on kogunenud rahvaste paabel ning segaverd on palju.

Päeval nägime tänaval üht viiuldajat, kes mängides raha teenis. Mulle meenus see lugu. Mees, kes täiesti raudselt tundus olevat pigem professionaalne muusik kui diletant, oli hilisõhtuks läinud teise asukohta mängima. Raske töö, mõtlesin ma, väljas oli juba parajalt külm ka. Vivaldi kõlas üle tänava, lapsed tirisid vanemaid vaatama ja üsna palju inimesi lihtsalt seisid ja kuulasid. Mõned kümned meetrid eemal tantsis üks paar tangot, kübar endi ees palgaraha oodates. Üldse leidus tänavamuusikuid Madriidis palju, nagu neid on ka Granadas. Kui lähen Granadas hispaania keele tundi, mängib tavaliselt üks vanamees tänavanurgal peaaegu alati viiulil “Katjuśat”. Nüüd on aga mees kadunud, pole teda enam kaua aega seal näinud.

Maailm on väike. Linnas, kus elab 6 miljonit inimest, kohtas Tanja ühes pisikeses kesklinna pubis veini juues oma korterinaabreid Granadast. Selgus, et nad olid tulnud sama lennukiga mis meiega. Aga meil ei õnnestunud miskipärast üksteist märgata. Veider. Ühendasime väed lobisemiseks ning mul oli siiralt kahju, et ei saanud varahommikuni oma uute sõpradega koos aega veeta ja pidime lennujaama suunduma.

Źenja ja Francisco olid uskumatult lahked ja toredad inimesed. Kutsusid omale uuesti külla ja viitsisid meid öösel kell kaks viimase metrooga lennujaama saata. Kuidas nad pärast koju said, ei saanudki aru. Ma üllatun Hispaanias väga tihti, kui lahked inimesed võivad olla. Omasid hoitakse väga ja võõrastega ollakse väga abivalmid. Muideks, metroo on Madriidis üsna modernne, kiire ja mugav liikumisviis punktist A punkti B. Väga põnev paik. Jätsime Źenja ja Franciscoga lennujaamas nägemist, lubades peagi taas kohtuda ning viskasime end terminali nurka pikali varahommikust lendu Marrakeshi ootama.

Vaata ka:
Maroko/Marrakesh – osa II
Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa IV

Maroko ning Madriidi seiklustest räägin ilmselt oma järgmises loos, sest on väga palju rääkida. Lisaks sain saagiks üle 800 pildi (tegelikkuses veelgi rohkem, aga kustutasin palju), mis vajavad selektsiooni ning pisikest järeltöötlust. Seekord postitan pildid järk-järgult, mitte korraga ning reisijutu juurde lisan ka mõned helijupid. Näiteks sellest, kuidas kohalik meid raha saamata p***se saatis.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min hiljem:
muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.

Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:
Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka.

Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”.

Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine: kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud… kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

Click here to view the embedded video.

See õpetajate meililistis levinud jutt ja mille sain oma ema blogist, seletas minu jaoks lahti nii mõnegi tänapäeva passiivse ning pealiskaudse ühiskonna fenomeni, mida olen isegi enese silmaga näinud. Ja taolist massi käitumisviisi leiab muusikaajaloost palju. Näiteks kasvõi heliloojad, kes alles peale oma surma kuulsaks saavad. Võib vaielda muidugi, et suured heliloojad ongi tihti ajast eest ning ühiskond jõuab samale tasemele nõksu hiljem, kuid on ka muid tegureid, näiteks karjainstinkt. Mis see on?

Päris kindlasti oleks jäänud selle muusiku juures seisma iga haritud muusik. Vähemalt kuulatamagi korraks. Kõrgemalt haritud inimese jaoks on juba tihti välja kujunenud maitsemallid, millele ta toetub kindlalt juba ka siis, kui ülejäänud ühiskond selle hukka mõistab. Iseteadlik ning arenev inimene ei vaja alati teiste inimeste tähelepanu millelegi, mille tagajärjel siis sellest ise niivõrd palju joovastuda. Kahtlemata oli viiuldaja suur muusik. Aga mitte keegi ei märganud seda. Mis oleks saanud aga siis, kui keegi oleks rahva seest karjunud, et tegemist on Joshua Belliga (ja see nimi ei oleks paljudele kindlasti midagi öelnud. Pean tunnistama, et ka mina ei tea temast ülearu palju), või et see pill maksab 3,5 miljonit dollarit? Nagu võluväel oleks kogunenud muusiku ümber palju inimesi. Neid ei oleks joovastanud niivõrd mitte muusika ise, vaid see, et tegemist on maailmakuulsa muusikuga või ülikalli instrumendiga. Ja see, et ülejäänud kari ülistab seda meest, kes on kuulus ja ilmselt väga rikas. Muusika jääb tihti tahaplaanile. Teiste inimeste arvamus millestki on väga omane kõikidele inimestele. Mulle, sulle, teile, kõigile meile. Kellele vähem, kellele rohkem. Kommertsiaalses muusikatööstuses käib ringi väga palju inimesi, kes omavad kollektiivset karjainstinkti. On meedia, kes loob visiooni sellest, et miski on inimesele vajalik ja see peab inimesele kahtlemata meeldima ning on inimesed, kes sellele järgnevad, saamatu aru võibolla, millega tegelikult üldse tegemist on? See polegi niivõrd tähtis, sest kõigile meeldib, miks ei peaks see siis mullegi meeldima?

Minu jaoks on antud jutu kõige ehedam näide Arvo Pärt ja tema muusika. Olen sellest rääkinud juba väga mitmeid kordi. Kes teab, kuidas Pärt Eestist 1980. aastal emigreerus, see teab ka lugu. Ilmekas on fakt, et Pärdi muusika oli tollal täielikult põlu all. Vähesed mõistsid tema muusika suurust, aga vähesed tunnistasid, kuna see oleks tollal teatud sanktsioone kaasa toonud. Pärdi muusika lennutas taevasse lääne ühiskond ja mitte üldsegi eesti ühiskond. Pärdi muusika väga jõulist tulemist nägin oma silmaga aastatuhande vahetusel ja veidi hiljem, kui kontserdisaali voolas seni vaikiv karjainstinkti omav grupp, kes võibolla Pärdi muusika eksisteerimisest teadlikud olid, aga kuna see maailmakuulus polnud, siis ei saanud seda ka väärtuslikuks pidada. Alles siis, kui ülejäänud kari andis muusikale heakskiidu, roomasid urgudest välja karjalised, kes püsti tõustes juubeldades aplodeerisid. Väga tähtis on selle juures tõsiasi, et need inimesed olid kohal seal, mis karjale meeldib. “Seega, ma olin seal ja ma tean ja seega ma tean, mis on hea,” ütleb karjaline.

Taolist fenomeni seletas lahti ka see lugu Joshua Bellist. Tõsi on see, et inimesed tõepoolest ei märka, aga paljud ei olegi erinevatel põhjustel võimelised märkama. Eriti eestlaste puhul, kes märkavad tihi enese kõrval kõndivat geeniust alles siis, kui too üle lahe kuulsaks saab. Mida ma olen siin Hispaanias näinud, on see, et inimestel on aega jälgida, nad kulgevad tänavail nagu neil oleks lõputult aega. Nad jutustavad, vaatavad, märkavad ja ütlevad, kui neile midagi meeldib. See on mulle tihti rabav olnud, kuna Eestis harva inimesed nii teevad. Aga lõppkokkuvõttes on säärased karjamõjud omased suuremal-vähemalt määral omased nii mulle kui ka tervele inimkonnale ja inimeset märkama sundida ei ole võimalik. Me tundume selle koha pealt äärmiselt mittedresseeritav tõug. Vähemalt praegu. Aga üritus on siiski juba pool võitu.

Minu üks kõige paremaid kirjavahetusi oli ühe heliloojaga. Vahetasime pikki kirju, tõelisi novelle, täis ametialast ja mitteametialast mõttekeerutust. Minust oluliselt vanemana oli ta tihti mulle kui õpetaja eest, kellele võis kõigest rääkida ja kellele võis küsimusi esitada, mitte kartes, et mind välja naerdakse. See oli mu jaoks väga oluline ja hinnaline. Tõepoolest üks mu parimaid kirjavahetusi. See jäi küll mingiaeg miskipärast katki.

Mu üks parimaid kirjasõpru oli veel üks tütarlaps, kellele ma esimeses kirjas abieluettepaneku tegin. Kirjutasime rohkem kui aasta, ennem, kui päriselus tegelikult kohtusime. Sinnani elasime justkui juturaamatu illusioonis. Tema kirjad olid tavaliselt lausa romaanirubriigi väärilised, mida ahmisin sisse suure elevusega. Ta on üks parima sulega inimesi üldse, kellega olen kirjutanud. Aegajalt kirjutame ka praegu.

Silma jäi ka üks tüdruk, kelle kirjutamise järjepidevus oli imetlusväärne. Ta saatis mulle pikki kuid lühikesi kirju, linke täis viiteid armunud tüdrukule, millele ta minult sama võrdväärset vastust kunagi ei saanud, sest vastupidiselt temale ei olnud ma temast huvitatud kui naisest. Aga tema järjepidevus oli kohati lausa maniakaalne.

Ja siis kirjavahetus tüdrukuga, kellega pärast väga pikalt teineteist jagasime. Nendesse kirjadesse olid kuhjunud kõik tunded, emotsioonid, head ja vead, pisarad ja naer. Mul on seda kirjavahetus mõnikord raske lugeda. Aga siiani oleme üksteisele armsad.

Kui palju erinevaid inimesi on nendest mitmest tuhandest kirjast läbi käinud. Tohutul ulgal emotsioone. Nii palju on kõik see andnud. Olen hakanud vanemat informatsiooni talletama mõttega, et kunagi aastate pärast võib olla sellel enese jaoks oluline väärtus. Näiteks salvestasin noorteportaali rate.ee postkastisisud kõik kunagi arvutisse. Pole seda küll kordagi lugenud peale konto kustutamist, aga seda on kindlasti lõbus aastate pärast sirvida. Samuti on mul alles ka kõik kunagised MSNi pikad vestlused.

Kell on 05:55 hispaania aja järgi (Eestis tund rohkem) ning olen öö jooksul kuulanud mitu korda läbi Jamie Cullumi (“The Pursuit“) ning Regina Spektori (“Far“) kõige uuemad albumid. Suurepärane öine kuulamine. Eriti meeldivad mulle Cullumi “Music is Through“, “Don’t stop the music” ning Spektori “Eat“, “Genius at the door” ning “Machine“. Väga huvitav on olnud läbi aegade nende kahe artisti kasvamist jälgida/kuulata.

Tihti ma ei saa siin enam aru, kas ma olen väsinud või mitte, mis paneb mind igatsema ööpäevi, mis võiksid olla 36 tundi pikad. Tihti lähen siin magama mõttega, et võiks juba hommik olla – saaks kuulata, käia, tunda ja katsuda rohkem.

Marokosse sõiduni on jäänud loetud päevad. Olen seekord põhjalikumat eeltööd teinud ning ei lähe sinna kaks kätt taskus, teadmata rahaühikut või midagi kohalikust kultuurist. Tean juba, mida oodata ning ootan huviga, kuidas mõjub mu reisikaaslasele Tatjanale esimesed hetked ekstreemses tänavarägastikus. Kui Tangeris maandusime kevadel sadamast otse šokiactionisse, siis lennujaamast hotellini on aega end vaimselt ette valmistada. Neljast kohalolevast päevast üritaks vähemalt ühe väljaspool Marrakeshi veeta. Kas siis Atlase mäestikus või Atlandi ookeani ääres. Mõlemat ilmselt ei saa. Ja prooviks seekord ära hammami massaaźi. Midagi taolist oli suvel ka Türgis, aga kuna olin tollal mitmelt poolt katki, jäi asi katki. Seekord kavatsen ka hulga rohkem pilte teha.

Facebookis on üks test, kus saab teada, mida jõuluvana mulle jõuluks toob. Sain vastuseks “nothing”, mis on päris tõsi, sest ma tõepoolest ei vaja mitte midagi. Veidi lund ja üks korralik eesti praad kuluks aga küll ära.

“Päikest paistis kuu jooksul kõige enam Sõrves 41 tundi, kõige vähem Viljandis 15 tundi (paljuaastane keskmine 23 kuni 40 tundi)” kirjutas emhi.ee.

15 tundi päikest ühes kuus? Eestimaad pole ilusa ilmaga just hellitatud.