Valus
Asju on õhus
On asjad, mis juhtuvad põhjusega, on ette määratud või siis kõik juhtubki enne määratult, on mingiks märgiks, ohuks, takistamiseks või hoidmiseks.
Valed tagajärjed
“Mulle öeldi kunagi ammu ausalt ära, et ma ei sobi oma mehe naiseks, et esmapilgul oldi mind nähes pettutud. Mida mul selle tõega pihta oli hakata, et pulmapäeval keegi minust nõnda mõtles?”
Kollased majad ja puud
Olen oma toaga päris rahul. Oma õpingute jooksul, mil 15 aastaselt vanemate juurest ära lendasin, on mu toal uks olnud vaid paaril aastal. Neist kaheksal aastal on “ukseks” olnud kapp või pole seda olnud üldse. Hommikused sammud ning kõne pole magada lasknud.
Olympic(War)games
Meisterdasin ühel päeval oma 4 aastasele väiksele sugulasele puust püssi. Kartsin, et talle minu meisterdus ei meeldi. Arvasin, et temal, kel mänguasju 50 korda rohkem kui minul oli tema vanuses, tahab vaid spaidermänni võrkulaskvat või laserkiirega modernset püssi. Aga tema oli tänulikum ja uhkem, kui ma oleksin arvanud.
Nagu iga normaalse noore poisi “relvastuses”, nagu ka [...]
Kõik, mis ei tapa, murrab veelgi?
Vanad kohad, kuhu lapse jalg kunagi jala tõstnud, on miskipärast ebameeldivad. Laps, see kõige vastuvõtlikum hirmudele, viib hirmutunde alateadvuses edasi täiskasvanuikka. Täiskasvanu tundub aga veel hirme unustama ning nendega hakkama saama. Isiksus võib tugevamaks muutuda, aga kas kõik ikka teeb tugevamaks, mis ei tapa? Ma pole sellega nõus. Mis on hirm võrreldes füüsilise valuga? Pole [...]
Oli, on ja.. jääb?
Ma ei teagi, mis elus toimub. Suhted lihtsalt keeravad sõlme. Inimesi kõrvalt vaadates tunnetan ohtu, nagu võiksin ma tulevikus ka samasuguseks muutuda. See hirmutab mind väga. Üks geen ikkagi. Vähemasti ma tunnistan oma nõrke külgi, mille üle ma sugugi uhke ei ole.
Ebastabiilsusest räägib see, kui väga erinevalt ma tunnetan aegajalt ümbritsevat. Mis sellest, et aasta [...]
Rahulikult emotsionaalsest
Eilne õhtupoolik oli oluline verstapost ning pöördepunkt minu ja mind igapäevaselt ümbritsevate inimeste elus. Pole vist olnud ühtki teist päeva minu elus, kus minu pihta poleks valatud niivõrd palju emotsionaalseid süüdistusi, mis akumuleerunud 4 aasta jooksul, mil olen Tallinna kesklinnas elanud. Kõik see kobrutav aluspind, kogunenud pinged, negatiivsed mõtted, lõid välja ühe öeldud lause peale, [...]
Tühi
Käin silmad maas, pea norus ning imelik tunne hinges. Ehk kunagi varem pole mul olnud nii tühja tunnet sees kui praegusel ajahetkel. Mitu korda olen tahtnud, kuid avastanud, et mul ei ole päivikusse midagi enam kirjutada. Ja tahtmine on ilmselt harjumusest, mitte vajadusest.
Eile olin eriti vastik. Tulin restoranist klaverit mängimast ja sain sõpradega linnas kokku. [...]
Frustratsioon
Rõhuv frustratsioon istub viimased kaks päeva tugevalt kukil. Õigemini juba kolmapäeva õhtust, kui kirjutasin “Halb tulekul”. Turvaline keskkond on ohtu pandud, silmad on vaid portaalides. Milleks küll, küsin endalt? Kuuesed AK uudised panin alguses koheselt kinni, et mitte end mentaalselt rohkem hävitada.
Kuid päike paistab aknast nii eredalt sisse – ma lihtsalt ei tunne, et täna [...]
Halb tulekul!
Kunagi arutlesin sellel teemal, et varsti on aeg uueks sõjaks – emotsioonid pole pärandatavad ning need ununevad. Väikest last peab ka karistama. Hunt sakutab ka omi poegi turjast, kui need on pahandust teinud – nii peaks sakutatama ka inimest. Ja ilmselt on järjekordne sõda selleks karistajaks.
Tsükliliselt peaks inimkond olema uue sõja lävepakul. Vana põlvkond on [...]
Meremees sadulas
Irving Stone “Meremees Sadulas”, ehk Jack Londoni elulugu, tekitas minus teatavat viha. Kõigepealt Jacki enda vastu, kes nii heasüdamlikult endast kõike andis kõigile, oma naeru ning mateeriat jagas – miks ta nii enesehävitjalik oli? Ja viha kõigi nende vastu, kes teda julmalt ära kasutasid.
Londoni “Martin Eden” pole…
Ptui-ptui-ptui
Olin viivu hõisanud kõigile oma kõrval viibivatele haigetele-nohustele inimestele, et pole kaua haige olnud. Ja nüüd on kurk nii tapvalt valus, et mul on tunne, kuidas haigus nüüd kõige eelmiste sügis-kevade-talve eest mulle mitmekordselt tagasi teeb. Olin terve päeva kodus passinud ja ämbriga teed joonud, kui otsustasin kinno minna. “The Departed” – veel esimesed tund [...]
Kaotatud sõprus
Minu teeots on Tartu, selles väga armastatud linnas mu hingesopis. Paik, kus veetsin vast kõige oluliseima aja oma elust – mis oli täis küllaga rõõmu ja ka ääretut kurbust. Siin oli alati üks tükike minust, isegi kui veetsin ülejäänud aja väljaspool seda maailma.
Nüüd tunnen, et rõõm ning nostalgia on jäänud, kuid kõik on võtnud teise [...]
She!
Vahest lausa räigelt karjub sees… karjub ning mässab ning vahest tunduvad ilusad asjad nii kättesaamatud, ebareaalsed, abstraktsed – ma olen oma kahtluste ori. Mõnega jutustad pikki õhtuid ilusatest-suurtest asjadest… kuid siiski ei miskit… teisega on vaikus, kuid on mingi seletamatu tõmme… ehk on see vaid kahjuks nii. Ma vist tõmban valesti, valesi. Siis, kui see [...]
Kõik justkui kiivas oleks
Eriti imelik tunne, just tsiteerin naisi ja nüüd hakkan millestki negatiivsest rääkima. Ma ei tea, kas just negatiivsest, aga siiski midagi hingesuruvat. Juba mitmes päev. Tekib pisike hirmgi! Kuulsin eestlase väärtushinnangutest ja perekondlike väärtuste auväärsest viimasest kohast. Nüüd tekitab minus õudu uus uurimus “Maailma kõige õnnelikuma rahva edetabelist”, milles 178 riigi kokkuvõttes saab Eesti “auväärse” [...]
Vale rada?
Midagi on valesti, ma tunnen seda. Olen nukker. Naljakas, eelmine postitus räägin liblikatest ja nüüd rahutusest. Vahel tuleb rahutus, pikemaks ajaks. Siis ei taha, ei viitsi, ei saa, ei oska ja mis peamine – kuramus, mis toimub?!? Vahel tahaks jubedalt ropendada, kohe päris julmalt ja raevukalt! Aih, seda on vastik öelda isegi, et seda tahaks. [...]
