
“Merehõbe” on minu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureusekraadi diplomitöö sümfooniaorkestrile. Vaata sissekannet, et kuulata.

Sel kevadel lõin filmimuusika Ingrid Roose lühifilmile “Anna ja Krukoljev”.

Ülikooli virvarr on seljataha jäänud. Sõbrad lahkusid eile minu juurest peale neljandat tähistamispäeva.

Kui ma täna toas pesu nöörile kuivama panin, siis tuli mul meelde, kuidas lõhnab päev otsa maal nööril kuivanud pesu. Sellist lõhna siin linnas pole.

Mida aeg edasi saan aina rohkem aru, kui väga praegust olukorda vaja on. Kuidas üks ajastu läbi sai ning läbi “depressiooni” algab uus. Tont seda teab, milline.

Hakkan juba olukorraga harjuma. Tsüklist väljatulek on läinud aeglaselt, kuid lootustandvalt.

Tavaliselt sirgeldatakse midagi inetut seinale. Minu kodu ja kooli vahelisel teelõigul arvab aga keegi, et elu on ilus.

Neli kuud pealelõunast-hilisõhtuni ÄP-va on korralikku laastetööd teinud. Kohati olen isegi tummaks võetud.

Peab ütlema, et mitmed asjad siiski jätkuvalt hellitavad mu meeli. Üks on kindlasti fotografeerimine. Eriti hea on pildistada inimesi, kellele see väga..

Kõige rohkem igatsen ma tagasi Tartu Tähtvere tänavaid. Need inimtühjad ja väga turvalised nähtud tänavad seisavad nii mõnigi kord meeles, kui pean Tallinnas Pärnu maanteelt…

Ma teen eksperimenti. Kui ma mõned päevad tagasi peeglisse vaatasin, siis seal polegi enam nii kõhna poiss kui aasta tagasi…

Ma vaatasin ennast täna hommikul peeglist. Ma ehmusin. Ma nägin, et praegune eluviis on kindlalt oma näo minu näosse kirjutanud ning see on hirmutav…

Ma leian, et maakohad on eriti trööstitud just eriti nüüd, kui kinnisvarabuum hakkab oma inetut lõppu leidma, kui raha ning tööjõud on linna jooksnud, jättes maakohad vaikselt välja surema. Kivikatused on sammaldunud, muldvärv majaseintelt koorunud, aiad ning trepiesised on koristamata lehtedest kuldsopased.

Viimasel kuul juhtusin üsna mitmele tööintervjuule. Üks asi on muidugi näha, kuidas kõik kulusid kokku hoida soovivad ning püksirihma pingutavad, teine asi on näha samasuguseid noori enda ümber ebareaalsete ootustega.
Siin ma nüüd istun üksi, rüübates ‘98 aasta Bordeaux veini, vaadates äsjapestud akendest, mis lõikasid ennist poole valguse, mis aknast sisse paista tahtis ja olen valmis tööle asuma. Eiei, mitte tööle, vaid Tööle.
Minust ei saanud investeerimispankurit…
Järelikult saab oma tööle edasi keskenduda. Ilmselt oli see mingi märk ja millekski vajalik. Kui ma ükskord augustis mainisin, et [...]
Minu elu esimene õpetajatund on antud. G. Otsa nim. Muusikakoolis solfedźopraktikat tehes. Väga raske öö oli, kuna jõin kell 8 õhtul mitu tassi kohvi (enesele teadmatagi miks) ning ei saanud vist enne 4 hommikul silma looja. Ning ka ootusärevus, sest võtsin tänast väga tõsiselt, nagu läheks esimest korda kooli.
Peab tunnistama, et kui veel aasta-paar tagasi [...]