
“Merehõbe” on minu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureusekraadi diplomitöö sümfooniaorkestrile. Vaata sissekannet, et kuulata.

Sel kevadel lõin filmimuusika Ingrid Roose lühifilmile “Anna ja Krukoljev”.

Ülikooli virvarr on seljataha jäänud. Sõbrad lahkusid eile minu juurest peale neljandat tähistamispäeva.

Kui ma täna toas pesu nöörile kuivama panin, siis tuli mul meelde, kuidas lõhnab päev otsa maal nööril kuivanud pesu. Sellist lõhna siin linnas pole.

Mida aeg edasi saan aina rohkem aru, kui väga praegust olukorda vaja on. Kuidas üks ajastu läbi sai ning läbi “depressiooni” algab uus. Tont seda teab, milline.

Hakkan juba olukorraga harjuma. Tsüklist väljatulek on läinud aeglaselt, kuid lootustandvalt.

Tavaliselt sirgeldatakse midagi inetut seinale. Minu kodu ja kooli vahelisel teelõigul arvab aga keegi, et elu on ilus.

Neli kuud pealelõunast-hilisõhtuni ÄP-va on korralikku laastetööd teinud. Kohati olen isegi tummaks võetud.

Peab ütlema, et mitmed asjad siiski jätkuvalt hellitavad mu meeli. Üks on kindlasti fotografeerimine. Eriti hea on pildistada inimesi, kellele see väga..

Kõige rohkem igatsen ma tagasi Tartu Tähtvere tänavaid. Need inimtühjad ja väga turvalised nähtud tänavad seisavad nii mõnigi kord meeles, kui pean Tallinnas Pärnu maanteelt…

Ma teen eksperimenti. Kui ma mõned päevad tagasi peeglisse vaatasin, siis seal polegi enam nii kõhna poiss kui aasta tagasi…

Ma vaatasin ennast täna hommikul peeglist. Ma ehmusin. Ma nägin, et praegune eluviis on kindlalt oma näo minu näosse kirjutanud ning see on hirmutav…

Ma leian, et maakohad on eriti trööstitud just eriti nüüd, kui kinnisvarabuum hakkab oma inetut lõppu leidma, kui raha ning tööjõud on linna jooksnud, jättes maakohad vaikselt välja surema. Kivikatused on sammaldunud, muldvärv majaseintelt koorunud, aiad ning trepiesised on koristamata lehtedest kuldsopased.