Suvi
Hetkeolek
Aeg pidavat illusioon olema. Mõõdan aega tegudes ja hetkedes. Olgu hetk ajaliselt kui pikk tahes, kui sinna sisse ei mahu reaalselt enda tehtud asju, siis on aeg justkui silmapilk. Nagu liiv vajub läbi pihu
Asju on õhus
On asjad, mis juhtuvad põhjusega, on ette määratud või siis kõik juhtubki enne määratult, on mingiks märgiks, ohuks, takistamiseks või hoidmiseks.
Mida tahaksin veel teha
Oma pisitahtmisi läheb ja tuleb. Mõned koltuvad aegade möödudes, mõned tulevad peale sellise hooga, et vajavad kohe realiseerimist. Mõtlesin siin keskööl asjade/tegude üle, mida tahaksin kindlasti oma elu jooksul teha.
“Raketi”kilp
Herneread on suviti küll parajad toiduesteedi créme brúléed. Veidral kombel sai alles eile esimest korda ujuma, koos esimese sellesuvise korralikuma päiksega ning tulitava põlenud seljaga. Ja selle märgiks saab meie paat järvel tulipunase kuue.
Ühel ööl, kui suvetuppa magama sammusin, nägin suvetaevas americlaste või tulnukate, kes teab, loodavat “kilpi”. Või hakkab taevas ookeaniks muutuma? Eks sellest [...]
Päike hakkab paistma
Tundub, et suvi mängib veel peitust, va krutski. See on muidugi harjumatu, aasta tagasi olin ma vist 10 tooni pruunim ning 70 korda ujumas käinud. Nüüd on tegu, et suvetoaga hakkama saada, sest seal on rõske ja öösiti üsna külm. Aga üldiselt on terve see aasta hoopis teistmoodi tulnud minu elus. Me just rääkisime söögilaua [...]
Öine ujumisiha
Samal ajal, kui EÜL oma suvekooli peab Olustveres ning pidutseb ilmselt hommikuni, otsustasin ma keset pidu sealt minema hiilida ning koju ujuma minna. Olin sellest terve päeva unistanud. Olen viimastel nädalatel harjunud palavaga mitmeid kordi ujuma käima ning hommikul Tallinnas käik ning õhtu otsa Olustveres pani mind unistama ainult ühest asjast – ujumisest.
Mul on tõesti [...]
Reisiks on vaja…?
On vaja inimesi, kes lausa sulaksid ühte, just nagu praemunad lüüakse pannile, alguses läbipaistvad, üksteise külgi puudutades justkui üks tervik. Kuju võttes siiski mitu, kuid ikka nii üks. Kõik see, mis jääb läbipaistvuse ning kujuvõtu vahele on aeg, mis voolib inimestest ühe terviku. Kui aega ei ole, siis pole ka “üht”
Polegi üldse tähtis, kuhu sõidetakse. [...]
Meie helesinine laguun
Eile öösel kuulsin ma esimest korda ritsikalaulu. Ritsikad pidavat sügist kuulutama. Kuna rõdu uks on kogu aeg lahti, saan ma igal õhtul kuulata, millal algab sügis. Ilmselt küll, nüüd, vähehaaval.
Eelmise suve ritsikakoori mäletan hästi, imelikul kombel laulsid nad siis terve suve. Vähemalt siin maal. Justkui suvi oleks vahele jäänud, kui mõeldagi nii, et ritsikas on [...]
Ehakumast toodud
Kui ma eile paadiga õhtuhämaruses sõitmas käisin, nägin enda jaoks harukordset vaatemängu – umbes 20 tiivuline pääsukeste parv lendas ühes rütmis, pikeerides justkui millegi eest kiirelt, õhkõrnal kõrgusel mööda vetevälja. Muudkui tiirutades kiirel lennul, kordagi kõrgust kaotamata – nagu välja õpetatud hävitajate armee, mis põrmustab kõik oma teel.
Ning jäädes lahesoppi 10 minutiks jälgima ehakuma peegeldusest [...]
Viimased pildid