Mina, Juanma ning viis tüdrukut, Dobi, Kristina, Els, Anna ja Ola, kes me kõik Granadas õppisime, võtsime suuna Marrakechile ning Essaouirasse Atlandi ookeani äärde. Oli teada, et ees ootab paras põrgukatel. Aga, et nii jubedalt palav Marrakechis oli, seda ei osanud küll oodata. Hotellituba oli nagu kuiv elektrisaun ning vett kulus päevas liitrite kaupa ning jahutust polnud kusagilt otsida. Selline kliima on lihtsalt jube, sest kui külm on, saab alati riideid rohkem selga panna, aga kui palav on, ei jää jahutuseks mingit võimalust peale konditsioneeri. Hotellitoas muidugi seda polnud, sest ajasime odavalt läbi ja maksime öö eest veidi alla saja krooni.

Palavuse eest põgenesime aga kohe teisel päeval Essaouirasse. Paika, mis oma ilu, hea ilma, ookeani, söögi, külalislahkuse, inimeste ning õhkkonnaga võlus mind juba detsembris, kui ma sinna esimest korda sattusin. Seal oli kohalike mõistes praegu talv. Nii umbes +28 kraadi (300 km sisemaal aga üle +40). See-eest äärmiselt tuuline. Meile sobis ideaalselt! Veetsime seal kolm päeva. Pagan, oleks võinud rohkem, sest tagasi Marrakechi tulles ei teadnud me veel, kui hullult palav seal ikkagi on. Kraadiklaas tõusis öösel tagasiteel Marrakechi üle kümne kraadi – järk järgult sisemaale suundudes. Essaouiras peatusime hotellis Afram. Võrratu ja vaikne “seljakotiinimeste” peatumispaik, koos rõduterrassilt avaneva linna ja merevaatega. Tutvusime kohe hotelli kõrval oleva restorani koka ja omanikuga, kes meile linnast ja muust rääkisid. Esimest korda oma Maroko käikude juures kohtasin inimesi, kes rääkisid minuga kui tavalise inimesega. Ehk siis neil polnud mõttes mult raha kätte saada. Ja see tunne oli muidugi väga meeldiv, sest turistiks olemine tüütab pikapeale ära ning tekib suur soov teada saada, kuidas inimesed tegelikult Marokos elavad ja mida mõtlevad.

Käisime sellises paigas nagu Sidi Kaouki. Kuna meile ei jäänud alguses selle koha nimi hästi meeldi, ristisime selle hellitavalt “shitty cookies”-seks. See jäi Essaouirast lõunapoole umbes paarikümne minuti autosõidu kaugusele. Tuntud surfiparadiisi ümbruses leidsime kilomeetrite pikkuse tühja rannariba, tegime neljatunnise jalutuskäigu, mille vältel ei näinud me mitte üht hingelist. Seevastu aga ideaalse liivaga tuulise ranna. Viimaks jõudsime ühte rannakohvikusse. See oli vist minu elu kõige parem külm õlu, mida me seal jõime. Kohvik oli madala katusega, laotud maakivi seintega, täis puust rippuvaid vidinaid. Kahju oli sealt lahkuda, nagu ka Essaouirast. Seda peab ise nägema ja kogema, kui võrratud paigad need on.

Marokosse esimesel päeval saabudes, nagu murphy seadus, tekkis meil kohe probleeme ja oma esimese pikema vestluse pidasime kohe politseiga. Nimelt leppisime lennujaamas kokku taksojuhiga, et maksame linnasõidu eest euro näopeale. Kohale jõudes küsiti muidugi kaks eurot näkku ja kuna minu vaidlemine taksojuhiga paisus nii suureks, siis läksingi politseinike juurde aru pärima, et kokkuleppest üritatakse taganeda. Meie veaks oli paraku aga see, et kokkuleppe tegime kliendivärbajaga lennujaamas, mitte aga taksojuhi endaga autosse istudes. Ja seega pidime lõpuks ikkagi kaks eurot maksma, kuna ka politseinikud laiutasid selles olukorras käsi. Marokos ei tohi kunagi seda viga teha, et makstakse alles peale “teenuse” saamist. Kõik tuleb enne kokku leppida! Ja veel mitu korda üle rääkida. Pärast on palju raskem rahamaksmisest taganeda.

Ja meie teine vestlus apelsinimahla müüjate juurde lõppes kohe sellega, et kaks tüüpi vibutasid meie suunas kümme minutit keskmist sõrme ja karjusid “fu*k off”. Seda põhjusel, et valisime joomiseks kõrvalputka, mitte nende oma. Teised, aga eriti Juanma, olid selleks ajaks juba parajas śokis ja nende nägudest võis välja lugeda kiirelt tekkinud koduigatsust. Aga selliste olukordadega tuleb harjuda ja minu jaoks on nad pigem põnevad kui vastikud. Ekstreemseid olukordi tuli ette pea igal korral, kui väljas käisime.

Ehk kõige suurem südamepõksumise kogemus juhtus me viimasel päeval Marrakechi keskväljakul. Seda platsi loetakse maailmas üheks kõige tihedama liiklusega väljakuks, kust võib leida mida iganes. Ja muidugi liigub seal ringi ka palju raha, mis enamikel juhtudest liigub turisti taskust kohalike taskusse. Väga tavalised on n.n “jutuvestjad”, kus üks mees või mitu jutustavad või teevad nalja millegi üle ning nende ümber on ainult meestest koosnev kuulajate ringi. Märtsis Meknesis käies tõstsin oma kaamera ning tegin ülevalt sellest ringist pilti. Ka seegi kord üritasin ma sedasama teha, aga reaktsioon oli seekord teine. Kui tookord Meknesis sattusin ma jutuvestja naljaloo objektiks, kui ta mind pilti nägi tegemas, siis seekord pistis jutuvestja minu peale karjuma, tormas minu juurde ja nõudis pildistamise eest kaht eurot. Ja ta ei olnud ainus, sest kohe tekkisid mu ümber ka teised ning nõudsid raha loovutamist. Ja mul tekkis kõigepealt suur hirm oma kaamera pärast, sest väljas oli pime, olin ümber piiratud 60-70 pealisest meestekarjast, kellest osa minult agressiivselt raha nõudsid. Aga too pilt ei tulnud välja ning ma nõudsin omakorda uut pilti, mille ma ka sain. Kaks meest läksid siis ringi keskele, üks tõusis jalgadega teise õlgadele, poseerisid ja ma sain oma pildi. Ja loovutasin seejärel ka kaks eurot. Peale seda aga õhkkond rahunes ning ühtäkki suhtuti minusse väga sõbralikult. Selline agressiivne rahapommimine on Marrakechis tavaline ja kui tõepoolest raha pole mõtet mingi asja eest välja käia, siis pole ka seda mõtet teha. Raha küsitakse igal nurgal, eriti just Marrakechis. Selleks Maroko reisiks oli mul varutud tasku aga hulga peenraha, et piltide eest, mida tegin, maksta. Ja väga paljud pildid reisist kutsusin hellitavalt “ühe-euro piltideks”.

Siin see pilt ka on:

Tegin pilte nii, nagu oleks see minu viimane reis Marokosse. Ma ei tea, millal ma sinna tagasi satun, aga Essaouirat nimetan ma naljatledes paigaks, kuhu peaks mesinädalaid veetma minema Või lihtsalt minna kui väga erilisse ja romantilisse paika. See oli minu Erasmuse aasta viimane reis, misjärel ma juba Madriidi suundusin, seal mõned päevad veetsin ning siis taas juba kodumaale naasin.

Siin mõned lingid ka eelmisest Marrakeshi ning Essaouira külastusest.

Maroko/Marrakesh – osa V

Maroko/Essaouira – osa IV

Maroko/Marrakesh – osa III

Maroko/Marrakesh – osa II

Madriid/Marrakesh – osa I

12►

12►

Toona, viis aasta tagasi, olin parasjagu plindris ning otsisin väljapääsu ning muutsin toona üsna kardinaalselt oma elukorraldust. Võib öelda, et siis algas minu uus elu, mis on kestnud tõusva joonena tänaseni. Ja ma tõepoolest ei ütleks, et vahepealsel ajal on suuri konkreetseid verstaposte olnud, mis võiksid uue ajajärgu algust märgistada, vaid kõik on kujunenud kuidagi kulgevalt ning loogilist rada pidi. Teooria järgi, et üks ajajärk kestab inimese elus umbes seitse aastat, võiks ka minu puhul paika pidada. 15. aastaselt Tartusse muusikakooli õppima minek. 22. aastaselt, pea pärast esimest aastat Muusikaakadeemias, kust nagu ma juba rääkisin algas minu järgmine ajajärk. Ning nüüd, kus ma olen 27, võiks järgmisel-ülejärgmisel aastal alata minu neljas ajajärg koos uue seitsme aastaga (selle ajajärgu lõppu jääb ka Muusikaakadeemia magistratuuri lõpetamine).

See viis aastat tundub tegelikult pikemana, kui ta numbrina paistab. Aja väärtust olen alati pigem mõõtnud selle järgi, mida ma reaalselt oma kätega olen ära teinud. Ma ei loeks sinna sisse väga kolme töökohta, mis mul selle aja jooksul olnud on (kuigi nad on väga oluliselt etapid olnud!), kuivõrd hoopis asjad, mida reaalselt käes hoian või näha saan. Olgu need siis kirjutatud noodid, fotod, videod, Muusikaakadeemia lõpudiplom või maakodu niidetud hein, paadisild ja punane paat. Kõik need meenutavad teatud hetki ja aega kuidas, kus ja kui kaua ma seal hetkes olin.

Järgmine viis aastat blogimist võib alata.

Flööt on dialoogis elektroonikaga, samuti hääl. Lindil on kasutatud vaid akustilisi instrumente, mis elektrooniliselt muundatud. Nii on seal rütmipilliks klaver (kuigi klaveril ühtki klahvi ei vajutatud). Mängiti korpusel, kõlalaual ning keeltel. Samuti tromboonid, metsasarved ja trompetid. Miskipärast meeldib mulle orkestriinstrumente ka elektroonilises muusikas väga kasutada ning vaskpillidega on mul alati kuidagi eriline suhe olnud.

Tegime Cendyga 20 min. proovi, millest piisas ja nii ta läks. Minu esimene “laulmine” vist üle 15. aasta.

Download audio file (Mait_Juriado-Fly_through_me.mp3)

Tegin teoks ka oma pikema unistuse fotograafia vallas ning ostsin omale 24-70mm Nikoni uue objektiivi, mis oli küll hirmkallis, kuid usutatavasti igat oma senti väärt. Lisaks SB-900 välgu, millega tahan sukelduda valgusemaailma. Kõik see peaks mind ka fotograafia maailmas viima tugevalt edasi ning laskma teha oluliselt kvaliteetsemaid pilte ning rahuldada minu ambitsioone ka töötamisel filmi ning muusikaga. Filmid fotodest on aeganõudvad, kuid on mind täielikult sellesse tõmmanud.

Viva La Espańa!

Ma pole iial varem saanud nii palju tagasisidet enda kohta, kui nüüd viimasel aastal. See hõlmab kõike, nii head sõna kui ka kriitikat, kuid just positiivseid asju on olnud rohkem kui ei iial varem. Eestlased on ütlemistega kitsid ja ma ei valeta, kui seda üldistavalt ütlen. Olen mõistnud, kui paljud inimesed tegelikult karjuvad tähelepanu vajaduse all. Sõnal on võimu! See teeb inimesed õnnelikuks, annab neile energiat, see on hoopis midagi muud kui vaikus Eestis. Ja tõepoolest tundub senisele eelnenu vaikuseperioodina. Tagasisidet annavad tihedalt õppejõud, nende sõbrad, minu lähedased sõbrad – isegi võhivõõrad inimesed! Ja minu parimad kriitikud on olnud just välismaalased, olgu öeldu siis tänaval, ülikoolis, Facebookis, kodulehel või Flickeris. Ja see on väga nakkav olnud. Kui mulle miski meeldib, siis lähen ja ütlen seda. Mitte lihtsalt, et mul mõni tagamõte oleks või ainult teisele rõõmu valmistada, vaid et ma ka tahan seda teha. Minu ammune kirjasõber kirjutas mulle kunagi ühes kirjas, et: “Me oleme nii õrn rahvas, et januneme arusaamist, heakskiitu, piisk piisa haaval. Aeg-ajalt teeme nägu muidugi et see kõik on ebaoluline ja väljapoole paistame välja enesekindlad ja -teadvad, kuid seesmiselt iga, iga üksik silp on nagu elu ja surma peale – oluline.” Inimesed on seespidiselt äärmiselt haprad hinged. Mõni lause võib anda tapva löögi, mõni võib äratada täiesti uuele hingusele. Ja kõik me tahame olla tunnustatud, märgatud ning vajatud. Kuid kõige kurvameelsemad inimesed tunduvad just need, kes iseend ei armasta ning teistel pidevalt tunnustushüüdeid ootavad. Selle kohta on väga ilusti öelnud Jaan Tätte: “Kas olid ka hea teiste inimeste vastu, et neil oleks võimalik sind armastada?” Ja kõik tuleb ringiga tagasi.

Pole siis tegelikult ime, et mulle väga meeldib inimesi pildistada. Igaüks neist ainukordne, haruldane, teistmoodi ilma- silmavaatega. Üks tohutult tähtis asi on mulle olnud, et minu pilt valmistab ka portreeritavale rõõmu. On kõige parem tunne näha, kui teine on rõõmus minu pärast. Ja olen ka näinud väga palju, kuidas inimesed endale tegelikult ei meeldi. “Miks?” küsin ma neilt tihtipeale. “Sa näed siin ju võrratu välja, ka teised arvavad nii!”. Neile tihti ei meeldi enda juures väga pisikesed asjad. Aga pisikestest asjadest algavad ju suured. Eneseimetlejaid ei sallita, aga rohkem eneseusku vajavad kõik. Teised inimesed ainuüksi ei saa meid aidata, kui me iseendale ei meeldi, aga teiste head sõna vajab igaüks. Ja ma olen väga õnnelik, et mul on olnud au kohtuda nii paljude inimestega. Mis veelgi parem, ma olen neid saanud fotografeerida!

Peale Marokot, tõsi küll, tuli Algecirases meile kaela korralik vihm. Üks tüütu asi on mõnikord siesta, sest sattusime tagasi tulles just ajale, kui kõik poed ja asutused oma uksed kolmeks tunniks kinni panid. Mõistlik, kui väljas on 35 kraadi sooja. Seda tehtaks ka Eestis, kui meil selline kliima oleks, aga Hispaanias on siiski 3-4 kuud sügiskuud, kus soojakraadid nii kõrgele ei roni. Niisiis pidime kolm tundi niisama molutama, kuniks autorendi uksed lahti tehti. Peale seda viis me tee juba Tarifa poole – Euroopa kõige lõunapoolsem tipp! Kell oli juba palju ning linnas ringi kolada ei jõudnud. Kohaliku motellitädi teatas aga, kuuldes, et oleme eestlased, et neil käib palju eestlaseid ja tagatipuks kohtasime kohalikus baaris veel kolme eestlast, kellest üks ka seal püsivalt töötas. Motell oli kõle ja rõske, aga samas täiesti okey. Ma vist ei harju kunagi selle rõske õhu ja kliimaga, mis siin “sügiskuudel” on. Majad on kivist, neid eriti ei köeta ja seega tervisele väga ohtlikud. Vähemalt minu tervisele.

Järgmise päeva peatuspaik oli Cádiz. Ilusate randadega väikelinn on päikese all üks paras paradiis, oma pisikeste kohvikute ja mõnusa vanalinnaga. Kõik 10-15 min. teekonna sees. Siim, kes hommikust saati juba odavat hispaania veini kergelt sisse kühveldas, sattus muuli ääres uudishimulikult koha peale, kust vesi aegajalt üles pritsis. Selle “sündmuse” sain ka puhtjuhuslikult pildile ja nalja saime tema kulul palju.

Õhtuks tormasime juba Sevilla poole. Tol päeval läks aga õhtuks täielikuks tormiks. Sevilla, mis teadupärast peaks olema Euroopa üks kuivemaid ja päikseküllasemaid paiku, kostitas meid korraliku tuule ja sahmaka vihmaga. Ja ma hakkasin haigeks jääma. Järgmiseks päevaks oli ilm end aga ümber keeranud ning saime nautida terve linna hiilgust. Kes vähegi kunagi Lõuna-Hispaaniasse satub, peaks sinna minema.

Córdobast ei ole mul eriti midagi rääkida, kuna viibisime seal vaid 3 tundi, mille sisse mahtus kerge jalutuskäik koos värske apelsini mahlaga. Kuid Jaén, seevastu, me järgmine peatuspaik, oli küll linn, mis oli ära uppunud oliivipõõsaste vahele. Minu sõbra Juanma sõnul on Jaeni piirkonnas oliivipuid rohkem kui terves Itaalias kokku. Ning itaallased pidavat Hispaaniast hoopis oliive kokku ostma, et seda siis enda sildi all purki pista ja maailmale serveerida. Võta siis kinni. Kõiki Lõuna-Hispaania linnu iseloomustab aga peaaegu alati kirikud ning loss, mis enamasti asub kuskil kõrgemal künkal. Jaénis olev loss oli minule üks kõrgemal asuvaid ja seega ka põnevamaid.

Minu sõber Juanma vanemate teine kodu on aga täiesti pööraselt romantilises kohas. Kilomeetri kõrgusel olev Albanchezi linn pani mind tõsiselt mõtlema veelkord selle üle, et Hispaanias võiks tegelikult ka elada. Linn on tuhande elanikuga pisike ja kõige autentsem ning armsam linn üldse, mida ma siiani näinud Hispaanias olen, rikkumata uuemast arhitektuurist, kaubakeskustest või uue aja igasugustest moodidest. Õhtune täiskuu, säravad tähed, mida näiteks Granadas väga ei näe, õhtune söömaaeg terrassil koos lummava vaatega orgu, mis sisaldas väga traditsioonilist hispaania toitu, pluss suurepäraste veinide degusteerimine, hea seltskond, millele eelnes oliiviõli valmistamise õpetus, mandlite purustamine, jalutuskäik oliivipõõsaste vahel, jalutamine linnas ning käik kõrgel mäe jalamil asuvasse pisikesse, kuid kõige armsamasse lossi üldse. Ja me kõik arvasime, et see oli me 9 päevase reisi kõige parem päev. Selles paigas võiks küll elada või omada suvemaja. Eks ma panen sellest ka hiljem pilte ülesse.

Aga muideks, hispaanlaste sõnul on Granada üks ilusamaid linnu Hispaanias. Ja nad tegelikult ei valeta.

Üks on päris kindel, juunis tagasi Eestisse minna on mul kurvastav. Kuigi eesti suve ma väga tahan. Siinne kõiksus on väga armsaks saanud ning kes teab, millal veel sääraseid seiklusi saan kogeda. Üks aasta ühes kohas jääb kahtlemata südamesse. Ning kahtlemata on see aasta olnud mulle üks õnnelikemaid. Sügisest muutus mu elu üsna kardinaalselt. Ei iial varem pole mu maailmapilt nii kiirelt ja suurelt muutunud kui viimase aastaga.

Märtsi keskpaigas, juba kahe nädala pärast, sõidavad mulle siia külla sõbrad Eestist. Ootan neid väga, sest meid ootavad põnevad 12 päeva siin ning jällegi Marokos. Sõidame mööda Andaluusiat ning Marokot, käime paikades kuhu minagi veel jõudnud ei ole (näiteks Alhambra).

Aprilli lõpus sõidame Tenerifele viieks päevaks koos Tatjanaga ning mais kavatsen külla sõita Madlile Itaaliasse, et koos Torinos, Milanos ning Veneetsias kümme päeva veeta. Ja võibolla sõidan koos kõigi hispaania erasmuslastega ka mais Ibizale, kuigi ma pole selles veel päris kindel. Nüüd tekib küsimus, et kust ma võtan selleks kõigeks raha? See mulle Hispaania juures meeldibki, et lendamine siit kõikjale on väga odav. Detsembris maksime Marokosse nelja lennu eest kokku 32 eurot, Tenerifel käime edasi-tagasi ära vähem kui 20 euro eest (see on pea sama kallis kui edasi-tagasi Tallinn-Tartu buss!!) ning Itaaliasse jõuan umbes 50 euro eest. Laevapiletid Marokosse maksavad samuti 20 eurot. Seda kõike saab teha ka erasmuse pisikese stipendiumi eest. Elu nagu seiklusfilmis.

Kõige nende reiside vahele peab ja mahubki ära palju tööd. Kevadel kirjutan palju muusikat, teen mõned filmid ja filmimuusikad ning selle sekka käib otseloomulikult ka suures koguses pildistamist. Töö ja vile koos.

Paar päeva tagasi sai ka ühe põneva ettepaneku. Nimelt kutsuti mind Tśehhimaale septembri alguses ühte pulma pildistama. Üks siin õppiv tśehhitar sattus mu pilte vaatama ning soovis mind tingimata enda pulma pildistama. Ootan seda väljakutset põnevusega, sest see oleks mul alles teine pulm, kuid tean, et saan hästi hakkama. Ja oleme juba poolataridega kokku leppinud, et lähen neile ka Poola külla, enne kui Prahasse lähen.

Mis saab veel mõnusam olla, kui kevad Hispaanias ning ratastel.

Ühel detsembrikuu päikselisel päeval olime Sierra Nevada mäestikus. Väljas oli üle 20 kraadi sooja ning peale jalgsimatka mägedes, kus pidasime ka pikniku, jooksime bussile, et Granadasse tagasi sõita. Mina ja Dobi jäime aga bussist maha ning pidime järgmist bussi ootama. Mõeldud tehtud, otsustasime koos teha pisikese fotosessiooni lasteväljakul. Kuna mul oli koos Dobiga plaanis nagunii järgmine film teha, siis oli see hea võimalus. Peab ütlema, et see tund aega seal mänguväljakul oli meil nii lõbus, et pärast pilte vaadates tahtsime juba lõppresultaati näha.

Selle lühikese filmi tegemise kõik protsessi osad on olnud mu jaoks äärmiselt naudingut pakkuvad (v.a see, et mu arvuti on tegelikult liialt aeglane videoga töötamiseks). Filmis jookseb ühes sekundis umbes 10 fotot, mis omavahel on väikeste fade-in ja fade-outidega ühendatud. Kuna piltide hulk oli suur, nõudis kõikide nüanssidega tegelime aeganõudvat käsitööd ning oma fantaasialendu pidurdas vaid see, et kõige selle realiseerimiseks oleks vaja rohkem aega (ning kiiremat arvutit). Kahjuks nii Vimeo kui ka Flickr mõlemad vähendavad oluliselt video kvaliteeti. Põhjuseks on ilmselt pigem see, et nende pildicodecid ei suuda nii kiiret liikuvat pilti hästi renderdada. Arvutist paistab High-Definition renderdus välja aga nagu elu ise ja mul on kahju, et teised vaatajad seda ei näe.

Muusika kirjutamise protsess oli samuti üks pikaleveninumaid selles vallas. Algselt ei kujutanud ma üldse ette, millist muusikat sinna kirjutada ning paar esimest päeva läksid lihtsalt katsetamisele. Hiljem osutus aga see sama põnevaks, kui filmitegemine ise. Muusika kirjutamisel on aga üks päris suur eelis, mille käes mõnikord vaevlevad sarnased timelapse filmid – stseenid võivad muusika karakteri seisukohalt küll hästi kokku minna, aga enda muusika kirjutamine võimaldab filmi ja muusika nüansideni sünkrooni viia.

Olen valmis asuma juba oma kolmanda filmi kallale. Filmiga töötamine on ootamatult muutunud väga nauditavaks tegevuseks ning oskan vaid unistada kaamerast, mis oskaks salvestada ka videot.

Ma siiralt loodan, et vaatajal on sama lõbus seda filmi vaadata, nagu meil oli seda teha. Andke teada, mida te arvate

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat võib kuulata siin: Download audio file (Mait_Juriado-Dobi_and_I.mp3)

Nagu öeldud, koosneb film 1190 fotost, mille võtsin teatris ülesse. Pildistamise intervall oli 5-10-15 sekundit, alguses pikemalt, hiljem kiiremalt. Ühes sekundi jookseb läbi keskmiselt 7 fotot. Säriaeg on 1-1,5 sekundit ning pildid on omavahel kergelt fade in ja out. Samuti on veidi “pikemad” peatused. Film on kokku pandud Adobe After Effects-iga.

Muusika on komponeerid samuti minu poolt. Muusikas kasutatud hääled kuuluvad samuti kõik teatriinimestele, mille salvestasin teatris. Tekst on küll hispaaniakeelne, kuid katsusin sobitada selle täpselt videos toimuva tegevusega.

Oma esimese filmiga nägin parasjagu vaeva, sest teema on uus ning programmid pole veel niivõrd selged. Olen siiski väga vaimustatud ning tulemas on varsti ka teine film. Ja kolmanda filmi materjal on ka juba tegelikult olemas.

Click here to view the embedded video.

Ainult muusikat võib kuulata siit:

Download audio file (Theatro-final.mp3)

Olen hakanud rohkem vaikima kui rääkima. On olukordi, kus öeldut poleks ehk pidanud ütlema, aga vähe olukordi, kus tunnen, et oleks pidanud ütlema. “Vaikimine kuld, rääkimine hõbe”. Kõige tobedamad olukorrad tekivad siis, kui emotsionaalne seisund tahaks midagi öelda. Ja tihti ütlengi. Aga kui ei ütle, rahunen normaalsuseni ning olen õnnelik, et mõtlesin ja siis alles ütlesin. Selles osas olen ma viimase aastaga kindlasti targemaks saanud. Siinne blogi on aastate jooksul muutnud päris sageli ja stabiilselt oma nägu. Need üle 400 postitust nelja ja poole aasta jooksul on olnud tõeline kasvamispäevik. Kuigi oleks võinud ju rohkem öelda, kirjutada, oleks seda võinud samas ka palju vähem teha. Inimestele ei meeldi oma minevikus kinni rippuda, ei ka mulle, nii et tihti tahaks kustutada postitused, valada tass veest tühjaks ja alustada uut täitmist. Aga hing kuidagi ei luba seda teha. Ja ma üldse ei tunne, et tass täis on ja kui ongi, siis seda, mida saaksin vabalt välja võtta ning seejärel sinna vett juurde valada.

Olen oma praeguse elukorraldusega väga rahul. Kripeldab vaid see, et aeg lendab helikiirusel ning suvi läheneb hirmsa hooga. Nii palju oleks vaja ära teha! Päevad ja tunnid on jäänud tuntavalt lühemaks, kuid seda ilmselt seetõttu, et võiks alati rohkem teha. Mu elus on praegu kaks suurt kirge, milleta oleks kui tühi kott. Ma ei taha ja ei suudagi neil mõlemal vahet teha, aga fotograafia ning muusika on mulle kirjeldamatut rõõmu toonud. Olen pisut ärevilgi, sest foto trügib nii selgelt peale. Tunnen seda igast otsast ja jääb vaid oletada, millist mõju ta peaks muusikale osutama. Viimasel ajal olen aga neid mõlemat hakanud ühendama ning minu armastus filmi ning filmimuusika vastu praktikaks realiseeruma. Aeg ajaks, kuid ma tean, kui fantastiline kevad mind siin Hispaanias ees ootab.

Ükskord tahaks ka sellise tüki oma elus ära teha. Fantaseerisin sellest mingi kolm aastat tagasi, et läheks ja oleks, isegi ihuüksi. Ja nüüd läheb Maris Kagu-Aasiasse üksi kolmeks kuuks. Imetlen tema julgust ja tahaks ise ka, kuigi ärevus oleks kindlasti hinges.

Teine, samuti väga palju lõbu pakkunud tegevus, oli long exposure pildistamine. See oli minu päris esimene kogemus selles vallas ning mõningaid näiteid näeb siit. Mu sõber Juanma peab mind aga friigiks, sest ma kogu aeg vatran pildistamisest ning kui kell on juba kaks öösel ning ta tugevalt haigutab, palun ikka veel väljas mõned pildid üles võtta, sest laenatud statiiv tuleb tagastada ja aega pole käes raisata.

Fotopangad on paigad (Stock photography), kus ajakirjad, ajalehed, blogipidajad, veebitegijad jt. saavad pisikese raha eest kasutada teiste fotosid. Surfasin veidi ringi, tegin eeltööd, et mis peaks-võiks meeldida ning lisasin umbes 120 valitud pilti. Minu esimene üllatus oli aga suur, kui hakkasin mõistma, et minu fotod praktiliselt ei kõlba fotopankadele. Tagasilükkamise põhjustena toodi just esteetilist, aga ka tehnilist kvaliteeti. Ei saanus esimese hooga üldse aru, miks mõni pilt tagasi lükati. Veel rohkem ringi vaadates ning analüüsides, sain aru, et stockphotos on küllaltki teistmoodi źanr. Pildid peavad olema viimseni viimistletud, tihti visuaalses naudingus suuri järeleandmisi tehes. Viimane ongi ilmselt peamine, miks ma sellele ilmselt rohkem aega pühendama ei hakka (nüüdseks on peale alustamist paari päevaga läinud müüki üks pilt). Aga asja uurimine andis mulle ühe vägagi väärtusliku kogemuse. Taoline kriitika paneb end veelgi rohkem analüüsima, mis pildil viga on, kuidas seda raamida, kuhu lähevad fookuspunktid ning mis vahenditega ja kuidas on võimalik foto kvaliteeti tõsta maksimumini. Seeläbi olen ka ise kõigele sellele rohkem tähelepanu hakanud pöörama ning visuaalne eneserahuldamine pole ainult domineeriv. Fotopangad nõuavad enamjaolt ka stuudio olemasolu, mida mul paraku veel ei ole.

Üks põhjus, miks fotopangad enamikule fotograafidest paistavad vaenulikud olevat, on kasumlikkus. Kõik taolised kohad maksavad autorile väga väikest protsenti, mis jääb üldiselt alla 50% müügihinnast, millest lähevad maha ka maksud. Koht, kuhu ennast registreerisin, maksab eksklusiivse pildi eest (mis tähendab, et pilt on ainult tema portaalis esindatud) 42% ja kui pilt on ka mujal, siis 22%. Muidugi, kui fotod müüma hakkavad, tõusevad ka protsendid. Aga need, kes tõesti suudavad fotopankades arvestatavat raha teha ning pilte suurtes kogustes müüa, neid paistab väga vähe olevat. Ainukesed, kes paistavad hirmrikkaks saavat, on fotopangad ise.

Minu esimene pildimüük toimus oktoobris, kui üks ameeriklanna kirjutas mulle, et soovib üht minu tehtud Arvo Pärdi pilti oma kontori seinale riputada. Olin toona meeldivalt üllatunud ja hakkasin kohe mõtlema, kuidas taolist situatsiooni rahuldada. Alguses mõtlesin, et saadan talle niisama pildi ning las prindib ise välja ning raamib ära. Aga eks kõik vajavad raha ning lõin ImageKindis omale konto, kus saab pildid välja trükkida ja ära raamida. Pärdi pilt ise asub siin. Kuna olin sel ajal juba Hispaanias, ei mõelnud ka selle peale, et ise pilt välja trükkida, ära raamida ja Ameerikasse teele saata (kuigi Eestis olles oleks see olnud ilmselt minu esimene valik). Niisiis ostis ameeriklanna selle Imagekindist, mis tõi mulle sisse veidi rohkem kui 15 dollarit. Pole just palju, kui arvestada sellega, et ameeriklanna käis tegelikult raamitud suure pildi eest välja miski 100 dollarit (umbes 1100 krooni), aga omakasu ei tahtnud kõrgeks ajada. Imagekind pole siiski väga kallis ning laseb autoril hinna ise määrata ning lisaks leiab sealt tuhandeid fantastilisi töid oma kodu sisustamiseks ilusate piltidega.

Minu osa valitud pilte ripub üleval müügiks ImageKindis, aga kui kellelegi peaks mõni minu teinegi pilt meeldima minu fotode hulgast, siis saab alati kontakteeruda e-maili teel või helistada. Hinnakirja ei ole olemas, kõik käib küllap nii, et “hundid söönud ja talled õnnelikud”.

Huvitav oleks kuulda ka teiste kogemusi.

2009. aastal vajutasin oma Nikon D300 päästikut 25096 korral, mis teeb päeva keskmiseks piltide saagiks umbes 70. Päris üllatav number iseendalegi. Sellest kodulehe pildisektsiooni ning flickerisse on jõudnud napilt üle 2200 pildi. Ma tunnen, et seda polegi ehk väga palju ning 2010. aastal kavatsen ma selle numbri igal juhul üle lüüa. 2200 pilti tähendab, et iga umbes üheteistkümnes pilt on jõudnud internetti. See arv kindlasti väheneb ka kogemuse kasvades. Tunnen, et olen pildistamises veel üsna oma tee alguses, kus arenemisruumi on küllalt. Olen aasta jooksul avastanud, et flickeris leidub väga suurel hulgal noori ja vanu (eriti just noori) fotograafe, kelle tööd on lihtsalt uskumatult fantastilised ning väga kõrgel tasemel. Armastan seda kommuuni väga ning olen sellest üsnagi sõltuvuses.

Mis hetked on mulle meelde jäänud 2009. aastast? Kindlasti inimesed. Olen aru saanud mida mulle kõige rohkem meeldib pildistada ja need on inimesed. Inimeste pildistamine ei too mitte rõõmu iseendale, vaid ka neile, kellest ma pilti teen. Vaid Marokos olen mõningal määral kartnud inimeste pildistamist, kuna naised ja mõned inimesed tihti saavad seal kurjaks. Ma ei ole aga suurem asi loodusfotograaf ning loodusesse satun pildistama harva. Looduspilte meeldib aga mulle vaadata küll. Kõige rohkem on meelde jäänud XXV laulupeo pildistamine (galerii asub siin). Väga õnnelik olen ka Arvo Pärdist saadud piltide üle, mis tõid Norale ning Arvole endalegi rõõmu ning väga väärtuslikuks pean ka oma reisipilte Hispaaniast, Marokost ning Türgist. Ma enam ei kujuta ettegi, et peaksin reisile minema ilma oma kaamerata.

Sellel aastal soovin pildistada veel rohkem ning seeläbi ka areneda. Soetada omale korralik valgustehnika, et viia pildistamine uuele tasemele. Proovida kindlasti videot (selleks tahaks täiskaader kaamerat koos videosalvestus võimalusega) ning teha rohkem erinevaid töid. Ja muidugi vahtida lugematul hulgal teiste pilte inspiratsiooniks.

Head uut aastat!

Ei tahtnud kõiki päevi Marrakeshis mööda saata ja seega otsustasime minna. Taksosõit varahommikul maksis bussijaama 20 dirhamit (30 krooni) ning bussijaamas võtsid meid kohe vastu kupeldajad, kes meile bussipileteid Essaouirasse pakkusid. Läksime õnge. Ma teadsin, et sõit ei tohiks üle 3 tunni kesta ning hea bussiliiniga peatusi ei tohiks samuti üle ühe olla. Küsisin reisi pikkuse ja peatuste kohta ja mehe sõnul kestvat sõit 2 tundi ja 45 min. ning peatusi on vaid üks. Tundus täitsa super! Kuna buss pidavat lahkuma kohe ja me ei viitsinud väga oodata, võtsime pakkumise vastu. Pilet maksis ka mulle teadaolevast infost vähem (65d). Mees üritas meeleheitlikult meile müüa ka tagasisõidu piletit, millest ma kahtlustavalt keeldusin. Mees üritas veel korduvalt, rääkides erinevaid jutte, miks ikkagi on kasulik ka tagasiostupilet osta, kuid igaks juhuks keeldusin. Me ei teadnud ka täpselt, millal tagasi tahame tulla. Sain alles hiljem aru, miks mees nii initsiatiivikalt meile peale käis, sest kõik mida mees rääkis, oli vale. Buss sõitis sinna pea 4 tundi, tegi umbes 15 peatust ning ilmselt poleks ka tagasi tulnud, kuna oli niivõrd logu. Moraal on, et mitte kunagi ei tasu uskuda seda, mida marokolane sulle räägib. Kogesime seda mitmeid kordi.

Tee Essaouirasse möödus kiirelt, sest muudkui vahtisime aknast välja ning imasime pilte küladest ning põldudest. Buss peatus igas nurgas ning sai täis üsna pea igasugustest sulelistest. Isegi sel hommikul ja “talvel” ei taha marokolased päikest, miks muidu oli vaid meie aken vaba, ülejäänutel päikesevari ette tõmmatud.

Essaouiras maha astudes ootas ees meid juba umbes kaheksa pealine poiste kari, kel kõigil oli näpus flaierid, kus peal hotellid. Poisid rabelesid kõvasti, et kes esimesena saab meile flaieri pihku pista, kuid olid ilmselt üsna pettunud, kui keeldusime. Esimese hooga, nagu ikka uues kohas, on raske orienteeruda, aga Essaouira oli fantastiline! Üsna pisike linn Atlandi ookeani ääres, koos väga kompaktse ja huvitava vanalinnaga (Medinaga). Koos imeilusa rannaga, pisikese lahega, kaitsekindlustega ning sadamaga. Tundus perfektne suvituskoht. Soojakraade oli ehk 25 ning ookean tundus ujumissoe.

Tuli välja, et paljud pudi-padi asjad (näiteks puukarbid) valmistatakse just seal linnas. Need jõuavad siis ka Marrakeshi ning mujale. Vanalinnas sain näha ning pildistada ka üht vana meest, kes neid karpe puidust välja nikerdab. Üks huvitav tähelepanek oli veel narkodiilerid, kes meile erinevat kaupa üritasid müüa. Väga kummaline, et isegi kümme meetrit eemal seisvad politseinikud ei takistanud diilerilt meilt küsimast, et kas tahame oopiumit või heroiini? Sadamas üritas üks madrus kaugelt mind meeleheitlikult oma paati marihuaanat ostma meelitada. Negatiivseks asjaks oligi see, et nägin nii mõndagi meest-naist, kes tundus olevat paadunud narkar ja nägi seetõttu kohutav välja oma “kaines” olekus.

Essaouira oli Marrakeshist seetõttu erinev, et väga paljudes kohtades leidusid hinnasildid. Ja alles siis sai selgeks, kui väga Marrakeshis üritatakse turisti koorida. Ja ka müüjad ei olnud seal nii pealetükkivad kui Marrakeshis. Siiski komistasime rannas ühe ehtemüüja peale, kes meie tähelepanu võitis sellega, et ütles hinnaks vaid üks euro. Osavalt tehtud! Valisime välja neli käevõru ning arvasime, et saame nad 4 euro eest. Mees sattus õhinasse, aga pidi pea pettuma, sest ta tegelikult mõtles, et üks käevõru maksab 10 eurot ja küsis 40 eurot. Taas saime korralikult naerda, kui rumalateks meid peeti. Kuna me üle ühe euro eseme eest maksta ei tahtnud, jäi mees pika ninaga. Nende ehete väljakuulutatud kvaliteet on küsitav, sest Tatjana sõnul tema sealt ostetud ehted juba lagunevad. Aga tol päeval saime sealt rannast fantastilisi pilte! Tõeline paradiis!

Essaouira tundub aga ideaalne koht suvitamiseks. Odav, võrratu rannaribaga, mässavate lainetega ning oma väiksusega. Läheksin sinna hea meelega tagasi. Siis oli seal võibolla juba ehk liialt külm, aga kuni detsembri alguseni leiab sealt kindlasti sooja suve!

Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I

12►

Üks põhjus, miks ma Marokosse üldse läksin, oli lennupiletite odavus. Nelja lennu eest Granada-Madriid-Marrakesh-Madriid-Granada maksin kokku 32 eurot (umbes 500 krooni). Ryanair pakub mõnikord lende uskumatult soodsa raha eest. Enne Marokosse minemist veetsime päeva Madriidis. Minu reisikaaslaseks oli Tatjana, kes õpib vahetusüliõpilasena samuti Granadas ja kellega koos kavatsesime kohtuda Madriidis tema kunagise sõbrannaga. Źenja elas 10 aastat tagasi Pärnus, enne kui Madriidi kolis. Eesti keelt oskab ta veel vaid mõne lause ja sõna jagu. Tanja  ja Źenja taaskohtumine üle kümne aasta toimus kuulsa Prado muuseumi kõrval. Muuseumisse sissepääs oli toopäev tasuta ning pühapäevasel päeval tormasid sinna sajad inimesed, mistõttu terve muuseum oli korralikult üle rahvastatud. See oligi vast põhjus, miks muuseum meile võibolla nii sügavat muljet ei jätnud. Muuseum ise on aga suurim, mida olen varem näinud.

Źenja jäi päris korralikult meie kohtumisele hiljaks. Hispaanias on hilinemised normaalsed. Kui kell hakkas kokkulepitud ajale lähenema, arvas Tanja, et küllap Źenja ei hiline, tegemist ikkagi venelannaga, kes Eestis elanud. Peaaegu kõik hispaanlased jäävad igale poole kogu aeg hiljaks. Ja nad kunagi praktiliselt ei vabanda, nagu seda teevad välismaalased. Kõik tundub normaalne. Olen ise punktuaalse täpsusega kohalejõudja, kuigi viimased kuud olen teiste inimeste ajaga samuti hakanud lohakamalt ringi käima.

Peale kõhutäit kesklinna kohvikus ütles Źenja, et tal on vabad piletid Madriidi lõbustusparki. Ja ülejäänud päev oligi sisustatud. See oli erakordselt tore, sest atraktsioone, mis seal leidus, ei ole Eestis küll kusagil nähtud. Eriti võimsa mulje jättis lõbustuspargi “Tondimaja”. Źenja on seal käinud juba väga mitmeid kordi ning ta tunneb juba kõiki, kes majas töötavad. Kummitajaid on majas 8, kõigil erinev roll külastajate elu võimalikult jubedaks teha. Terve umbes 10 min. pikkune ringkäik tondimajas oli päris korralik (hirmu)elamus. Väga palju detaile, hästi valitud muusika, kostüümid, temaatika ning stsenaarium. Perfektne igas mõttes ja see peaks südame alt õõnsaks võtma küll igal inimesel. Loksusime korralikult veel erinevatel atraktsioonidel, kiljusime korralikult ja lobisesime kuni pargi sulgemiseni, misjärel kohtusime Źenja sõbra ja Tondilossis töötanud Franciscoga. Ostsime rummi, süüa ja kuna lennukini oli veel 10 tundi aega, tegime kohalikus pargis aega parajaks. Tolleks ajaks hakkas esimene tagasihoidlik reaktsioon Madriidist asenduma suure uudishimuga, sest pimedas muutus kesklinn eriti ilusaks. Mul pole küll meeles ja ma ilmselt ei tea ka, kus me parasjagu olime ja käisime, aga Madriidi kesklinn on täis uhkeid hooneid ja suuri jõulukaunistusi. Muideks, esmapilgul meenutas Madriid rohkem sügisest Eestit. Ka Madriidi hispaanlased tundusid hoopis teistmoodi olevad kui Andaluusias. Nad räägivad väga ilusat ja korralikku hispaania keelt ning näevad mõnevõrra teistsugusemad välja. Muidugi mängib rolli linna kosmopoliitsus, sest miljonilinna on kogunenud rahvaste paabel ning segaverd on palju.

Päeval nägime tänaval üht viiuldajat, kes mängides raha teenis. Mulle meenus see lugu. Mees, kes täiesti raudselt tundus olevat pigem professionaalne muusik kui diletant, oli hilisõhtuks läinud teise asukohta mängima. Raske töö, mõtlesin ma, väljas oli juba parajalt külm ka. Vivaldi kõlas üle tänava, lapsed tirisid vanemaid vaatama ja üsna palju inimesi lihtsalt seisid ja kuulasid. Mõned kümned meetrid eemal tantsis üks paar tangot, kübar endi ees palgaraha oodates. Üldse leidus tänavamuusikuid Madriidis palju, nagu neid on ka Granadas. Kui lähen Granadas hispaania keele tundi, mängib tavaliselt üks vanamees tänavanurgal peaaegu alati viiulil “Katjuśat”. Nüüd on aga mees kadunud, pole teda enam kaua aega seal näinud.

Maailm on väike. Linnas, kus elab 6 miljonit inimest, kohtas Tanja ühes pisikeses kesklinna pubis veini juues oma korterinaabreid Granadast. Selgus, et nad olid tulnud sama lennukiga mis meiega. Aga meil ei õnnestunud miskipärast üksteist märgata. Veider. Ühendasime väed lobisemiseks ning mul oli siiralt kahju, et ei saanud varahommikuni oma uute sõpradega koos aega veeta ja pidime lennujaama suunduma.

Źenja ja Francisco olid uskumatult lahked ja toredad inimesed. Kutsusid omale uuesti külla ja viitsisid meid öösel kell kaks viimase metrooga lennujaama saata. Kuidas nad pärast koju said, ei saanudki aru. Ma üllatun Hispaanias väga tihti, kui lahked inimesed võivad olla. Omasid hoitakse väga ja võõrastega ollakse väga abivalmid. Muideks, metroo on Madriidis üsna modernne, kiire ja mugav liikumisviis punktist A punkti B. Väga põnev paik. Jätsime Źenja ja Franciscoga lennujaamas nägemist, lubades peagi taas kohtuda ning viskasime end terminali nurka pikali varahommikust lendu Marrakeshi ootama.

Vaata ka:
Maroko/Marrakesh – osa II
Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa IV

Jaanuari keskpaigas ostetud Nikon D300 pildilugeja näitab, et umbes 140 päevaga olen pildistanud kokku 11 832 pilti, mis ühes päevas pildistatud piltide arvuks teeb eneselegi üllatuseks umbes 84 pilti. Tuleb välja, et pildistan kõvasti, võibolla liigagi palju, kuid klõpsimine on nauding ning hea hetke tabamiseks tulebki jõhkralt pilte teha. Eks kogemusega väheneb ka piltide arv. Ülesse olen riputanud keskmiselt iga 16nda pildi. Fotoproffide blogisid lugedes tuleb meelde esimesena üks neist, kes oma blogis kirjutas, et 60 000 pildist läheb pärast kasutamisse 2000, ehk umbes iga 30nes. 

Pildistamisega on kaasnenud ka kriitikameele tõus ning selle pildi, mille oleksin üles laadinud aasta tagasi, seda ei laeks ma üles praegu. Eks kogu aeg on soov paremini pilti teha. Oma tagasihoidliku pildistamiskogemuse juures olen saanud aru, et tehnika ei ole peamine, mis teeb pildist pildi. Muidugi meeldiks mulle omada kõrgklassi objektiive, kuid rõõm hea pildi saamisest odava objektiiviga on vaat, et suurem, kui oleks käes mitmekümne tuhande kroonine objektiiv. Olen nendega ka pildistanud. Muidugi on nad head ja valgusjõulised, kuid hinnakäärid on sedavõrd suured ja kuna mul pole rahakotti suurt seljas, kahtlen nende hinna ja kvaliteedi suhtes. Aga ükspäev, kui finantsi rohkem, küll ostan ka raskemat kahurväge kotti.

Seniks aga võite mulle pildisünnipäevaks kinkida järgmised asjad

Nikon 70-200mm F2.8 zoomi
ja
Nikon D3Xi

Kokku peaks Eestis asi maksma umbes 154 00.- krooni. Väljaspoolt Eestit saaks kindlasti ka 100 000.- krooniga.

Aga nagu mulle meeldib öelda – unistamine on tasuta.

Täna pargis istudes oli olukord nukker – kaamerat polnud käepärast. Aga kolm end puhevile ajanud süsimusta ronka kaklesid Lembitu pargis teadagi mille pärast. Üks neist paistis selgelt teistest vihasem olevat ning murutuustide lennates kookis ta maaseest rasvase ussi. Samal ajal “kulu-kulus” kõrval üks isatuvi ematuvi taga. Loomariigis ajavad isased end puhevile nagu inimriigiski. Aga lõpuks otsustavad alati ainult naised, kas isane saab k***i või ei saa.

Mõtlesin mitmeid kordi sellele, kas ma võiksin kümme kuud säälmaal elada. Olen veidi segaduses, sest viibisin seal nii põgusat aega, et polnud võimalust täit ettekujutust saada. Muidugi on tegemist minu jaoks, nagu Marokogagi, eksootikaga alates soojast ööst, põsemusidest, tänavabailadest, usust, lihavõtetest, lõpetades paljaste tissidega naistest rannal, kuigi tegemist oli meie mõistes täiesti tavalise rannaga. See polnud siiski sugugi halb, hahaa. Olgugi, et nad tunduvad ääretult avatud inimesed, ei näe seal päris sellist kirjut massi nagu siin. Ma mõtlen selle all seda, et lühikeste-pikkade vahe pole seal nii suur kui siin, riietus ehk veidi vähem silmatorkavam kui meil. Too viimane oligi kummaline, sest vabameelsuse varjus tundus, et nad täpselt teavad, mis on hea riietus ja mis mitte. Sellepärast mul vist oligi vaatamisväärsuse tunne. Pikk, teistest peajagu pikem, valge nahaga, sinisilmne, suudan selga panna lilla särgi, inglise stiilis kampsuni, valged sokid ja botased. Maarit paistis Hispaaniaga kindlasti harjunud olevat, kuna ta lihtsalt sobib oma temperamendiga sinna väga hästi. Mina peaks ja tahaks aga veidi pikemas minna ja jääda, et sealsest elust pisut paremat sotti saada. Äkki sügisel õnnestub.

Hispaanias oli käsil parasjagu aasta suurim püha – lihavõtted. Sellist massi inimesi tänavatel pole ma isegi mitte Eestis laulupeo aegu silmanud. Rongkäik, kostüümid, massiivses koguses küünlaid alates tillukestest lõpetades meetri pikkustega, pikk ootamine, puhkpilliorkestrid – üsna meeltliigutav vaatepilt. Hispaanias tundub kõigeks aega olevat, sest rongkäigud liikusid umbes meeter kümne minuti jooksul.  Ei pidavat seal siis isegi mitte muru kasvama, nii püha ja tähtis on. Oli. Kuigi mingi hetk oli tunne, et vot nüüd ma tahakski olla pea jagu lühem, oli seal üleval vaade igal juhul igat hetke väärt. Tervis läks ka juppi maad paremaks, tänu pidevale üles-alla kruiisimistele.

Mis siin ikka enam, vaadake parem pilte. Tükike sai ehk pildile ka.

[Album not found]

]]> http://mait.juriado.com/2009/04/20/hispaania-good-price/feed/ 5 http://mait.juriado.com/2009/01/25/kumu/ http://mait.juriado.com/2009/01/25/kumu/#comments Sun, 25 Jan 2009 21:18:09 +0000 Mait http://mait.juriado.com/?p=1004 Kavatsesin täna Kadriorgu jalutama minna ja võtsin fotokaamera ühes. Oma pisemas lootuses lootsin sealt leida veidi vaikust. Inimeste mass ja laagna tee autokuma polnud küll päris see mida ma ootasin, kuid KUMU tasus end küll kuhjaga. Tuuli küll juhatas mind, aga arvatavasti ma siiski ikkagi eksisin või läksin mööda.

No ja kui juba fotokaamera kaasas oli, siis miks mitte teha paar pilti, kasutades objektideks teiste kunsti? Hehe, see vähemalt elimineerib veidi minu enda vajakajäämisi ja süü võib kõik objekti kaela veeretada.

On veel mõned pildid, mida ma siia veel üles ei riputa. Las jääb mõneks teiseks päevaks ka midagi. Aga KUMUs tehtud pildid on enamikus siin ning ja “Fotode” all.

]]> http://mait.juriado.com/2009/01/25/kumu/feed/ 4 http://mait.juriado.com/2009/01/04/aeg-toeliseks-fotojahiks/ http://mait.juriado.com/2009/01/04/aeg-toeliseks-fotojahiks/#comments Sun, 04 Jan 2009 19:58:00 +0000 Mait http://mait.juriado.com/?p=975 Nüüd on aeg. Ma lõpuks andsin enese kiusatusele järgi. Kallis järeleandlikkus muidugi. Ma ostsin fotokaamera. Minuni pole see küll veel jõudnud, kuid lubati järgmise nädala jooksul. Ma loodan, et sellega mingit jama ei tule.

Nikon D300 + Nikon 17-55mm f/2.8G DX.

Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis on see vist minu üks vähestest soovidest olnud. Kui palju on venna kaamera aegluse või kvaliteedi pärast häid kaadreid kas tegemata jäänud või nässu läinud. Eriti just halvas valguses. Tõeline fotokaamera on olnud üks minu soovidest, kui mitte öelda ainuke soov. Ja üleüldse olen ma vähenõudlikuks muutunud viimaste aegadega.

Mis aitab nõudmiste vastu? Nagu ka vihaga, tuleb meelevaldse kiusatuse tekkimise ajal lihtsalt vaikida ning mitte midagi teha. Kui mitu korda olen ma mõelnud, et jumal tänatud, et ma ei käitunud tormakalt ja midagi ei ostnud, öelnud või teinud.

Nii on minuga praktiliselt eranditult viha, ärrituse ning emotsionaalsusega. Osho ütleb nii: “Ma ei ütle teile: kui olete vihane, siis naeratage. Selline naeratus oleks vale ja võlts. Ärge naeratage, kui olete vihane. Sulgege toauks, asetage peegel enda ette ja vaadake oma kurja nägu. Pole vajadust näidata seda nägu veel kellelegi. See on teie asi, see on teie energia, see on teie elu ja te peate ootama õiget momenti.” Ja viha kaob.

Kas just sama taktikaga, kuid midagi taolist toimub ka kiusatuste või meelevaldsete otsustega, olgu need siis kasvõi ostusoovid. Aga ma väsisin nüüd peeglisse vaatamast ja olen valmis pildistamise pärast nüüd mitmeid kuid makarone sööma, kuna ei tahtnud leppida keskpärasusega.

Ostule eelnes pikk protsess uuringuid. Kuna meie kodumaine poetööstus müüb fototehnikat kirveliku hinnaga, vaatasin kasutatud tehnika ning EBay poole (tollest viimasest toimus ka ost – hinnavõit umbes 55%). Juhtusin ka kasutatud tehnika hinnaklasse vaadates portaali Looduspilt. Olen sinna ennegi õige veidi sisse kiiganud , kuid nüüd lugesin ja vaatasin seda veidi põhjalikumalt. Mis on üldiselt Eesti ning Välisfotograafi erinevus? Looduspildi puhul on tegemist ühe kamba loodusfotograafidega, kes üksteist kritiseerivad, haibivad ning üksteisele “ära panevad”. Õige palju leiab portaalist ilusate piltide alt taolisi kommentaare: “Väga hea pilt, aga…” ning siis nokitakse asjade põhjal, mis jätab “ärapanemise” mulje. Tasub mainida, et kõigi fotograafide kodulehte ilustavad autoriõiguslikud hoiatuse, mis lubavad varga võlla tõmmata. Igal sammul näeb veidi totrat “kõvatamist”. Flickr kommuunil on aga teine pale. Ka üsna keskpärane fotograaf (nagu mina) võib end seal hästi tunda, sest saab kindlasti mõne positiivse kommentaari. Looduspildi puhul ilmselt nii hästi ei lähe, nagu ilmselt paljudel pole ka läinud.

Võibolla võiks mõnikord öelda ka midagi paremat kui seda, kui ebaterav alt serv on, või et sinu fototehnika on ikka tõeliselt möga võrreldes minu omaga? Milleks peaks üldse midagi negatiivset ütlema? Eesti foorumid (olgu see siis LHV, looduspilt, delfi kommentaarium jms.) on täis “ärapanemist”. Olgu välismaa omad kasvõi “keep smileing”, tekitab see igat laadi kaliibriga fotograafis paremat tunnet.

Kohe päris alguses kirjutasin oma fotode juurde, et need on vabalt kasutatavad kõigile. Kuna ma pole proff ja ma sellega leiba ei teeni, pole mul põhjust seda ka kellelegi keelata. On üsna rumal vaadata paljusid Eesti fotoblogisid, mis on täis autoriõiguslikku keelu. Võtke, kasutage (noh, ärge müüge:)), ma pole kooner. Ma oleks väga meelitatud, kui seda keegi teeks ning aus võtja kindlasti ka annab teada, et ka minul oleks võimalik meelitust tunda. Huvitav, palju need keelumärgivennad reaalselt oma pilte ka müüvad? Ma pole muidugi ka proff, kuid mul pole õnnestunud ühtki enda pilti müüa. Aga eesmärk ongi pilti teha, valmistada sellega rõõmu enesele ja eriti teistele. Kui tegemist on inimesega, kes sellega igapäevaselt leiba teenib, on autoriõigused täiesti hädavajalikud otseloomulikult. Küll aga võin ma omi sõnu ka süüa sellel hetkel, kui ma end fotograafiks nimetama hakkan ning väga palju pilte toodan.

Flickris olen sattunud paljude väga-väga heade piltide otsa (ka eestlaste tehtud piltide otsa). Siin on mõned väljavalitud (nendest headest mitmetest tuhandetest).

1. only girls in chess, 2. DSC_0286, 3. Spiral Shadow | wodahS laripS, 4. Nurk2008_11_12_888, 5. Sky, 6. sushi2, 7. A bunch of wood at the door, 8. Untitled, 9. seatac, 10. WAiTiNG! (FEAR), 11. new beginning, 12. DSC_0251-12, 13. Superdog, 14. in focus, 15. Untitled, 16. Parkour A Trois…, 17. ~ comfort ~, 18. Secret No 9.(My hair is not as long as you think), 19. Spring grasses, 20. B-List outtakes

Ühel ööl, kui suvetuppa magama sammusin, nägin suvetaevas americlaste või tulnukate, kes teab, loodavat “kilpi”. Või hakkab taevas ookeaniks muutuma? Eks sellest kirjutavad kroonikad kunagi hiljem. Aga ma pole sellist asja küll kunagi varem näinud.

Nüüdsest kolisid minu hetkejäädvustused kindlasse paika. photo.Juriado.com on avatud vaatamiseks ja kommenteerimiseks. Fotonälg on mind juba tükil ajal näpistanud ning nüüd mõtlesin, et võiks asja veidi tõsisemalt ette võtta. Tiirlen viimasel ajal oma ihaldusobjekti ümber – Nikon D300 peegelkaamera. Ainult üks pisike probleem on, kui keegi võiks selle mulle kinkida

Välismaalt leiab hulganisti suurepäraseid fotoblogisid, selle pärast on ka photo.juriado.com inglise keeles, et ehk satub minu juurde ka piiri taga olev pildivaatleja. Eestlane on tubli küll, inglise keelt oskab hästi (mina oskan ka natuke).

Head emotsiooni!

On vaja inimesi, kes lausa sulaksid ühte, just nagu praemunad lüüakse pannile, alguses läbipaistvad, üksteise külgi puudutades justkui üks tervik. Kuju võttes siiski mitu, kuid ikka nii üks. Kõik see, mis jääb läbipaistvuse ning kujuvõtu vahele on aeg, mis voolib inimestest ühe terviku. Kui aega ei ole, siis pole ka “üht”

Polegi üldse tähtis, kuhu sõidetakse. Peaasi, et koos on hea olla. Ma praegu mõtlen, et samahästi ei oleks võinud seda ollagi. Teine päev tundus, et ma tahaks hoopis kodus olla või üksi võtta auto, ainult mina ning enese loaga olla kusiganes seal kus ma tahan. Tabasin isegi end mõttelt, et telk ja mina, päevaks-paariks kuhugi ära polegi nii halb mõte – selle mõtte aktiveeris minus üks sõber, kes enda sõnul just nii teebki, kui end vaja leida on.

Aga ma arvan, et mul ei olegi vaja end leida. Ainult korraks mõtlesin nii, kui tundsin, et ärritun piisavalt. Üksi olles ma ei ärritu ja ma tunnen, et see on sügavalt minuenese probleem, et selline olen. Ja ma ei taha üldse kedagi teist enesega puudutada, oma vastikusega, sest ma tunnen nagu ka neil oleks sama tunne.

Aga siis meenuvad detailid: kuidas mu vend kell 05:13 hommikul rest-voodist põrandale läbi sadas, ise unesegaselt ehmunud olles. Jah, ärkasin selle peale ka ise kohe ja see oli väga oluline, vaatasin kella, et see mulle meelde jääks. Ning Hiiumaalt tagasi saabudes, wc-st möödudes, tundes tuttavat lõhna ja siis meenub mul teistkordsel möödumisel, et täpset samasugune lõhn on ka vanalinna ühe restorani wc-s, mille restoranis ma klaverit mängimas käin. See lõhn on hea, väga hea. Restorani omaniku sõnul tuuakse seda värskenduseks kuskilt spetsiaalselt. See lõhn jääb ilmselt meenutama alatiseks seda restorani ning seda laeva. Ning millimallikad, mida poisid kartsid kui tuld, kuid mida mäletan ise poisikesepõlvest ohutuna, kui esimest korda vanematega Saaremaal käisin. Tookord oli seal neid palju. Imelik, alles nüüd, palju aastaid hiljem nägin neid uuesti. Ma mäletan isegi kohta, kus täpselt nägin neid Saaremaal – seal olid suured lapikud kivid, millega sai edukalt “ketast visata” ja heal juhul ka mõne lutsu.

Ja siis see hing sees! Kui keegi väga meeldib, mõtlen ma alati üle. Küll oleks lihtne, kui keegi ei meeldiks, aga oleks ikkagi õnnelik. Või nii peabki vist, et õnne ilma hingekriipiva tundeta ei saa? Ja e-maili vaadates, kas temast mingit märki maha jäänud on mõtlen, et miks ma igale poole mujale saan, aga minu meiliboksi wap mitte ei tööta? Uhh… võibolla ongi nii parem, et ei tööta. Ning siis see imelik kurbus, kui linna wifi võrgus avastan, et mu meilibox on ikka tühi. Ei tohi enam mõelda nii palju!

Meie ööbimismajakese küljel elas üks ämblik. Kui talle midagi võrku lendas, halvas ta selle 5 sekundiga ning sööstis otsejoones võrgu keskpunkti tagasi uut saagikorda ootama. Kui hea, et fotoaparaat on olemas sellistel hetkedel.

Aga reisiks EI ole vaja kindlasti neid sääsehorde, mis meid igal sammul, nii päeval kui ööl, ründas…

Olin vahepeal unustanud, et möödunud sügise EMTA Sügisfestivalist tehti ka helisalvestised. Leidsin nad stuudio arvutist ja riputasin siia netti ülesse – kuulata saab “Loomingu” alt. Õige pea lisan ka Eesti Muusika Päevade trio, kui see saab ka stuudiolaste poolt tehtud.

Paar päeva tagasi jändasin pool päeva ka sellega, et saada pildid siia ülesse – programmeerimine pole minu just üks tugevamaid külgi

Ilusat värsket kevadet!