Ei tahtnud kõiki päevi Marrakeshis mööda saata ja seega otsustasime minna. Taksosõit varahommikul maksis bussijaama 20 dirhamit (30 krooni) ning bussijaamas võtsid meid kohe vastu kupeldajad, kes meile bussipileteid Essaouirasse pakkusid. Läksime õnge. Ma teadsin, et sõit ei tohiks üle 3 tunni kesta ning hea bussiliiniga peatusi ei tohiks samuti üle ühe olla. Küsisin reisi pikkuse ja peatuste kohta ja mehe sõnul kestvat sõit 2 tundi ja 45 min. ning peatusi on vaid üks. Tundus täitsa super! Kuna buss pidavat lahkuma kohe ja me ei viitsinud väga oodata, võtsime pakkumise vastu. Pilet maksis ka mulle teadaolevast infost vähem (65d). Mees üritas meeleheitlikult meile müüa ka tagasisõidu piletit, millest ma kahtlustavalt keeldusin. Mees üritas veel korduvalt, rääkides erinevaid jutte, miks ikkagi on kasulik ka tagasiostupilet osta, kuid igaks juhuks keeldusin. Me ei teadnud ka täpselt, millal tagasi tahame tulla. Sain alles hiljem aru, miks mees nii initsiatiivikalt meile peale käis, sest kõik mida mees rääkis, oli vale. Buss sõitis sinna pea 4 tundi, tegi umbes 15 peatust ning ilmselt poleks ka tagasi tulnud, kuna oli niivõrd logu. Moraal on, et mitte kunagi ei tasu uskuda seda, mida marokolane sulle räägib. Kogesime seda mitmeid kordi.

Tee Essaouirasse möödus kiirelt, sest muudkui vahtisime aknast välja ning imasime pilte küladest ning põldudest. Buss peatus igas nurgas ning sai täis üsna pea igasugustest sulelistest. Isegi sel hommikul ja “talvel” ei taha marokolased päikest, miks muidu oli vaid meie aken vaba, ülejäänutel päikesevari ette tõmmatud.

Essaouiras maha astudes ootas ees meid juba umbes kaheksa pealine poiste kari, kel kõigil oli näpus flaierid, kus peal hotellid. Poisid rabelesid kõvasti, et kes esimesena saab meile flaieri pihku pista, kuid olid ilmselt üsna pettunud, kui keeldusime. Esimese hooga, nagu ikka uues kohas, on raske orienteeruda, aga Essaouira oli fantastiline! Üsna pisike linn Atlandi ookeani ääres, koos väga kompaktse ja huvitava vanalinnaga (Medinaga). Koos imeilusa rannaga, pisikese lahega, kaitsekindlustega ning sadamaga. Tundus perfektne suvituskoht. Soojakraade oli ehk 25 ning ookean tundus ujumissoe.

Tuli välja, et paljud pudi-padi asjad (näiteks puukarbid) valmistatakse just seal linnas. Need jõuavad siis ka Marrakeshi ning mujale. Vanalinnas sain näha ning pildistada ka üht vana meest, kes neid karpe puidust välja nikerdab. Ãœks huvitav tähelepanek oli veel narkodiilerid, kes meile erinevat kaupa üritasid müüa. Väga kummaline, et isegi kümme meetrit eemal seisvad politseinikud ei takistanud diilerilt meilt küsimast, et kas tahame oopiumit või heroiini? Sadamas üritas üks madrus kaugelt mind meeleheitlikult oma paati marihuaanat ostma meelitada. Negatiivseks asjaks oligi see, et nägin nii mõndagi meest-naist, kes tundus olevat paadunud narkar ja nägi seetõttu kohutav välja oma “kaines” olekus.

Essaouira oli Marrakeshist seetõttu erinev, et väga paljudes kohtades leidusid hinnasildid. Ja alles siis sai selgeks, kui väga Marrakeshis üritatakse turisti koorida. Ja ka müüjad ei olnud seal nii pealetükkivad kui Marrakeshis. Siiski komistasime rannas ühe ehtemüüja peale, kes meie tähelepanu võitis sellega, et ütles hinnaks vaid üks euro. Osavalt tehtud! Valisime välja neli käevõru ning arvasime, et saame nad 4 euro eest. Mees sattus õhinasse, aga pidi pea pettuma, sest ta tegelikult mõtles, et üks käevõru maksab 10 eurot ja küsis 40 eurot. Taas saime korralikult naerda, kui rumalateks meid peeti. Kuna me üle ühe euro eseme eest maksta ei tahtnud, jäi mees pika ninaga. Nende ehete väljakuulutatud kvaliteet on küsitav, sest Tatjana sõnul tema sealt ostetud ehted juba lagunevad. Aga tol päeval saime sealt rannast fantastilisi pilte! Tõeline paradiis!

Essaouira tundub aga ideaalne koht suvitamiseks. Odav, võrratu rannaribaga, mässavate lainetega ning oma väiksusega. Läheksin sinna hea meelega tagasi. Siis oli seal võibolla juba ehk liialt külm, aga kuni detsembri alguseni leiab sealt kindlasti sooja suve!

Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I

12►

Aga midagi nagu ei klappinud algusest peale. Tunnistan, et ka mul läks pea minutikene aru saamiseks, et laulja vaid suud maigutas. Teine minut läks aru saamiseks, et ta ei mängi ka kitarri ja taskus on tal muusikapleier, millele ta siis osavalt vajutab. Ja mis kõige parem – tegemist oli mehega, kes nägi üsna sarnane välja Chapmani endaga. Aga kuna mees seisis kuulajatest üle kümnekonna meetri kaugusel, oli raske kohe aru saada. Kui ma oma teekaaslastele osavast võltsingust teatasin, kuulsid seda mõned teisedki ja mõned olid ilmselgelt üllatunud, et tegemist on korraliku pettusega. Ilmselt seetõttu ütles võltsChapman pidevalt ka mikrofoni, et “no pictures and movies please”, et oma pettust mitte paljastada ja sarnaneda igavesti oma iidoliga.

Ja inimesed muudkui viskasid raha ja küsisid autogramme.

Igaüks üritab siin raha teha. Näiteks mõned päevad tagasi üritati mult ööklubis raha varastada, aga kuna ma sihilikult maksimaalselt vähe raha kaasa võtsin, jäid hispaanlastest pikanäpumehed saagita. Varastamise eest hoiatatakse siin aga igal sammul ja minusugune “ida-saksa turisti” välimusega mees on esimeseks märklauaks.

Muideks, fakt mossis nägudega eestlastest ei pea paika. Vähemalt varahommikul on hispaanlased sama mossis nägudega, kui eestlasedki.

“Ma ei oska nüüd öelda, kas ma hingeliselt just kõrvetada sain, aga armastuse puudust märkad ju paratamatult. Otsustasin, et ma ise selline ei ole. Jah, nö kottida olen jätkuvalt saanud, aga ma ei kujuta ettegi, milliseks oleksid mu lapsed kasvanud, kui nad oleksid oma ema kättemaksuhimulisena tundnud. Solvanguid õppisin ka juba varakult endasse mitte laskma. On täiesti enda teha, kuidas maailmast tulevale infole reageerid, see on valitav.”

See on väljalõige minu ema sõnadest. Solvanguid olen mina iseendasse aga palju lasknud. Eriti viimasel aastal, kui kuid kestnud ülekohus suvel ükspäev minus kokku kuhjus ning ma maal südamest nutma puhkesin. Pole vist aastaid nutnud niimoodi, aga siis ma murdusin küll täielikult. Ja see polnud niivõrd enese kui teise inimese pärast, kellele liiga tehti. See näitab, et olen igat laadi solvanguid isiklikult võtnud. Solvumine tekib süüdistamisest, solvumine tähendab tihti süütunnet ja süütunne teeb omakorda haigeks. Nii seda elu meil elati. Minu isa ja suguvõsa olid minu tütarlapsele samuti vastu. Olid samamoodi pettunud, nagu minu ema puhul kunagi. Läksin nendega kohe nugadele, kuna teadsin, kui valed tagajärjed sellel on, kui pööran näo ära oma tüdrukult oma suguvõsa poole. Teeksin seda ka praegu mõtlemata!

Võlgnen palju oma emale. Kui minu ema oleks olnud kättemaksuhimuline, solvanud, süüdistanud, nõudnud ning käskinud, oleks ma kasvanud kindlasti teistmoodi. Mina, minu vend ja õde oleks siis hoopis teised inimesed olnud. Olen selle peale juba mitmeid aastaid mõelnud, et kuidas siis oleks olnud, kui mu ema poleks selline olnud nagu ta oli. Võlgnen emale selle, kes ma olen.

Aga minu isa jääb alati minu isaks, nii heas kui kurjas. On vaid teod, õigemad ja halvemad.

“Hoolimine ei ole sõna, hoolimine on tegu.”

Tartu ajal meeldis mulle väga üksi jalutamas käia. Ãœks põhjus oli muidugi ka see, et suitsetasin palju. Pidin selleks teistest eralduma. Peale suitsetamist on jalutamist vähemaks jäänud, kuid mõnu mõtlemisest on jäänud, olgugi, et tihtilugu kipub sinna tulema halbu mõtteid inimsuhetest tingitud arusaamatustest. Vaid see ongi mind päästnud, et mõnikord tuleb mõtete korrastamiseks lasta paberile pliiatsil voolata. Mõte ja mõte ning mõte – justkui kastid, mida üksteise järel ritta laduda, et kokku saada mosaiik. Õigesti või valesti, vahet pole, vähemalt ei ole seal täielik “pardakk”.

Me pere on katki. Oleme liialt uskunud, et asjad võivad paremaks minna. Nüüd võist tõesti hullemaks minna enam ei saa. Sain teada, et mul on õde juba aastaid kuskil olnud, mingi paralleelne pere.  Sedagi kuulsime “külapealt.” Olen terve elu elanud süütundes – seda on meisse kogu aeg süstitud. Et tõelised näpuganäitajad saaksid end õigustada.  Olen kogu aeg tundnud, et pole piisavalt hea olnud ja mina pean muutuma, et asjad paremaks läheksid. Pean seda tõeks ka praegu. Kogu aeg ei saa laitust kuulata, niigi on üksteise toetamist vähe. Ma ei süüdista kedagi, aga ärgu nemad seda enam tehku. Omi vigu tuleb tunnistada.

Igal hommikul treenin helihargiga kõrva. Ma ei tea ise ka, miks ma seda täpselt teen. Esimese oktaavi la noot. Kui palju aeg seda ei tee, panen alati pool- või tervetooniga mööda. Muusika on mattunud veel praegu uue töö alla. Kohanemiseks vajan veel veidi aega. Kõike peab korraga jõudma ja saama. Pole osanud kunagi suurepäraselt oma aega planeerida, aga igasugused elumuutused tulevad siiski kasuks. Praegused kindlasti ka, kuigi olen nende suhtes ettevaatlik – kes teab mis uus tuua võib. Oma ruum on ju turvaline, oma aeg samuti, kuid alati on olnud võimalik erinevat moodi. Nüüd ka.

“Suur rahvas, suur süda?” Kes meist poleks kuulnud seda tsitaati? Elame subühiskonnas, mille erinevad kultuurid on pealtnäha me maal tugevalt segunenud, kuid mis on eestlasliku väikluse tõttu siiski tugevalt põrkunud. Vene rahval on tõesti suur süda, nagu mõnel muul suurekaliibrilisel ühiskonnal mujal maailmas. Mitte sellest ei taha aga lausuda, kel on suur süda ja kel mitte, vaid sellest, miks enamusel eestlastel on kinnine ning ka väike süda, vaadatuna ühest kindlast pisikesest vaatevinklist – tolerants teise rahvuse vastu.

Üliõpilasesinduse liikmena puutun väga sageli kokku erinevate rahvustega. Venelased, aga eeskätt just hiinlastega, keda on praegu meie koolis ehk sama palju kui venelasi. Peale pea aastatagustel aprillisündmustel on siiski tohutu pitserijõud, mida tilgub igast me tünnipraost mulda, toites niimoodi sallimatut viha. Mul on sügav kahtlus, kas eestlane suudab, ja kui kaua, vastu pidada iseseisvas riigis, kui ei suudeta hakkama saada enditega, aga veel eriti võõrrahvastega. Miks välismaalased peavad eestlaseid kinnisteks ning sallimatuteks inimesteks?

Minu ümber on inimesi, kes vürtsitavad tihti suhutoovat sülge lausetega stiilis: “minge siis Hiinasse või Venemaale tagasi!” Kui üks Hiina tüdruk mulle kurtis, et neid koolis ignoreeritakse ning solvatakse ja seda nii üliõpilasesinduse sees kui ka väljas, oli minu esimene mõte, et “meil on probleem” ja mida ma talle ka ütlesin. Igas naljas on oma tõetera. Eestlane võib mõelda, et ta tegi nalja, aga teine rahvas ei mõtle nii, kuis meile see meeldiks. Nemad meid ei tunne, seetõttu kukuvad mõned naljad raskepäraselt välja, nagu taolised väljaütlemised või näiteks islamiusuliste karikatuurid Taani ühiskonnas.

Meis endis on probleem! Kelleski teises mitte!

Tüüpiline eestlaslik olukorra käsitlus ongi selline, kus väidet, palvet, märkust jms, võetakse emotsionaalselt ning asutakse koheselt kaitsepositsioonile, mille tulemusena toimuvadki märkused stiilis “mine venemaale tagasi”. Väike rahvas ja ka õrn hing – kas igat võõrrahvast võetaksegi kui sissetungijat ning ohuallikat? Kas selline pseudooht on juurest alates verre süstitud ja see ongi eestlaslik eripära? Kui nii, siis huvitav kauaks meid miljonit ka veel eksisteerib? Paljud väitleksid, et just seda piskukest tulebki kiivalt hoida, hoida rahvuslikkust, laulupidu, rahvariiet, seapraadi ja sülti. Aga miks peaks üks teist välistama?

Ikka veel idas!

Kes meist eestlastest ei nimetaks end läänelikuks riigiks? Jah, meil on ilusad autod, kenad avarad korterid, ilusad riided ning uhked keskused. Jah, need kõik on ka idas olemas. Ja see ei tee meist veel läänelikku riiki. Läänelik riik on paik, kus integratsioon toimub suurepäraselt, kus rahvaste segunemine on vältimatu fenomen. Multiühiskond on tuleviku nähtus, mille elementaarse sallivuseta ei suuda ükski subkultuur ellu jääda.

Paljud võivad väita, et ka Hiina sõdib Tiibetis ning Venemaa Tśetśeenias. Kas teise tagajärg annab mõnd enda tegu õigustada?

Me kõik juba maksame, kaua kestab järelmaks?

Igav ja põnev samaaegselt – üllatused puuduvad. Ja nagu ikka tavaks, nagu ka muus moes, on meil ka filmimood, mis kestab vähemalt kaks aastat. Pole teab mis uuenduslik, aga nagu prognoosisin, läks parim film:

No Country for Old Men

Ning parim filmimuusika, nagu ka ise oleks soovinud:

Atonement

“No Country for Old Men” on stiilipuhas näide praegusest veidi hambutust filmikunstist, kus on küll stiili, kuid puudub sisu. Stiilselt tapmine – see tänapäeva kreedo. Ma hakkan päris kahtlema sõnas “akadeemikud”. Aga mis nüüd mina, eks nad teavad paremini. Turumajandus ju siiski…

“Atonementist” sai eile ka veidi räägitud. Dario Marianelli muusika on mõnes mõttes klassikaline ja mitte väga innovatsiooniline, kuid mis siiski kõlab nii värskelt ja täiuslikult, et ta ühe erilise filmi veel erilisemaks muudab. Mõnikord ma tunnen, et ma ei olegi võimeline enam filmi vaatama suu lahti suurest naudinguÅ›okeeringust, kuid “Atonement” oli soundiliselt kindlasti ainus, mis seda suutis. Rannastseen, kus terrassil meeskoor laulis, võttis mind hetkeks kaameks. “Atonementi” soundtrack, nagu ka “Pride and Prejudice” (sama helilooja), on omas źanris suurepärased ka seetõttu, on sobivad suurepäraseks kuulamiseks ka ilma filmita.

Siin on ka üks helinäide sellest (koos meeskooriga).

Atonement – Elegy For Dunkirk

Download audio file (Atonement_Elegy_For_Dunkirk.mp3)

Gustavo Santaolalla on filmihelilooja, kes minu arust on hakkama saanud imeteoga – saanud kahel järjestikusel aastal filmimuusika oscari (neid mehi on veel peale tema 2) – 2005 aastal “Brokeback mountain” ning 2006 aastal “Babel”. Kas imetegu või mitte, kuid tegu on üsnagi ühte kapsaaeda “visatud” muusikaga. Viimastel aastatel olen tõsiselt üllatunud võitjate üle, kuna minu arust ei lähe oscarid õigetesse kätesse. Ma kahjuks ei suuda kuskilt välja lugeda, kes hääletab selle üle, kes saab filmimuusika oscareid ja kes mitte.

Esimene ja kõige suurem üllatus oli kahtlemata aastal 2000. “Gladiaator” oli film, millest alates tekkis minus sügavam huvi filmimuusika vastu. Toona sai oscari aga hoopis “Tiiger ja Draakon”. Olin ääretult üllatunud isegi siis, kui olin viimase mainitud filmi ära vaadanud. Filmiakadeemikud on teinud ka teisi kummalisi võiduotsuseid. 2 aastal võitis Howard Shore kahe “Sõrmuste isanda” filmiheliga. Vähemasti ühele filmile antud filmimuusika oscariga oleksin päri, kuid kuna kõikide 3 triloogia osa sound on üsna sarnane ning põhineb samale helimaterjalile, siis tekib tahtmatult piltlik küsimus, miks astub hr. Oscar kahel aastal samasse ämbrisse?

2005 ning 2006 aasta filmimuusika oscareid jälgisin aga huviga. Kuulates ära kõigi 2 aasta 10 soundtracki, tekib küsimusi aina juurde. “Brokeback mountain” ei paku filmina just suurt elamust, samuti mitte ka muusika. Äärmiselt minimalistlik just nootide vähesuse tõttu mõtlesin: “Kas tõesti antakse 3 kitarrinoodi eest nüüd oscareid?”. Tollel aastal nominentide hulka arvatud “Pride and Prejudice” ning “Memoirs of a Geisha” soundtracke kuulan mõnikord ka praegu.

2006 aga on nominantide hulgas tõelised gigantsoundtrackid. “The Good German” ning “The Queen” on massiivsed heliteosed, kus helilooja näitab kõrgtasemel arranźeerimisoskust, orkestratsiooni ning ideedeküllust. Aga…

“Paabli” soundtrack on samuti mitmetahuline. Sealt leiab väga erinevat heli, erinevatelt esitajatelt. Tagasi on aga Santaolalla kitarr ning üksikud noodid. Kas teist aastat anti oscar jälle 3 kitarrinoodi eest? Päris nii hõre muidugi ei ole kui Brokebackis. Kuulame nüüd lähemalt.

Minu arust anti oskar (kui nii, siis teenitult!!!) nende helide eest:

Download audio file (Babelsoundtrack3.mp3)

ning..

Download audio file (Babelsoundtrack2.mp3)

Need klipid on pealtnäha lihtsad, aga lihtsuses on ilu. Väga emotsionaalne muusika ning vääriks oscarit tõepoolest. Ilma nendeta aga üsna plagiaat varasemast aastast.

Mitme helilooja koostöös valmis plaadile minu arust veel teinegi suurlugu:

Download audio file (Babelsoundtrack1.mp3)

Veel leiab ühe kummalise loo soundtrackilt. See tekitab küsimuse, kas heliloojatel on kiire olnud või ongi see nii mõeldud? Kui nii mõeldud, siis jätab üsna kahtlase mulje. Alguses on kõik ilus, aga siis hakkab asi natuke kiiva kiskuma. Isegi, kui see nii mõeldud on, pole see kuigi maitsekas, või mis? Kuulake!

Download audio file (Babelsoundtrack4.mp3)

Siit leiab tervikliku ülevaate kõigist filmimuusika oskarite saajatest, nominentidest ja muust statistikast. Sealt loeb välja, et näiteks minu suurim lemmik ning ühtlasi minu arust ka kõige viljakam filmihelilooja Hanz Zimmer on saanud vaid 1 oskari, nominatsioone aga 7. Ning väga originaalne ning omapärane filmihelilooja Thomas Newman on jäänud üldse oskarita, kuigi nominatsioone on tal 8.

Kuhugi on “koer maetud” ?

Kui keegi on rääkinud “ilusad Rootsi mehed” ja toonud neid sünonüümina võrdluseks meestele, kes tõsiselt head välja näevad, siis ei ole ma päris hästi sellest aru saanud. Aga oma silm on kuningas – nähtud, vaadatud!

Kõik algas ju väga ettenägelikult – meie kajuti mõlemal poolel asusid 2 eesti noormeeste seltskonna kajutit. Huvitaval kombel on see normaalne, et eesti mees peab end alkoholi tarbides nagu taandarenenud üleval. Vähe sellest, isegi kui nad kained on, siis neid kuulates tekib tunne, et tegu on idiootidega. Väga raske oli nii tulles kui ka minnes leida eestlastest noori, kelle pärast ei oleks välismaalaste ees häbi olnud.

Seda ei saa mitte märkamata jätta – kontrasti Stockholmi meeste ja eesti meeste vahel! Ma ei ole mingi meestejälgija, kuid seda oli võimatu mitte märgata. Väga raske oli tänaval leida meest, kes poleks hea välja näinud. Rootsi mees armastab väga pintsakut ning triiksärk on tavaline riietusese, rääkimata mantlist. Nende pilk on enesekindel ning olek väärikas ning keegi ei pea end loomamoodi üleval.

Reisi kõige ebameeldivamad asjad olid Tallinki laev Romantika (kus küll kiidaksin õhtust showprogrammi, kuid kus laidaksin eestlaslikku morni teenindamist ning seltskonda). Ääretult meeldiv oli aga rootslaslik külalislahkus ja abivalmidus, võrratu linn ja meie oma seltskond. Ning taasjõudmine koju

2 teost, kuid 82 aastase vahega.

Esimene neist, 1918 a. esmaesitlusel kõlanud Gustav Holsti – Planets (Mars – The Bringer of War). Ning teine – 2000 aastal kirjutatud Hans Zimmeri Gladiaatori soundtrackilt pärit “Barbarian Horde”.

Jutustasin nende kahe loo kunagi pikemalt siin!

Mitu erinevust leiate?

Kõigepealt 1918 (mängivad Berliini filharmoonikud Herbert von Karajani esituses – täisversioon). Kuulasin 4 erinevat esitust ja arvasin selle parima olevat.

Download audio file (Holst_Gustav-Mars_the_Bringer_of_War.mp3)

Ning 2000. Gladiaator (poolik versioon)

Download audio file (Hans_Zimmer-Barbarian Horde.mp3)

Click here to view the embedded video.

Pole mõtet olla üks veetilk selles suures uputuses!

Ärge lahmige! Pole mõtet lahmida nii, nagu lahmisid eile õhtul ja öösel paljud Vene alla 20 aastased jõnglased ning ideaalitud inimesed meie Eestimaa pealinnas.

Ja kui Te täna, ükspuha mis päeval, lähete provotseerima, uudishimust uurima, aega veetma Pronkssõduri juurde, siis mõelge, et võtate vastutust veetilgana, kuigi nii kerge on ju mõelda: “Ãœkski veepiisk ei pea end vastutavaks veeuputuses!” Kui Te midagi karjute uudisteportaalis, orkutis, jumal teab kus, siis vastutage, kuid ärge käituge nagu loomad!

Minu arust on üsna kurb, et Michael Buble loo “Home” ebastabiilne poisikeseversioon Rivo esituses superstaari tänases saates pea veerandiku eestimaa rahva südamest “võitis” Ãœldiselt ennustan ma taolistel võistlustel täiesti mööda rahva arvamusest. Mäletan Eurovisiooni lauluvõistlusi, kus minu ääretud lemmikud alati võitsid – tõsi, üldiselt jagasid nad kohti tagant kolme sees. Karjainstinkt pole minus kunagi otsust pannud tegema.

Mis on aga veel kurvem, et Kristiina ei sattunud isegi viie parema hulka. Lausa piinlik lugu! Ääretult tasakaalukas esitus, välja kujunenud vokaalmaterjal, veenev ning mõjuv look. Aga, et võita, selleks on vaja vist ainult looki, sest Rivo vokaalset esitust oli piinlik kuulata.

Aga mida ma vingun. Kuna mina ei viitsi ega taha taolistest telefonihääletustest osa võtta ning muusikaga vähegi Sina peal olevad inimesed samuti, siis kes sinna helistab? Mõni kord on lihtsalt otsustusvõim valedes kätes, kuid mis teha… ise ei panusta, siis pole põhjust väga iniseda. Aga neutraalseks on ka raske jääda.

Kristiina, otsi võimalust kuskilt mujalt, kus pööbli arvamus väga pead ei saaks tõsta. Ega tähtis polegi kvantiteet – paljudele meeldida. Vaid kvaliteet! Ja seda Sinus oli!

Minu hea kirjasõber ja helilooja Jüri saatis mulle ühe video – see naisterahvas on Saksamaal juba tõepoolest superstaariks saanud:)

1 ja 2 päev (25-26 detsember)

Sõit Slovakiasse läks ühe jutiga, paljude pisemate peatustega. See sõit pole väga ajaliselt piin, kuivõrd kohati natuke piin hoopis seltskonna eripärade tõttu. Sõit kestis 22 tundi, sellest 22 tundi kestis autos muusika. See muusika pole minu jaoks. Huvitav, kuidas mõned inimesed saavad tunde ühesugust muusikat kuulata, absoluutselt sellest ära väsimata? Kuid kummalise ja ehk ka negatiivse varjundi saab kogu asi primitiivse vaibakloppimisega. Selle tantsumuusika źanri ehk kõige madalamat tiitiitiititi-d olen ennegi täheldanud huvitava fenomenina – seda suudavad inimesed kuulata uniselt, reipalt, romantiliselt, rongis varahommikul, öösel, lõunasöögilauas, kõrvaklappidest trammis trollis – igas olukorras? Ma mõtlen, et äkki see polegi selline muusika nende kõrvadele, nagu mina olen harjunud muusikat tunnetama – see on mingi täitefunktsiooni täitev muusikaline nähtus? Kuidas nad üldse kuulavad muusikat? Kui raadiost tuleb 21 tundi järjest vaibakloppi, siis… mis toimub nende inimeste peades? Kuidas nad muusikat tunnetavad? Kuid ma ei kipu neid hukka mõistma. Tean, et olen ise kasvanud koos muusika kuulatamise võimega, kasvanud muusika sees. Muusika pole kunagi mu jaoks saade, background, sekundaarne. Ma tunnen, et alandan muusikat, kui peaksin muusikale sekundaarsust osutama. Sõitsin ja kannatasin!

Siin pole lund. Väga masendav pilt. Kevadisest talvisest muinasjutust pole väga järgi midagi. Kunstlumi on vaid ja sedagi napilt. Paar suusakeskust on sõidetavad, aga kuidagi mitte nii, nagu kevadel see oli.

Jäin haigeks. Jälle! Kannan rinnal sinepiplaastrit ja tilgutan tee sisse ohtralt greibiekstrakti. Tunnen, et poleks pidanud siia tulemagi. Olen autos vaid paar tundi maganud ja needki väga kesiselt. Silmad seisavad vaevu lahti. Kell on 7 õhtul. Õhtusöök oli igatahes rikkalik, kolmekäiguline. Ja siin hotellitoas on külm nagu hundilaudas või olen ma palavikus? Läen magama, homme on ehk parem!

2. päev (27. dets)

Siin ma nüüd olen – haige! Teised kõik sõitsid mäele, jäin üksi hotelli. Siin pole internetti, sõidame õhtul suuremasse linna otsima võimalust Eestisse tagasi sõita. Teadjad räägivad, et lennupilet maksab ehk 8000, eks näis. Tahan koju! Aga õnneks on mul siin palju tegemist. Võtsin kaasa ÅšostakovitÅ›i memuaarid, mis mul veel pooleli on. Jah, teised lähevad õhtul veel veeparki. Vähemalt jääb see reis eluks ajaks mulle meelde.

Õhtu, olen terve päeva maganud ja magaks veel. Äkki magan siis haiguse välja. Reisikaaslased tulid mind vaatama, tõid süüa, rohkelt igasuguseid tablette. Nad kõik loodavad, et ma ikka ruttu terveks saan, muidu jään kõigest funnist ilma. Rääkisid, kui fun ikka täna oli ja et lumelauakool oli väga produktiivne. Saaks nädala lõpul päevagi mäel olla, vähemalt on käidud suusatamas. Või lumelauatamas, sest otsustasin lumelauda õppida hoopistükis, sest suusaga läheb ilmselt igavaks, kuna lund väga pole.

4. päev (28. dets)

Õhtusöögiks oli nälg juba üsna suur – see on vist hea märk. Toit oli kahtlasepoolsem, põhiroaks küll maitsev sealiha, juures aga imeliku maitsega kapsas ja kummaline sai-leib. Magusoiduks vahukoor, all ananassitükid. Otsustasime homme õhtusöögist loobuda ja minna mustlasrestorani sööma, tuleb eksootilisem ja ehk ka odavam.

Võrreldes eilse õhtuga, kui mul absoluutselt mingitki söögiisu ei olnud ja toit toodi voodisse, on asjad paremaks läinud. Eks hommikul paistab, kas võtan riski ja läen mäele või mitte. Homsega jääks mulle veel 3 päeva mäevõimalust, ilma selleta 2.

Täna mäel murdis üks meie seltskonnapoiss omal rangluu. Oli teist päeva lauaga ja nagu kuulsin, läks liialt esinemiseks tüdrukute ees ja nüüd on temalgi suusatamine lõppenud selleks korraks ja istub ilusti kodus… või siis niisama mäel. Ma loodan, et rohkem kadu ei tule, kuid igatpidi teistmoodi sante on me seltskonnas veelgi.

Und ei ole, pole minutitki päeval maganud. Lugesin läbi ÅšostakovitÅ›i “Tunnistuse”. Hämmastav, kas tõesti Venemaal pole seda raamatut veel avaldatud? Hämmastav tõde, mida Dmitri seal kirjutab. Ja ääretult põnev samaaegselt – Å›okeeriv isegi. Mõni hetk olin hämmastusest suu ammuli, teine kord lugesin kõht kõveras naerdes. Ãœks põnevaim kirjatükk, mida olen siiani lugenud. Uskumatud teod, mis tol ajal Venemaal sündisid Stalini võimu all. Kuidas saab üks rahvas veel siiani nii pime olla… või hoopis selle juhid. Nagu raamatu tagakaan lausub, riivab ilmselt siiani ÅšostakovitÅ›i mõtted kedagi. Pole ime.

5. päev (29.dets)

Läksin esimest korda lõpuks mäele! Tunne oli küll veel sant, aga otsustasin riskida. Mäed? Milline frustratsioon! Kuna kummalisel kombel pole lund siin väga sadanud, et sellest ainuüksi saaks mäed avada, siis kasutakse selleks kunstlund. Lumi nagu lumi ikka. Aga need vähesed mäed, mis kaetud ka olid, olid nii ülerahvastatud, et lausa masendus tuli peale. Meeletult pikad järjekorrad, üüratud tõstukipiletid selle eest. Slovakia teenindus ei kannatanud seekord ei mingit kriitikat. Mõte käis isegi läbi, et ei kavatse küll pikka aega siia tagasi tulla, kuna ei viitsi järjekorras seista.

Jasna mägi, vaid üks rada avatud, meeletu tung.

Laenutasin omale lumelauasaapad ja otsustasime instruktori võtta – üsna maha visatud raha, kuna ta inglise keel oli küll talutav, samas äärmiselt aegaviitev, nii et pea 1000 eesti krooni eest saadud 2 tundi koolitust oleks võinud mulle teha ka keegi rühmast.

Õhtuhämaras mõtlesime, et lähme öösuusatama. Jälle järjekord, vanduma võttis. Idee – alguses kõmpisime ise niisama mäkke, aga siis keegi ikka pillas tõstuki ankru ja otsustasin seda võimalust mäkketõusuks kasutada. Enamusel juhtudel see õnnestus.

Mis puutub lumelauda, siis nüüd, päeva lõpuks, suudan ilusti keerata ja tempod on kiiremaks läinud. Teised ütlevad, et kuidas esimese päeva kohta mu sõit nii hea, kas ma olen ikka varem seda teinud? Ei ole. Aga kukkumist tuleb ikka vähemalt korra ette laskumise jooksul, mõned neist üsna valusad. Mul on siiski kõige kergemalt läinud vist, sest teised esmalaudurid on omal kas selja ja tagumiku täiesti valusaks sõitnud, et astuda ega kõndida saa. Või põlved paiste kukkunud. Üks isegi rangluu murdis. Ptui-ptui-ptui, minuga on veel õnneks läinud.

Laud on siiski üüratu nauding. Vaevalt, et seda suuskade vastu vahetan, kui just väga mõnusa freeride zonega tegemist pole. Laud on siiski ka raske, vähegi raskeim mägi tundub küll suuskadel titekas, aga laual veel unenägu. Aga see oli mu esimene päev… kui ei pea järjekorras seisma ning sõita saab, sõidan varsti nagu noor jumal:)

6. päev (30. dets)

Mõtlesin täna mitu korda, et millise emotsiooni ma võiksin päevikusse kirjutada. Päev pole veel lõppenud, lähme veel night-skiingut tegema, kuid praegu on tuju suht nüri, sest olen tund aega järjekorras passinud ja funninud 5 minutit. Mul poleks midagi selle vastu, kui seisaksin kaua järjekorras ja saaksin selle eest 20 min. suusatada, nagu kevadel siin. Järjekordade pikkus on alla igasugust arvestust.

Me seltskonnas on ka inimesi, kes päeval parema meelega läheksid veeparki ja magaksid kauem või puhkaks niisama, käiks shoppamas ja ma olen teatud viisil neist sõltuv. Kuid mu tahtmine on ikka üks – kuna tegemist on suusareisiga ikkagi, siis prioriteet nr. üks on suusatamine ja igasugused veepargid ja muu säärane pudi-padi on täielikult sekundaarne. Tahaks päevas nii palju mäel veeta kui vähegi võimalik. Eks ma sõltun teistest ja ei saa oma suva järgi ükspuha mis kell mäele minna.

Need mäed, kus käinud oleme, on ikka väga künkad mu meelest, mitte mäed. Paljud meist tunnevad küll suurt rõõmu ka sellest, et saavad 3 minutit alla lasta ja siis 15 min. järjekorras seista. Aga mulle? … ei, aitäh! Homme on loodetavasti sõit kõrg-Tatratesse, kus on ka korralik kõrguste vahe ning loodetavasti saab ka peale “künkatunde” midagi mägedelaadset nautida. Muideks, neid künkataolisi “keskusi” on siin Slovakias meeletult!

Kahju, et lund ikka palju pole, poleks ka midagi hullu.

Nüüd, lauatama.

7. päev (31. dets)

Aastavahetus! Täna leidsime ühe tõelise mäe siit Slovakiast. Kõik teised on väga künkad selle kõrval olnud seni. Kukkusin 2 korda üsna rängalt tagumiku peale, nii et üsna valus on istuda astuda:) Aga millised pikad nõlvad, mul tuleb juba päris hästi välja:) Meil on ikka iga päev väike kadu seltskonnas. Täna mu toakaaslane väänas esimesel laskumisel jala nii välja, et pidi ülejäänud päeva autos veetma. Palju pilte ja funni. Huvitav see, et päeva alguses on kõik üsna närvilised, päeva lõpuks kõik väsind ja väga rahul, kokkuhoidvad.

Homme pärastlõunal hakkame tagasi sõitma. Mul on pisike koduigatsus. Tegelikult juba ammu, päris algusest peale. Oma osa on sellel haigestumisel, kes tahab siis reisil haige olla. Tänane päev üle 2 km kõrgusel mõjus väga-väga tervendavalt. Mägede õhk;)

Valmistume aastavahetuse peoks. Üsna tagasihoidlikult, eks me ole väsinud kõik. Aga funnime veel kuis jaksame.

Aastavahetust saime 2 korda tähistada. Ajavahe on üks tund. Seltskonda tirisime Ungarlased ja Poolakad. Lahe seltskond. Muideks, ma olen ka enne täheldanud, et eestlane väga salliv pole teiste rahvuste vastu. Pigem hoiab ta enda poole. Isegi vaenulikult suhtub välismaalasse. Me koolis on palju hiinlasi ja nad võiks rohkem tähelepanu saada. Aga kõik
läks ilusti ja ma lõpetasin voodis peale 4 öösel.

8-9 päev. (1 ja 2 jaanuar)

Kojusõit. Sõitsin ise üle 12 tunni järjest. Võrreldes me teiste autojuhtidega autos, suudan vabalt neljandiku kütet kokku hoida. Ma naudin sujuvat sõitu. Ma tean kui raske on magada autos, kus juht kogu aeg kiirendab ja pidurdab järsult. Milleks tõmmelda? Ma läen pigem ise rooli… saan stiili ise valida, samuti muusika. Tagasitee läks kiirelt.

Oh kuis mul oli koduigatsus. Meeletu! Nüüd kodus olles, on reisimasendus. Nägin kohe öösel väga halba und. Kevadel oli see samamoodi.

Tahan veel suusatama. Korralikku ja väsitavat suusareisi. Rootsi �re on sihikul paari kuu pärast. Kes tahab kampa lüüa, andku teada, teeme mõnusa seltskonna ja lähme funnime 10 päeva:)

Olin viivu hõisanud kõigile oma kõrval viibivatele haigetele-nohustele inimestele, et pole kaua haige olnud. Ja nüüd on kurk nii tapvalt valus, et mul on tunne, kuidas haigus nüüd kõige eelmiste sügis-kevade-talve eest mulle mitmekordselt tagasi teeb. Olin terve päeva kodus passinud ja ämbriga teed joonud, kui otsustasin kinno minna. “The Departed” – veel esimesed tund aega filmis mõtlesin ma, et mida küll inimesed sellest filmist nii väga leiavad? Põnevust? Kus see on? Nalja? Neid labaseid nalju mõtlete või? Ropendamist? Neid sidesõnade asemel olevaid fakke ja kante ja muid väljendeid, millega oli asendatud kohati ka juba tegusõnu ning nimisõnu?

Ja siis ta läks ja läks, vaikselt, paremaks ja aina paremaks. Ropendati vähem, dialoog läks põnevamaks, sisu läks köitvamaks. Tõesti kummaline, lõpus oli juba väga põnev, et mis nüüd küll edasi juhtub. Filmi püänt on ka lõpus olemas, olgugi, et natuke võibolla kummaline püändiks nimetada. Siinkohal ei hakka seda põnevuse huvides ümber jutustama:)

Väga-väga hea meelelahutus, kuid mõttetult ebainimlik film. Ma ei teagi, ma ikka otsin filmidest midagi inimlikult ilusat ning siirast. Liigutavat ka, aga nähtavasti on selle sõna tähendus inimeseti väga erinev. Ma pole siiani veel aru saanud ka “Godfatheri” fenomenaalsest edust. Ma olen küll vaid Godfather 2 näinud, kuid selles filmis oli inimlik vaid maffiabossi naine ise, kõik muu jätab ühe suure küsimärgi, kui ühest suurest loomakarjast, kes “võitleb” teab-mille eest. Mul on palju tuttavaid, kes imetlusega neid osi naudivad (?), kuid mul on tõsiseid raskusi neist arusaamisega. Aga eks igal inimesel on omad põhjused, nii ka minul.

See oli aasta 2000, mil tulin kinost, pisar silmas ning oli sündinud minu jaoks midagi ilusat. Tookord tegi seda “Gladiaator”. See mees, kes käis seal filmi algul viljas… See mees, kes läks taevariiki oma pere juurde, käies viljas, paitades peopesadega pehmelt viljapäid… see liigutas mind tohutult. Ja see ei oleks mind never-ever liigutanud nii, kui Hans Zimmer poleks loonud sinna sellist muusikat – see oli vapustav muusika!

Läks aeg mööda. Kuulasin andunult selle filmi soundtracki. See tundus ikka ja jälle imeilus, eriti üks osa neist – “Barbarian horde”. See oli võimas!

Leidsin mina kooli raamatukogu riiulilt ühe muusikaplaadi. See mees oli Gustav Holst. Tema “Planeetide” tsükli osa “Mars – sõjatooja” kõlas tohutult tuttavlikult ainult, et oluliselt paremini. Teadsin, et Hans Zimmer on 100 aastat hiljem sellest loost olulist eeskuju saanud, aga et kohe nii plagiaadina tundus see? Ãœhes intervjuus sõnas ka Hans ise, et ta sai “inspiratsiooni” Gustav Holsti teosest. Kurtes seda lugu kooli pianistile Tanel Joametsale, lausus ta seepeale: “Filmi heliloojad ei mõtle ammu juba oma peaga”. Olin kohutavalt pettunud! Ma imetlesin seda, et keegi suudab nii ilusa originaalse filmimuusika kirjutada…! Mu sügav imetlus pöördus, kuid pidasin Hans Zimmerist ikka lugu, sest ta on kirjutanud ka teistele filmidele tõsiselt head muusikat ( näiteks “Black Hawk Downi”)

Käisin mina eile kinos…. 6 aastat hiljem. “Pirates of the Caribbeani” teist osa vaatamas. Muusika oli jube tuttavlik. Seal on üks stseen, kus merekoll Davy Jones orelit mängib (muideks tõeliselt võimas ning lahe). “See on ju Bachi Toccata d-moll ometigi ju”, hõiskasin mõttes ma! Ainult, et osaliselt plageerituna. Ja ei imestanud mina, kui lõputiitrite aeg nägin ma Hans Zimmeri nime komponistina.

See on muidugi tore, kui “meie mees” ei mõtle ise ja teeb oma kavereid originaallugudest (nagu Hans Zimmer). Aga kui tõsiselt võetuna saab üht heliloojat võtta, kui ta ka 6 aastat hiljem kirjutab samasugust muusikat?! Tookord ma vaimustusin, nüüd pean ma teda vaid heaks aranźeerijaks.

Aga noh, Bach olevat ka vaid aranźeerija olnud, ta ju ometigi töötleb koraale, mis kellegi teise poolt välja mõeldud:D

Tegelikult on väga tobe olukord… mõeldes praegustele kirjutatud sõnadele. Omi vanu postitusi lugedes, tunduvad nad ühtmoodi justkui aegunud, teistpidi ei tea ka tegelikult lugeja, milliste emotsioonidega kirjutaja mõnd postitust lõi. Iga postitusega käib kaasas omaette emotsioon ning seda on ilmselt võimatu sõnades edasi anda. Või ma ei oska?

Vahepeal oli ka Viljandi Folk. Ma usun, et nii mõnigi tulihingeline folklane võib praegu mulle kõrri karata, sest tõmbaksin teatavaid paralleele Õllesummeriga. Ma sattusin tegelikult esimest korda folgile. Ãœks eelmine kord oli ka kunagi, aga see oli vaid napp pilguheit sündmusele. Jah, mul olid siiski teatud eelarvamused, sest kõik räägivad folgist ja selle müstilisest fenomenist. Tahtsin ka ise näha ja mis peamine, kuulda! Aga nägin, ei kuulnud… ilmselt oleksin kuulnud, kui oleks käinud kõigil neljal päeval ja näinud paljusid kontserte. Jah, ka kontsertite suhtes olid mul väga suured ootused – eeskätt läksin ikka muusikaelamust saama. Ei saanud:(

Aga oli vahva! Ärge nüüd mõelge, et mulle folk ei meeldinud. Mida tegelikult ma üldse ootasingi? Oh mind. Nägin ansamblit “Vägilased”. Andestage Vägilase fännid, aga see kõlas nagu Meie Mees, rahvalikus võtmes. Ja ma peale selle kuulmist üldse ei imestanud, et ta publiku lemmikuks iga aasta osutunud on, kuid just selle pärast ma ju sinna ometi läksingi! Sama lihtsalt haaratav, liigagi lihtsalt… muusika, mida ei kuula kui kontserti, vaid kui… kuidas nüüd öelda, õlleklaasi taga? Ja ikkagi oleks ma tahtnud ka mõnd tõelist maiuspala saada. Järgmisel aastal pean ka need eelarvamused ehk ümber lükkama, et kas tõelist ELAMUST, seda otseses mõttes ja suurte tähtedega ma folgilt üldse saangi.

Ma mõistan korraldajaid, et rahvahulki tuleks ohjeldada ja tuleb panna täiesti müstilised piletihinnad. See on lausa haiglane, millised olid piletihinnad! Ãœhe kontserdi eest sain ma Õllesummeril tosin muusikatelki ja täiesti meeletus koguses muusikat igale maitsele. Oh ei, äkki nüüd on see võrdlus kohatu – Folk ja Õllesummer – kuid ometi teatavate suurte tugevate paralleelidega.

Mis aga räägib tugevalt folgi kasuks, on publik. Kindlasti ohutum mass kui Õllesummeril, ehk ka haritum ja kindlasti ka mõnusam. Aga mis kindlasti mitte, on piletihind….

Või tõesti, äkki hoopis see ongi, mis minust väikesi kõhklusi tekitab – olen ju harjunud 120 krooni eest ELAMUST saama. Ma vist ei ütleks midagi halba, kui piletihinnad oleks topelt odavamad. Vaene Viljandi rebitaks ehk siis lõhki.

Aga folgil on tõesti oma aura, sinna tasub kasvõi selle pärast minna.

Ja andestage nüüd mulle, kallid folklased, et midagi inetut folgi kohta ütlesin, eriti veel võrdluses Õllesummeriga. Ma tean, et teile peab jääma see emotsioon ning entusiasm, mis teid iga aasta sinna viib. Ja mulle peab jääma ehk natuke ruumi ka virisemiseks, eks, nagu meil kõigil millegi suhtes on kriitilist vaja öelda.

Kuid tegelikult meeldib hoopis mulle väga headest emotsioonidest rääkida – need jäävad, negatiivsed kaovad. Ja seetõttu ei näe ka põhjust väga halbadest emotsioonidest rääkida. Naljakas, mõned kiruvad mõningaid asju veel aastaid hiljem. Mõned lausa “südantlõhestavalt” kahetsevad tehtud asju. Oh ei, ei pea õigustama tehtud asju, ehk saate aru…

Tänase postiga käis kaasas väga kummaline emotsioon. Kui sellele emotsioonile saaks looma nime panna, siis ma paneks selle nimeks Rebane! Ei tea ise ka miks. Naljakas, mis?:)

Inimene, kes oli tookordsel ajal tulihingeline suitsetamise vastane, inimene, kellel on kindlasti suur osa selles, et mina seda enam ei tee, suitsetas raekoja platsil…

Vot siis, võta näpust, kõik muutub:)

Oleksin tahtnud teda kohata seal sel hetkel ning öelda talle: “Tere, kuidas läheb?”

Eile saabusid Saksamaalt meile 4 klaverit, mida esitlesime täna Eesti Muusikaakadeemias terve päeva. Üks suur Blüthneri kontsertklaver, üks pisem Irmleri kabinetklaver ja 2 väikes Irmleri pianiinot. Kahtlemata Blütneri kontsertklaveriga olid ootused kõrged, sest tegemist meie mõistes ikkagi maailma tippu kuuluva pilliga (teadmiseks neile, kes hindadest ei tea, et see kontsertklaver maksab 1,2 milj. Eesti krooni ja on üks odavaimaid tippude seast).

Aga mitte sellest ei taha ma rääkida kuidas, mis, miks, vaid üleüldistest tähelepanekutest, mida täna kogesin seoses pianistidega. Meil käisid saalist läbi väga autoritaarsed isikud ja suured pianisid Eesti mõistes ja kõigilt neilt saime ka mingi arvamuse selle kontsertklaveri kohta. Kindel, et pillid on erinevad, mõnele meeldib pehmem kõla, mõnele kirkam, mõnele raskem klahvitundlikkus, mõnele kergem, aga…. selle kõige juures on üks aga – eestlaslik kadedus – seda tundsime ja nägime täna ohtralt. Samuti häid sõnu kuulsime täna üsna vähe. Ja ma ei arva sugugi, et see põhjendatult nii on, isegi üsna vastupidi – mul on jäänud mulje, et kui kiita, siis nagu poleks sa mitte keegi, mul nagu polekski oma arvamust ja kui laita, siis profina ma ju näe nuriseks ikka millegi üle, et siis paistan tähtsamana. Nimesid mainimata tõmbasid peaaegu kõik profid meile “vee peale”. Blüthneri kontsertklaver on esmakordselt Eestis ja paljudel on eelarvamused selle pilli suhtes – tullaksegi mängima eelarvamustega ja ei hakatagi üldse vaatama. Kõik on harjunud Steinwaydega, Estoniatega, Bösendorferitega ja kõik uus pole vaatamist väärt. Maailmas on veel tuhat üks veini, mida maitsta ja niisamuti on ka klavereid, aga teha jäävarvamusi selle põhjal klaveri kohta, et klahvitundlikus on nõrk, on kindlasti liialt ennatlikud

Ja siit tuleb ka tegelik tähelepanek minult tänase päeva kohta: mitte keegi, ma kordan just, mitte keegi ei pööranud täna tähelepanu sellele, kuidas sellel klaveril laulab õrn pianissimo. Minu jaoks on vaikus olulisem kui tugev forte. Vaikusest edasi tuleb piano-pianissomo ja seda see klaver suudab luua. Mind ei huvita, kas klaver suudab teha metsikut fortet, sest seda suudab tegelikult peaaegu iga kontsertklaver, aga pehme, peaaegu õhkõrna kõlaga suudavad mängida vähesed. Ja mis sai? “Noo ikka sel klaveril pole forte nii tugev”. Lammutatakse klaverit tohutult, mängitakse ülikõvasti – “Näe… ma olen ikka ilgelt kõva pianist, suudan kõvasti mängida!!!”. Ãœldine tendents on tänasel päeval selline, et kui klaver ei tee seda kiledat ja rämedat fortet, siis on tegu halva pilliga. Aga klaveri pehme ja õrna kõla kohta ei tee keegi tähelepanekuid.

Mis saab, kui kaks suurt pianisti satuvad ühte ruumi ja hakkavad koos mängima? (proovima klaverit) Mõlemad üritavad kõigest jõust teist üle mängida, et ikka tema oleks rohkem kosta. Ja sellest tulenevalt on tendents ka fortet väärtustada. Täna nägin arutut klaveri lammutamist, kiireid fortissimo-arpeedźosid ja arutut klaveri-lõhkumist-forteproovimist, suuri eelarvamusi ja tegelikult ka mõningaid positiivseid emotsioone.

Miks te ometi ei kuula vaikust??? Mis on fortes nii erilist? Miks peab nii väga üritama silma paista läbi valju mängu? Miks mängida kõvasti ja vahtida kogu aeg sulle otsa, et sealt imetlust ja tunnustust leida, et näe, küll ma olen ikka kõva pianist?”.

Pianistid, inimesed, muusikud, kõik teised – kuulake!!! Kuulake seda pehmet pianissimot, mida suudab üks klaver luua – see laulab, see puudutab!

San Michele raamat: [ühe arsti mälestused] / Axel Munthe 2. koht

Vat nüüd olen natuke segaduses, kas paigutasin selle raamatu õigele teisele kohale? Hmm, ei anna vast isegi võrrelda, sest see on reaalselt toimunud sündmuste põhjal kirjutatud raamat. Esimene mõte: ma peaksin vist 10 elu ära elama, et kogeda selliseid seiklusi, nagu koges see mees, Axel Munthe. Da Vinci puhul segas mind pidevalt mõte, et raamat on täiesti välja mõeldud ja kahtlused, kas seal esitatud faktid ka tõesed on, kuigi autor ise väidab fakte tõesed olevat ( igalt poolt internetist võib teisi arvamusi leida), panid mind loetusse suhtuma väikse huumoriga. Hoian siinkohal oma suu kinni, sest ma tõesti ei tea, mis on õige ja mis on vale, aga Munthe raamat ei jäta ühtegi lahtist otsa ja see teebki asja köitvaks minu jaoks. Peale selle, et autor suurepärane arst oli, oli ta ka suurepärane kirjanik, isegi mina, raamatu-juhm, saan sellest aru:)

Kui küsitaks, mis oleks mu unistuste kodu või koht, kus elada tahaksin, siis see ilmselt oleks just toosama paik, mida piltidelt näha võib. Axel Munthe kodu, mille endasõnutsi üksi üles ehitas. Tõeline maine paradiis:( Vaatan ja vesistan.

Irwin Shaw / Noored lõvid 1. koht

Kõige mahukam, aga ka kõige põnevam ja kõige…. ebameeldivam. Esmakordselt nägin surma nii nagu Irwin Shaw seda kirjeldas. Kui filmides ja raamatutes hoitakse ikka “omade” poole, mis tähendab, et pahad saavad ikka surma ja head võidutsevad ning omasid suremas ei taheta eriti näidata, siis siin on asi balansis! Selle tingib see, et peategelasteks on valitud 3 tegelast – 2 ameeriklast ja üks sakslane ning tegevus toimub paralleelselt. Loomulikult teadsin juba asjade käiku ette, et ameeriklased on sõjas head ning sakslased pahad, aga siin tõesti ei antud ameeriklastele armu ja nende tapmist kirjeldas Shaw suurima mõnuga. Jah, pole tõesti veel kohanud sellist lähenemist – sakslastele võis isegi kaasa tunda, kunagi varem polnud keegi kirjeldanud saksa sõduri läbielamisi nii nagu siin. Kõik on kindlasti tundnud seda kättemaksuhimu, kui kinosaalis istudes näha “omade” lüüasaamist ja sellele on järgnenud alati magus kättemaks, mis rahuldab kõik meie ihad, siis Shaw jätab meile küll kättemaksuhimu, aga rahuldust eriti mitte. See on vastik, oleme ju alati harjunud, et saame oma kättemaksu. Kui miski rahuldust pakkuski, siis ehk sakslasest peategelase surm ja ainus seda kirjeldav rida: “Christian nägi, kuidas jänki tõstis püssi ja vajutas päästikule.”

Aga kokkuvõttes elamuse lugemisest sain. Tubli esimene koht:) Braavo