
Reisimisest on mul küll nüüd vähemalt mõneks ajaks villand. Üheksa päeva Granada kodust eemal, ratastel, veel, jalgadel ja motellides, mis küll vaimselt pakkus küllaldaselt, aga füüsiliselt väsitas ära.

Minu esimene time-laps film koos minu muusikaga on valmis. 3 minuti pikkune film koosneb 1190 pildist.

Nädalapäevad tagasi laenasin ülikoolist kaamerastatiivi. Üks põhjus oli selge visioon, mis nüüd toimuma hakkab.

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min.

Siin Hispaanias võib kellelegi või millelegi südame kaotada üsna kiirelt. Huvitav, mis juhtub kevadel?

Mõned päevad tagasi nägin Granadas üht vast kõige paremat muusikuvõltsijat, mida olen varem näinud.

Aeg pidavat illusioon olema. Mõõdan aega tegudes ja hetkedes. Olgu hetk ajaliselt kui pikk tahes, kui sinna sisse ei mahu reaalselt enda tehtud asju, siis on aeg justkui silmapilk. Nagu liiv vajub läbi pihu

“Merehõbe” on minu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureusekraadi diplomitöö sümfooniaorkestrile. Vaata sissekannet, et kuulata.

Nende inimeste tekitatud energia hulk on nii pöörane, et ma üldse ei imestaks, kui selle ees taanduks ka kõige negatiivsem vägi.

Sel kevadel lõin filmimuusika Ingrid Roose lühifilmile “Anna ja Krukoljev”.

Ülikooli virvarr on seljataha jäänud. Sõbrad lahkusid eile minu juurest peale neljandat tähistamispäeva.

Kui ma täna toas pesu nöörile kuivama panin, siis tuli mul meelde, kuidas lõhnab päev otsa maal nööril kuivanud pesu. Sellist lõhna siin linnas pole.