
Minu esimene time-laps film koos minu muusikaga on valmis. 3 minuti pikkune film koosneb 1190 pildist.

Aeg pidavat illusioon olema. Mõõdan aega tegudes ja hetkedes. Olgu hetk ajaliselt kui pikk tahes, kui sinna sisse ei mahu reaalselt enda tehtud asju, siis on aeg justkui silmapilk. Nagu liiv vajub läbi pihu

“Merehõbe” on minu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureusekraadi diplomitöö sümfooniaorkestrile. Vaata sissekannet, et kuulata.

Sel kevadel lõin filmimuusika Ingrid Roose lühifilmile “Anna ja Krukoljev”.

Ülikooli virvarr on seljataha jäänud. Sõbrad lahkusid eile minu juurest peale neljandat tähistamispäeva.

Mõtlesin täna veidi minevikku tagasi ja leidsin mõned huvitavad verstapostid. Huvitav fantaseerida, mis oleks siis saanud, kui… jne.

Kuigi nüüdseks on taevas tumedalt sompu tõmbund ja päeval sulanud jää võtab õhtuks ilmselt uuesti kaane peale, oli hommik ometigi väga kevadine.

Hakkan juba olukorraga harjuma. Tsüklist väljatulek on läinud aeglaselt, kuid lootustandvalt.

“Tuulepealse” lühifilmi jaoks sai loodud rida etüüde, mis filmi sisse ei läinud. Muusika on töötlemata, ehk see mida on kuulda, nii ma ta ka klaveril ühekorraga sisse improviseerisin.

Kavatsesin täna Kadriorgu jalutama minna ja võtsin fotokaamera ühes. Oma pisemas lootuses lootsin sealt leida veidi vaikust.

Nagu Vigala Sass ütles, algas tema uus aasta pööripäevaga ning sellel “õigel” aastavahetusel pole tema jaoks mingit kaalu. Uus aasta tundub olevat lihtsalt “iga mehe aasta teine sünnipäev” …

Ühel päeval pöördus minu poole belglanna, kes mingisuguse programmi raames tegi siin Eestis lühifilmi. Film oli Prangli saare elust ja olust. Ilusad pikat stseenid, veidi romantilised koos sügiseste värvidega.

Oma pisitahtmisi läheb ja tuleb. Mõned koltuvad aegade möödudes, mõned tulevad peale sellise hooga, et vajavad kohe realiseerimist. Mõtlesin siin keskööl asjade/tegude üle, mida tahaksin kindlasti oma elu jooksul teha.