Avastasin ükspäev ÄP artikli, kus on ära toodud 10 veebimagnetit 2009. aastal. Üllatuslikult leidsin oma enese nime sealt teise koha artikli alt. Ma mäletan ÄP nelja kuud väga hästi ning ka seda, mil ma seda lugu refereerisin. Aeg oli siis keeruline igas mõttes. Dilemma, mida ma edasi tahan teha, aga samas töötasin ÄPs viimasel kuul väga-väga agaralt. Üks põhjus oli muidugi selles, et lõppemas oli katseaeg, kuid teine oli ka rahaline preemia, mis tuleb parimale top10 lugude kirjutajale kuus. Raha polnud muidugi kirjutamisel prioriteediks, aga toona oli see preemia käegakatsutavas kauguses ning viimaks jäin sellest paarisaja klikiga napilt ilma. Tore on muidugi enda nime taaskord ÄP onlinest leida. Isegi tagasivaatavalt.
Tookord olin ma kaua eemal muusikalisest keskkonnast. Selle all mõtlen ma rohkem inimesi, kes olid muusikud. Muusikast muidugi ka. Viimastel kuudel, pean tõdema, et tunnen sedasama. Kuigi käin ikka siinses Granada muusikaakadeemias, on minu kõik parimad tuttavad/sõbrad praktiliselt mittemuusikud ning tavaliselt on teemadeks ikka muu kui muusika. Eks muusikuid ole ka, aga just vabal ajal muusikutega kokku puutumine on jäänud seni üsna tagasihoidlikuks. Käib pigem üksi kodus-koolis nokitsemine. Olen mõnikord kurvastanud, et mittemuusikutega olen muusika osas üsna kardinaalselt teisel lainel. Kui nad ongi minu muusikat tahtnud kuulata või kuulnud, siis üldjuhul tunnen, et see jätab neid täielikult ükskõikseks või nad ei saa sellest lihtsalt aru. Ka veidralt vaatamist olen täheldanud. Tunnen, et pole üldse ka “mainstreami” mees ning muusikasugulasi on mittemuusikute seas äärmiselt raske, kui mitte öelda võimatu, seni olnud leida. Ja see tegelikult kurvastab mind. Seetõttu tunnengi end veidi üksiku hundina, kes omaette ringi nokitseb ja oma rida ajab. Ja see tundub olevat mitte ainult muusikas nii, vaid ka muudes tegemistes. Mu tutvusringkonnas pole just palju inimesi, kes regulaarselt blogi peavad või pilti teevad. Mõnikord on mul ka tunne, et inimesed absoluutselt ei tunne huvi selle vastu, mille vastu tunnen huvi mina. Seega ka mitte minu vastu. Päris palju väljendub see näiteks selles, et pilte või blogi kommenteerivad vaid mõned üksikud inimesed (aga need on vähemalt tublid ja järjepidevad). Samas, kui mõne näiteks üsna algaja flickeri pilte kommenteeritakse sadu kordi või mõnd blogi kommenteeritakse pidevalt ja rohkelt. Ma just kirjutasin oma eelmise postituse kommentaaridesse ühe lause, et: “kõik vajavad raha”. Nagu kõik vajavad ka tähelepanu, tunnustust. Aga ei ole võimalik saada seda, mida ei anna. Ja nagu Pets ütleb, peaks kodus kõigest viimseni lahti saama, küll siis antakse.
Mulle tuleb andmisega meelde aga Jack London. Kes on tema autobiograafiat lugenud, see teab. Minu jaoks senini üks vast kõige emotsionaalsemaid lugemisi. Mees, kes andis oma eluajal kõik ära ja siis, kui ta seda kord kõige rohkem vajas, pöörasid ta poole näo vaid üksikud inimesed. Mida rohkem ma inimesi jälgin, seda rohkem saan aru, et iga inimene ajabki tegelikult oma rida, nad kõik tahavad saada. Lõputu ellujäämiskarusell, kus võidaksid justkui need, kes rohkem saavad. Kõigil on oma kiiksud, mis väljenduvad saamisvajaduses. Sellest lahtisaamine on aga paganama raske, kuigi ma usun, et sellest mittehoolimine võib tuua suurt rahuldust.
Mona
Kõlab vist küll pisut trafaretselt, aga: julgus olla sina ise ja uskuda sellesse, mida sa südamega teed, on kõige tähtsam, Mait! Mahatma Gandhi olla kunagi öelnud: “First they ignore you. Then they laugh at you. Then they fight you. Then you win.”
05. February 2010, 8:14 @ 8:14 am
Mait
Nojah, enam paremini vist öelda ei saagi
05. February 2010, 16:33 @ 16:33 pm
TJ
Sellise loo oleksin ma kirjutanud ja mäletatavasti vist kirjutasingi aastaid tagasi. Pärast vektoriaalse psühholoogia läbimist sain vastused.Nii, kui pilt selgeks sai, hakkasin vaid iseendale kirjutama. Mu blogi aadressi on palunud vähesed, st tõelised hingesugulased. Mu lemmikõppejõud väitis, et on õnn, kui sul on elus ükski hingesugulane, paljudel pole sedagi.
Mis saamahimulisse puutub, siis see on üks salakavalamaid ja osavamaid manipuleerijaid, kes arvestab alati, mida ta teistelt saab ja kui liiale läheb, siis asub veel rünnakule kah, süüdistades teisi enda vigades.
05. February 2010, 19:52 @ 19:52 pm
P
Inglismaal on üks kuulus artist, Seasick Steve, kes mängib/mängis ka kitarri, millel oli üks keel (kui ma ei eksi) eriti meeldib ta albumi pealkiri “I started off with nothing and I still have most of it left”
05. February 2010, 23:28 @ 23:28 pm
M
Sa tee uus sissekanne teemal, mida ma ise olen teistele andnud, kui palju ja kas kogu aeg ja kui palju pole vastu saanud. Looduses on muuseas paljud sümbioosis, putukas näiteks lillega, mitte kunagi tiigriga. Nii et sa oled lihtsalt üks haruldane olevus,kes ei saagi kunagi paljusid enda juurde meelitada. Ja et su muusikast kõik vaimustuses pole, on ka loomulik. Tuleta meelde metrood ja viiuldajat.
06. February 2010, 18:11 @ 18:11 pm
Sandra
Tsau, Mait! Mis sissekanne see nüüd on?! Sa oled võõralmaal ja su ümber on võõrad inimesed, kellest on keerulisem aru saada ja kel on sinust veel keerulisem midagi taibata! Ma tunnen sama..kuigi ma pole kunstnik nagu sina ja seetõttu ei oota, et kellelegi minu looming meeldiks jne, siiski on sarnaseid tundeid mul siingi, Saksamaal. Uued sõbrad on väga ägedad, nad täiendavad, annavad endast hoopis uusi ja teistsuguseid lähenemisviise kõigele, elule… see on kogemus, millest võtta, mis sulle sobib. Kõik jama teeb ainult tugevamaks. Keegi kuulus mees kunagi ütles, et kui tal poleks piinarikkaid aastaid olnud, poleks ta kunagi olnud see, kes ta oli, kuna kõik need nö. head aastad ei mõjutanud teda sellisel määral. (Siinkohal ma siis ei mõtle mingeid sinu aastaid, aga negatiivsed tunded, kogemused teevad meid selleks, kes me oleme.. ja ma usun, et sa ei tahaks olla igav inimene! Kel alati kõik sujub.. siis sa kirjutaks nii head muusikat ja ei teeks nii häid pilte)
07. February 2010, 18:28 @ 18:28 pm
Mait
Mulle väga meeldib siin, olen sellest varem ka kirjutanud, kui väga erinevad inimesed siin koos on kellelt nii mõndagi õppida on. Kogemusi ja tutvusi rohkem kui ei kunagi varem. Lihtsalt mõnikord ma igatsen rohkem muusikuid, muusikast rääkimist. Igatsen me Tallinna kontserdielu ja noodikogu – siin on selles mõttes lood üsna kesised.
Ja selles osas on sul õigus, Sandra, et head ajad tegelikult loomingule väga suurt tõuget ei anna. Ikka läbi piina käib kõik ja pärast ütlen ikka, et oh, kui vinge aeg oli. Nii palju piina, aga nii palju head arengut!
07. February 2010, 19:13 @ 19:13 pm