Tõstsin hiljuti täielikult ümber oma toa. Kuigi mu tuba Hispaanias on pisike, andis siiski meetrikaugune vahe leevendust minu unenägudele. On tõsi, et mõne koha peal olen ma magada saanud hoopis paremini kui teise koha peal. Seda isegi samas keskkonnas. Eelmist kohta iseloomustasid aga tihti üpris negatiivse alatooniga unenäod. Ma pole kunagi varem taolisi unenägusid näinud kui nüüd siin ja hommikul oli tihti meeleolu häiritud. Võimalik, et tegu on vaid küll psühholoogilise muutusega ja mitte voodiliigutamises, kuid siiani tundub pööre olevat positiivsemate unenägude suunas ning luupainajad on ära kadunud.
Olen hakanud rohkem vaikima kui rääkima. On olukordi, kus öeldut poleks ehk pidanud ütlema, aga vähe olukordi, kus tunnen, et oleks pidanud ütlema. “Vaikimine kuld, rääkimine hõbe”. Kõige tobedamad olukorrad tekivad siis, kui emotsionaalne seisund tahaks midagi öelda. Ja tihti ütlengi. Aga kui ei ütle, rahunen normaalsuseni ning olen õnnelik, et mõtlesin ja siis alles ütlesin. Selles osas olen ma viimase aastaga kindlasti targemaks saanud. Siinne blogi on aastate jooksul muutnud päris sageli ja stabiilselt oma nägu. Need üle 400 postitust nelja ja poole aasta jooksul on olnud tõeline kasvamispäevik. Kuigi oleks võinud ju rohkem öelda, kirjutada, oleks seda võinud samas ka palju vähem teha. Inimestele ei meeldi oma minevikus kinni rippuda, ei ka mulle, nii et tihti tahaks kustutada postitused, valada tass veest tühjaks ja alustada uut täitmist. Aga hing kuidagi ei luba seda teha. Ja ma üldse ei tunne, et tass täis on ja kui ongi, siis seda, mida saaksin vabalt välja võtta ning seejärel sinna vett juurde valada.
Olen oma praeguse elukorraldusega väga rahul. Kripeldab vaid see, et aeg lendab helikiirusel ning suvi läheneb hirmsa hooga. Nii palju oleks vaja ära teha! Päevad ja tunnid on jäänud tuntavalt lühemaks, kuid seda ilmselt seetõttu, et võiks alati rohkem teha. Mu elus on praegu kaks suurt kirge, milleta oleks kui tühi kott. Ma ei taha ja ei suudagi neil mõlemal vahet teha, aga fotograafia ning muusika on mulle kirjeldamatut rõõmu toonud. Olen pisut ärevilgi, sest foto trügib nii selgelt peale. Tunnen seda igast otsast ja jääb vaid oletada, millist mõju ta peaks muusikale osutama. Viimasel ajal olen aga neid mõlemat hakanud ühendama ning minu armastus filmi ning filmimuusika vastu praktikaks realiseeruma. Aeg ajaks, kuid ma tean, kui fantastiline kevad mind siin Hispaanias ees ootab.
Ükskord tahaks ka sellise tüki oma elus ära teha. Fantaseerisin sellest mingi kolm aastat tagasi, et läheks ja oleks, isegi ihuüksi. Ja nüüd läheb Maris Kagu-Aasiasse üksi kolmeks kuuks. Imetlen tema julgust ja tahaks ise ka, kuigi ärevus oleks kindlasti hinges.
Üsna Hea Veeühik
Ma olen ka unistanud sellisest tükist – Jaapanisse ja samuti üksi.
03. February 2010, 17:44 @ 17:44 pm
P
Pärt: seal kus olen öelnud olen kahetsenud..
Parem tõesti vait olla, sest luuletajad valetavad liiga palju. Dualism- pole halb vähemtähtis kui hea ja hea parem, kui halb.. hea ja halb, ehitus, lammutus, naudingud, viha jne..
Kuigi meeldivad need, kellel on kaalukaid asju öelda.
Jap.. just üksi, kagusse.. sest iga asi ja omand on koorem. Just vaatan ka oma kodus ringi, et peaks kõigest lahti saama, viimseni.
ja raha on alati parem, kui seda on vähe.
Mingit siukest Jeesuslikku elustiili ja virgumist oleks vaja..et oled liikumises, energia on liikumises..
kõik imeb energiat, rutiin. Ja üks lemmik kohti piiblist ja tõsiselt hea koht (luuka 18):
21Aga tema ütles: “Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest
saadik.”
22Seda kuuldes ütles Jeesus talle: “Üks asi on sul veel vajaka:
müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare
taevas, ning tule, järgne mulle!”
23Aga seda kuuldes jäi ta päris kurvaks, sest ta oli väga rikas.
24Aga nähes teda kurvastavat, ütles Jeesus: “Kui
vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!
25Sest hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal
Jumala riiki.”
(jumalariiki võib meelerahuga võrrelda)
Problemaatiline ja hirmutav koht.. Kui sul tekib raha, kas peaks ostma maju, sportautosid.. või mitte.. seal kus on anda peab andma.
Ja selline materjalism on kindlasti auku laskumine. Tore on näha, et ka Coldplay, mis on täielikuks kommertsiks muutunud, sellest mis nad alguses olid, on vaikselt hakanud endast aru saama. Ja korraldavad mingeid heategevus oksioneid ja müüvad suurtes kogustes kraami maha.
04. February 2010, 0:55 @ 0:55 am
Mait
Fakt on muidugi see, et ilma rahata hakkama päris ei saa. Kõik vajavad raha. Vähemalt natukenegi. Mu soovid ja nõudmised pole kunagi väga suured olnud, loodetavasti ka tulevikus mitte. Aga olen täheldanud, et rohkem raha tähendab rohkem närvilisust, rahulolematust. Samas, rahata olek tähendab sedasama, sest kui ikka Maslow püramiidi esimene nõudmine täidetud ei ole, on kah väga raske. Mul on üle mitme aasta praegu just selline periood, kus pead väga hoolikalt raha lugema ning ka kõige elementaarsemaid vajadusi on tihti raske täita. Või mis need elementaarsed vajadused siis on? Tegelikult saab neid harjumuspäraseid vajadusi ka mõningal määral vähendada. Näiteks süüa vähem, mis tegelikult on kehale hoopis kasulik. Teine lugu on see, kui ei jätku raha üüri ja sooja eest maksmiseks, mis tegelikult ongi praegu esmane vajadus. Ilmselt kõik Erasmuse üliõpilased on seda vähemal-rohkemal määral tunda saanud. Õnneks kompenseerib seda keskkond ning muud rõõmud.
05. February 2010, 4:28 @ 4:28 am
P
jap ilma rahata saaks mingis teises ühiskonna korralduses hakkama.. näit külaelu 2000 a. e. kr. Tänapäeval on paber mingi vahepealne komponent, sellele, mis sa ühiskonnale annad ja mis sa selle eest saad (söök ja katus) Rohkem raha on probleem vaimuruumile, nagu ka mateeria, millega seda täidetakse.. nagu öeldakse loeb see, millega ma elan, mida ma igapäevaselt teen.
Eriti meeldib näit. Arcade Fire-i bändi juures see, et nad ei tegele eriti finantspoolega.. ja said kuulsaks suust-suhu, st. suust kõrva muusika levikuga. Ka ei teinud nad ühtki videot oma viimase plaadi heaks.
Väga normaalne, teha mitte midagi selleks, et plaati müüa.
teha midagi ainuüksi selleks, et raha saada..
Tänapäeva ühiskond ja sellest 95% ulatuses läbi imbunud egoismi puhaskultuur on aga midagi muud.
mina olen, mina olen tugev!!! mina tahan, mina võtan, mina saan, mina tulen, mina ehmatan, mina olen psühholoog, ma olen Villu Parvet,
neurolingvistiline programmeerimine e. enese lollitamine juhmidele oli aine, mida ma ülikoolis tudeerisin.
Või õpetus kujutluspiltidesse uskumisest, selleks, et oma egoistlikkele eesmärkkidele lähemale jõuda või endast nõrgemaid ära kasutada või lihtsalt inimestest saaniga üle sõita. (nagu keegi suudaks oma alateadvust kontrollida)
oih, Nietzschelik filosoofia, nii et ma parem ei ütle.
05. February 2010, 23:16 @ 23:16 pm