Olime Kunglaga öö Londoni lennujaamas. Minule oli see viimase aasta jooksul vist juba neljas öö seal. Seekord läks oluliselt lõbusamalt, kuna Kungla jäi EasyJeti lennuki hilinemise tõttu Tallinnas oma lennust Glasgowse maha ja pidi seega saja naela jagu veelgi oma kukrut kergendama ning ootas hommikust lendu nagu minagi. Mul on alati lennujaamades tunne nagu kodutul. Pendeldades kahe kodu vahel pole teab mis hea tunne ning mulle meenub alati Tom Hanksiga peaosas “Terminali” film. Inimestele, kellele on see vaid ajutiseks koduks ning igaüks lendab täiesti erinevas ilmakaares teadmata üksteisest mitte kui midagi. See võõraks olemise tunne, tormavate inimeste seas, teebki kodutuse tunde.

Eesti kolm nädalat olid väga mõnusad. Või siis ka mitte, sest näiteks pidime kolm päeva kodus ilma veeta olema, kuna pumba voolik oli lõhki läinud ning tagatipuks lendas ka keris õhku, koos segisti ning kraaniga. Kauaigatsetud sauna ei saanudki. Meid päästis tookord vaid mõnepäevane sulailm. Aga kõik muu oli hullupööra ilus. Sellist lund pole kaua näinud ning sooja ahju kõrval istudes, või paksult riidesse toppides õues liikuda tundus olevat päris suur luksus. Hispaaniasse tagasi jõudes ootas ees jääkülm tuba, suur lumesadu, mis hiljem vihmaks pööras ning hiljem toast kadunud elekter. Aga mulle meedis oma teise koju jõuda.

Londoni lennujaam oli sel korral aga hoopis lõbusam. Tutvusime päris huvitavate inimestega. Mulle meenub eriti üks heategu – üks saksa noormees pidi printima oma pardakaardi ning tal jäi üks nael puudu. Ütlesin, et pole tagasi vaja ning andis mulle oma 50 penni, mis tal vist ainsana taskus oli. Kellelegi 50 penni andmine pole ju teab mis valus tegu rahakotile, kuigi selleks ma ju Londonis olingi, et raha kokku hoida ning ma teadsin, et järgnevad kuud tulevad rahaliselt hirmrasked. Üks tunnike hiljem nägin teda veelkord ja küsisin, et kas sai prinditud. Sai ja tuli välja, et tal polnudki tegelikult seda naela vaja ning andis selle mulle tagasi, öeldes, et tagasi pole vaja. Niisiis sain hoopis 50 penni.

Internetipunktis kohtasime aga ühte singapuri tüdrukut, kes meile ükshetk śokolaadi andis ja meid eelnevalt tükk aega pidevalt vahtinud oli. Ta aitas abivalmilt kõiki inimesi, kes seal oma pardakaarte printida üritasid. Viimase osas palusime ka meie tema abi. Lõpuks veetis ta meiega lennujaama põrandal terve öö. Tema sõnul oli ta viimased kuus kuud Euroopas ringi reisinud ning tahtis Londonist väga ära saada, kuna seal olevat maailma kõige ülbemad inimesed. Seda fakti kinnitas meile muuseas internetipunktis ka üks inglane. Tüdruk oli üsna kena, aga samas kahtlaselt naiivne. Pärimise peale, kuidas ta nii kaua saab enesele reisimist lubada, ütles ta, et töötas kaua ühes singapuri pangas (vist kontohaldurina) ning tuli lõpuks tulema, et reisima minna. Aga seda enam tundus kummaline, et ta polnud midagi sellest kuulnud, et pardale ei tohi üle ühe käsipagasi võtta. Niisiis veetis ta pool ööd oma kahte kotti üheks pakkides. Ma pole iial näinud, et ühel inimesel koti pakkimine niivõrd kaua aega võiks võtta. Tagatipuks arvasime Kunglaga mõlemad, et tegelikult võib ta vabalt ka “meesteteenindaja” olla, kellele Londonis sellepärast ei meeldinud, et ta seal kliente ei leidnud. Aga ta oli tegelikult väga tore ja kena inimene, isegi kui tema jutt tema naiivsusega kuidagi kokku ei tahtnud käia.