Essaouirast oli tagasi Marrakeshi raske tagasi pöörduda, kuna selle paiga oreool oli niivõrd vägev. Olime tegelikult Tatjanaga juba üpris väsinud ning hea oli, et me ei ostnud tagasisõidupiletit selle logutikuga, vaid valisime tsuti kallima bussi, aga see-eest mugava. Tagasisõidul tegime vaid ühe peatuse ning seegi kord üritas üks poepidaja mind räigelt koorida, kui tahtsin pelgalt küpsiseid ja apelsinimahla osta. Bussis nägime aga üht blondi peaga Eurooplast, kes oli end riietanud nagu marokolane. Seega võis tal ühtlasi ka üsna lõbus elu olla seal – igal sammul ei peeta sind turistiks ja võib elada täiesti normaalset elu.
Meil oli Marrakeshis jäänud veel üks päev. Otsustasime lõpuks ikkagi midagi ka näha, kuna siiani olime söönud, shopanud ja sihitult ringi hulkunud. Otsustasime paari paleed otsima minna, mis lõppkokkuvõttes oli äärmiselt keeruline ülesanne. Kaardilt vaadates on asi lihtne, kuid kohapeal tuleb välja, et kõik majad näevad enam-vähem hallikas-pruunikad välja ja ei saa kuidagi aru, kustpoolt tuleb objektile läheneda. Lõpuks jõudsime ühte parki, mida regulaarselt vihmutatakse, kuna seal kasvas paks ja lopsakas rohi. Leidsime, et seal on mõnus mõnda aega pikutada ning tundsime rõõmu sellest, et ühtki kohalikku ei olnud silmapiiril ning automüra ning vingugaas ei kippunud kõrva ega ninna. Sellesse paleesse me paraku ei pääsenudki, aga valvurid oli uste-ees ning lõpuks soovisid nad näha minu fotosid, arvates, et äkki ma euroopa-terrorist olen vms. Nähes Tatjana pilte, ütles ta prantsuse keeles midagi Tanjale, mis ilmselgelt kõlas komplimendina. Pilte õnneks kustutama ei pidanud.
Marokos riietuvad naised meie mõistes ekstreemselt, ehk siis paljast ihu näeb üliharva ning tüüpiline on vaid kaks paljast nööpi peas, mis osutuvad silmadeks. Kevadel Tangeris nägime, kuidas naised läksid ujuma isegi täies varustuses (riietega). Seega oli Tanja maroko meestele korralik porno. Peale mõnda aega jalutamist palusin Tanjal salli kaela panna, kuna eest avatud dekoltee köitis minu meelest kõikide maroko meeste perverseid pilke. Ja ka naiste, panin tähele. Naiste pilke tabades tekkis mul huvitav küsimus, kas nad vaatavad halvakspanuga, või kadestavad välismaalasi seetõttu, et nad saavad endale lubad veidi rohkem paljast ihu kui silmad läbi riideava?Võimalik, et mõlemat. Aga olen kuulnud jutte, kuidas maroko naised soovivad tihti eurooplastega abielluda, et saaks riigist välja. Kuigi ka noori naisi näeb Marokos koos üsna katvate riietega, tundub noore ja vanema generatsiooni vahe lõdvenevat kergemate riiete kasuks. Ka näiteks Türgis rääkisid kohalikud, et viimase kümne aastaga on usulised kiivad eripärad muutunud lõdvemaks. Põhjuseks ilmselt interneti ja muude kommunikatsioonivahendite progressiivne esiletõus viimasel tosinal aastal.
Hingasin kergendatumalt tänu Tatjana sallile (ei tundnud end enam niiväga loomaaja eksponaadina) ning asusime kesklinna tagasi minema. Teepeale siiski jäi üks palee, kuhu ka sisse astusime. Ei mäleta enam palee nime, oli teine seest küll ilus, aga veidi kõle, kuna seal on kõik kivist. Suvel, kui väljas on +45, võib seal muidugi mõnus olla. Sees nägi ka veel Maroko moodsamaid kunstiprojekte ning muidugi turiste. Viimased olid üsna tüütud, kuna kippusid alati pilditegemise ajal pildi vaateväljas olema, kuigi nägid küll, et soovin miskist pilti teha.
Meil oli taskus veel niipalju raha, et see kõik kulutada korralikule õhtusöögile keskväljakul. Tahtsin seekord salvestada oma telefoniga seda käsikähmlust, mis tekkis mõned päevad tagasi, kui seisime söögiplatsil. Iga söögiplatsi omanik soovis meid tirida enda juurde ning võitlus meie pärast oli hullult lahe. Aga Tanja valis kiirelt koha ja mul jäigi käsikähmlus seekord nägemata. See-eest üritati meid pärast söögiarvega tüssata. Mul oli juba vaikselt kõrini, kuidas kohalikud üritavad igal sammul meid tillist tõmmata. Aga keskväljakul sain vähemalt ühe salvestuse ühe muusikagrupi kõrval. Asi lõppes sellega, et kohalik tõttas meilt kohe raha küsima, kui olime seal seisnud 15 sekundit. “It’s for the music,” ütles ta. Ei aidanud seegi, et seisime nii, nagu ei paneks neid tähele, nagu ootaks kedagi. Tahtsin vaid minuti neid salvestada. Lõpuks saatis ta meid per**e, sest ma ei kavatsenudki talle raha anda. Ja ega mul ei olnud ka anda.
Siin on sellest per**esaatmisest ka üks helijupp:
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Tundsin, et kojumineku soov võtab juba võimust. Põhjus oli ilmselt ka lihtne – olime kulutanud kõik oma raha eelarves planeeritult. Päev oligi juba hilisõhtus ning veetsime ülejäänud õhtu Tanjaga hotellis chättides. Tanja oli super reisikaaslane ja inimesena äärmiselt siiras, heatahtlik ning huvitav. Vene tüdrukud on väga sageli hoopis siiramad kui eesti tüdrukud. Seetõttu nad mulle väga tihti ka sümpatiseerivad. Kuigi ma Tatjanat enne reisi peaaegu üldse ei tundnud, läheksin temaga luurele küll taas igakell.
Varahommikul lennujaama minnes vedas meil nagu tellitult. Esimene tüüp, keda me tänaval nägime, pakkus meile taksot ja kuna meil seda just vaja oli, saime 60 kohaliku eest lennujaama (taheti muidugi 100). Lennujaamas tegin ilmselt kellelegi suure kingituse. Ostsin Marokost grillvardad. Ilusti nikerdatud ning värvitud – väga originaalsed. Aga kuna mul oli vaid käsipagas kaasas, arvasime, et mind nendega küll pardale ei lasta. Ja ei olekski lastud. Jätsin nad raske südamega lennujaama pingile, nagu oleks nad sinna kogemata minust jäänud. Kunagi sinna tagasi minnes kavatsen ma need vardad igal juhul endale osta. Huvitav oleks teada vaid, kus maal ja mandril nendega praegu liha küpsetatakse?
Maroko/Marrakesh – osa IV
Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I
