Sel päeval oli äratus õige vara. Kavatsesime sõita bussiga Atlandi ookeani ääres asuvasse Essaouirasse. See linn kuulub UNESCO maailmapärandi hulka ning on paelunud ajaloo vältel kõiki tegelasi alates piraatidest kuni jazzmuusikuteni ja filmitegijateni välja. Koht on tuntud oma tugevate tuulte poolest ja seega ahvatleb ka surfareid. Ja ka muusikuid! Juuni lõpus kestab neljapäevane muusikafestival, mida nimetatakse ka “Maroko-Woodstockiks” ning mis toob kokku umbes 450,000 inimest.

Ei tahtnud kõiki päevi Marrakeshis mööda saata ja seega otsustasime minna. Taksosõit varahommikul maksis bussijaama 20 dirhamit (30 krooni) ning bussijaamas võtsid meid kohe vastu kupeldajad, kes meile bussipileteid Essaouirasse pakkusid. Läksime õnge. Ma teadsin, et sõit ei tohiks üle 3 tunni kesta ning hea bussiliiniga peatusi ei tohiks samuti üle ühe olla. Küsisin reisi pikkuse ja peatuste kohta ja mehe sõnul kestvat sõit 2 tundi ja 45 min. ning peatusi on vaid üks. Tundus täitsa super! Kuna buss pidavat lahkuma kohe ja me ei viitsinud väga oodata, võtsime pakkumise vastu. Pilet maksis ka mulle teadaolevast infost vähem (65d). Mees üritas meeleheitlikult meile müüa ka tagasisõidu piletit, millest ma kahtlustavalt keeldusin. Mees üritas veel korduvalt, rääkides erinevaid jutte, miks ikkagi on kasulik ka tagasiostupilet osta, kuid igaks juhuks keeldusin. Me ei teadnud ka täpselt, millal tagasi tahame tulla. Sain alles hiljem aru, miks mees nii initsiatiivikalt meile peale käis, sest kõik mida mees rääkis, oli vale. Buss sõitis sinna pea 4 tundi, tegi umbes 15 peatust ning ilmselt poleks ka tagasi tulnud, kuna oli niivõrd logu. Moraal on, et mitte kunagi ei tasu uskuda seda, mida marokolane sulle räägib. Kogesime seda mitmeid kordi.

Tee Essaouirasse möödus kiirelt, sest muudkui vahtisime aknast välja ning imasime pilte küladest ning põldudest. Buss peatus igas nurgas ning sai täis üsna pea igasugustest sulelistest. Isegi sel hommikul ja “talvel” ei taha marokolased päikest, miks muidu oli vaid meie aken vaba, ülejäänutel päikesevari ette tõmmatud.

Essaouiras maha astudes ootas ees meid juba umbes kaheksa pealine poiste kari, kel kõigil oli näpus flaierid, kus peal hotellid. Poisid rabelesid kõvasti, et kes esimesena saab meile flaieri pihku pista, kuid olid ilmselt üsna pettunud, kui keeldusime. Esimese hooga, nagu ikka uues kohas, on raske orienteeruda, aga Essaouira oli fantastiline! Üsna pisike linn Atlandi ookeani ääres, koos väga kompaktse ja huvitava vanalinnaga (Medinaga). Koos imeilusa rannaga, pisikese lahega, kaitsekindlustega ning sadamaga. Tundus perfektne suvituskoht. Soojakraade oli ehk 25 ning ookean tundus ujumissoe.

Tuli välja, et paljud pudi-padi asjad (näiteks puukarbid) valmistatakse just seal linnas. Need jõuavad siis ka Marrakeshi ning mujale. Vanalinnas sain näha ning pildistada ka üht vana meest, kes neid karpe puidust välja nikerdab. Üks huvitav tähelepanek oli veel narkodiilerid, kes meile erinevat kaupa üritasid müüa. Väga kummaline, et isegi kümme meetrit eemal seisvad politseinikud ei takistanud diilerilt meilt küsimast, et kas tahame oopiumit või heroiini? Sadamas üritas üks madrus kaugelt mind meeleheitlikult oma paati marihuaanat ostma meelitada. Negatiivseks asjaks oligi see, et nägin nii mõndagi meest-naist, kes tundus olevat paadunud narkar ja nägi seetõttu kohutav välja oma “kaines” olekus.

Essaouira oli Marrakeshist seetõttu erinev, et väga paljudes kohtades leidusid hinnasildid. Ja alles siis sai selgeks, kui väga Marrakeshis üritatakse turisti koorida. Ja ka müüjad ei olnud seal nii pealetükkivad kui Marrakeshis. Siiski komistasime rannas ühe ehtemüüja peale, kes meie tähelepanu võitis sellega, et ütles hinnaks vaid üks euro. Osavalt tehtud! Valisime välja neli käevõru ning arvasime, et saame nad 4 euro eest. Mees sattus õhinasse, aga pidi pea pettuma, sest ta tegelikult mõtles, et üks käevõru maksab 10 eurot ja küsis 40 eurot. Taas saime korralikult naerda, kui rumalateks meid peeti. Kuna me üle ühe euro eseme eest maksta ei tahtnud, jäi mees pika ninaga. Nende ehete väljakuulutatud kvaliteet on küsitav, sest Tatjana sõnul tema sealt ostetud ehted juba lagunevad. Aga tol päeval saime sealt rannast fantastilisi pilte! Tõeline paradiis!

Essaouira tundub aga ideaalne koht suvitamiseks. Odav, võrratu rannaribaga, mässavate lainetega ning oma väiksusega. Läheksin sinna hea meelega tagasi. Siis oli seal võibolla juba ehk liialt külm, aga kuni detsembri alguseni leiab sealt kindlasti sooja suve!

Maroko/Marrakesh – osa III
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I