Ärkasime võrdlemisi hilja. Kuna kuuldavasti pidi hotelli katuseterrassil saama hommikusööki, suundusime sinna. Saabusime eelmisel päeval vara ning tõusime hilja ja seetõttu ei näinudki me päikest. Nüüd avanes kell 11:00 meie ees selgesinine taevas koos 25 soojakraadiga. Kuupäev oli 8. detsember ning meie sõime särgiväel pannkooki moosi ja meega ning jõime oivalist kohvi. Kohv oli üldse Marokos tavatult hea, ma ei tea millest ja kuidas nad seda valmistavad, aga see maitseb igal juhul paremini kui kohvi Euroopas. Maksime hommikusöögi eest kahepeale 40 kohalikku (55 krooni) ning olime valmis sukelduma meie esimesse turupäeva.
Tolleks päevaks vaatasime välja ka mõned vaatamisväärsused. Nagu aga hiljem selgus, me kuhugi ei jõudnudki. Marrakeshi vanalinn (Medina) on kümne ruutkilomeetri suurune ala linnamüüride vahel, mille tänavarägastikus, mille kohta pole olemas isegi täpset kaarti, võib ülilihtsalt ära eksida. Kõik on kompaktne ning vaatamisväärsuste leidmine sealt seest oli raske ülesanne. Kõik ilus näeb Marokos üldiselt väljast koledalt pruun välja. Võib küll aimata, et seal või seal võiks midagi ilusat olla, aga ilma teed küsimata on raske midagi leida. Suuna küsimine läheb aga alati turistile miskit maksma. Tavaliselt krimpsutavad kohalikud raha saades nina, nagu nad oleks vähe saanud.
Õige pea juhatab meile teed ilma küsimata üks väga sõbralik meesterahvas, korrutades kogu aeg, et tema, vastupidiselt teistele, raha ei küsi. Tundus tõesti väga tore, kuigi pärast selgus, et see nii siiski ei olnud. Ta ütles, et minge selle mehe järgi ja veel seda, et ka tema ei taha mingit raha selle eest. Vaid aitäh tahab saada. Õpetas meile aitäh ütlemise Maroko keeles (ei mäleta enam) ning läksime temaga kaasa. Mõlema mehe sõnul toimuvat täna kuskil mingi suur turg. Väga võimas kauplemine ja seal saab teha väga ilusaid pilte (osutades muidugi minul kaasas olevale kaamerale). Õige pea võttis meid üle järgmine mees. Siis sain äkki aru, et olemegi auku kukkunud. Mees nägi “adidase” vestis välja ehtne kupeldaja. Ta viis meid tänavarägastikku ning tutvustas meile nahatöötlemisvõtteid ja kohta, kus seda tehakse. Kuhu jäi turg, seda me ei saanudki teada. See-eest aga oli hais seal nahkade vahel ekstreemne. Kuigi asi tundus kahtlane, läksime asjaga kaasa, mina tahtsin pilti teha ning kuna olime juba kaua vantsinud, ei viitsinud ümber ka keerata. Ei teadnud ka täpselt, kus me oleme ja kuhu me läheme. Mehe jutt oli lühike. Rääkis meiega 10 minutit ja hiljem, kui olime ühte poodi sisse läinud ja peale tükk aega seal olemist sealt väljunud, hakkas tal äkitselt justkui kiire. “Pay me 100d (145 krooni) and I will go”, tuli mehelt. Andsin 20d või veidi peale ning mees jäi pettunult vinguma, sest tal ei õnnestunud seekord lihtsalt raha teha.
Ma ei tea, kas me nägime tõesti nii rikkad välja, või olid kohalikud lihtsalt mõnikord veits arust ära, aga enne sellest mehest lahkuminekut sattusime vaibapoodi. Rääkisime pikalt kes me olema ja mis me teeme ja mul oli isegi tunne, et võiks 150 krooni eest sealt ühe vaiba osta. Üsna meeldiv oli, kuni mehe jutt jõudis rahani. “I will make you a student price!” “Noh, et ma tean küll, et teil tudengitel raha,” ei ole ja küsis 250 eurot. Muideks, see “student price” hindu kuulsime veel väga paljudes poodides. Võimalik, et too pisike vaip, mida me vaatasime, tõepoolest nii palju võis maksta. Ikkagi käsitöö (kõige suurem argument, et midagi müüa, aga selles käsitöös pole ka päris kindel, kas ikka oli), aga nagu ka järgmistel päevadel selgus, ulatuvad hinnakäärid õiglase ja ülemise hinna vahel tihti üksteisest kümne korra kaugusel. Tegime imestunud nägusid tükk aega ja mees hakkas hinda alla laskma, küsides, et mida me oleks nõus kauba eest maksma. Marokolaste kauplemisosavus on väga hea, aga tavaliselt ühemustriline. Väga suure hinna ütlemine jätab ostjale mulje, et kaup on palju väärt ning küsimusele, palju ma oleksin nõus maksma, tekib paratamatult tunne, et ma ei saa väga odavat hinda öelda. Aga see on viga. Tuleb öelda võimalikult madal hind (alustada kasvõi 10 dirhamist). Tavaliselt viib see selleni, et marokolane küsib minult, kas ma olen hull (seda juhtus ka lugematu arv kordi). Tuleb endale kindlaks jääda ning oma asja raiuda. Ja praktiliselt alati jõuab hind üsna soovitud tasemele. Ütlesin vaiba hinnaks 100d, millele järgnes tavapärane pettunud nägu. Aga kuna me olime eelnevalt pikalt jutustanud, ei tihanud mees ilmselt öelda, et me hullud oleme. Ja me ei kavatsenudki üle 100d maksta. Mees jäi pettunult poodi ja meie jäime vaibata. Ei nutnud.
Peaaegu igas poes käib kauplemine ühemustriliselt. Müüja ütleb meile hirmkõrge hinna, mille peale mina alustan üsna nullist. Käib tavapärane “hulluks” nimetamine, kätega vehkimine ja muu sinna juurdekuuluv. Üks ilmselge põhjus meilt raha küsida oli ilmselt minu kaamera. Sellise kaameraga mees peab ju ometi rikas olema? Siunasime tihti kaamerat, et tuleks ta kotti panna ja ehk ei oleks siis ka algsed hinnad nii kõrged. Kas tõesti on kohalikud harjunud sellega, et suudavad nii lihtsalt kõiki koorida? Ja kas tõesti keegi on nõus sääraseid hindu ka maksma? Nähtavasti on. Aga tihti jäi tunne, et kohalikud peavad tõesti eurooplast idioodiks, kes raha lihtsalt välja käib. Tanger oli kevadel selle poolest oluliselt sõbralikum, et ka alghinnad ei ulatunud ulmelistesse kõrgustesse. Vaid üksikud korrad kohtasime alghindu, mis ei tundunud absurdsed.
Üks viga, mida ka korduvalt tegime, oli kiire ostuotsus. Marokos tuleb kindlasti kasuks ringivaatamine ja alles seejärel ostuotsustamine. See on küll raske, sest müüjad lasevad ostjad poest välja üsna harva ilma kaubata. Näiteks soovisin osta üht puidust imekarpi. Müüja tegi muidugi mulle “tundengihinna” 65 eurot! Alustasin vist 7 eurost (müüja järgmine pakkumine oli minu vastust kuuldes 35 eurot). Hakkasime Tanjaga naerma, et näe, hind kukkus kohemaid 50%. Ning lõpuks ostsin kaks karpi 18 euro eest. Järgmisel päeval küsisin teises linnas ühe müüja käest selle sama karbi hinda ja sain esimeseks hinnaks 15 eurot. Järeldus, et peale mõningast kauplemist oleks karbi saanud ehk miski 7 euro eest, mida ka alguses pakkusin. Mitmel pool on väljas ka hinnad, mida jälgides saab üsna hea ettekujutuse, kui odav tegelikult Maroko suveniiride ostmiseks on. Aga kus hindu ei ole, võivad hinnad olla 10 korda kõrgemad. Ja miks muidu nad selliseid hindu küsivad, eks keegi neid siis ka on nõus maksab.
Kauplemine tundub marokolaste jaoks aga püha. Kui ei kauple, oleks see justkui neile solvanguks. Müüjad küll virisevad ja vehivad kätega, aga lõpuks tunduvad ikkagi rahul olevat. Asi on vaid müümisprotseduuris endas. Kahtlemata on valgele mehele, kes säärase asjaga kokku puutunud ei ole, selline kauplemine üsna kurnav. Seal on see aga eluviis. Kuid see eluviis on väga kiirelt nakkav, sest see lahutab meelt. Käisime pidevalt turul erinevatelt müüjatelt hindu küsimas ja tingimas, ise mitte kavatsedes asju osta. Lihtsalt enese lõbustamise mõttes. Kauplemine on kahtlemata üks kõige nauditavamaid asju, mis Maroko juures mulle meeldib. Tunne, kuidas täiesti ebameeldivast tundest üle saab ja kuidas keskkonnaga kohanemine toimub, on väga rahuldust pakkuv.
Tol päeval, nagu ka kõikidel teistel päevadel, sõime keskväljakul rikkalikku õhtusööki, jõime apelsinimahla, uitasime tänavatel ning nautisime suve detsembrikuus.
Vaata ka:
Maroko/Marrakesh – osa IV
Maroko/Marrakesh – osa II
Madriid/Marrakesh – osa I
