Lappasin eile öösel läbi praktiliselt kogu oma kirjavahetuse, mis ulatub 30. märtsini 2006. Kustutasin kirju tuhande jagu ning alles jäi veidi üle kolme ja poole tuhande kirja. Viimase kolme ja poole aasta enese kasvamist ja jälgimist oli üsna melanhoolne lugeda, sest avastasin, kui kaua on mul on olnud mõningaid äärmiselt kauaaegseid kirjasõpru, kes on olnud suurepärased inimesed, kirjasõbrad, poeedid ja romaanikirjutajad. Aga viimasesse aastasse mahub õige vähe vaimuküllast kirjavahetus, mis mind ilmselt melanhoolseks muutiski.

Minu üks kõige paremaid kirjavahetusi oli ühe heliloojaga. Vahetasime pikki kirju, tõelisi novelle, täis ametialast ja mitteametialast mõttekeerutust. Minust oluliselt vanemana oli ta tihti mulle kui õpetaja eest, kellele võis kõigest rääkida ja kellele võis küsimusi esitada, mitte kartes, et mind välja naerdakse. See oli mu jaoks väga oluline ja hinnaline. Tõepoolest üks mu parimaid kirjavahetusi. See jäi küll mingiaeg miskipärast katki.

Mu üks parimaid kirjasõpru oli veel üks tütarlaps, kellele ma esimeses kirjas abieluettepaneku tegin. Kirjutasime rohkem kui aasta, ennem, kui päriselus tegelikult kohtusime. Sinnani elasime justkui juturaamatu illusioonis. Tema kirjad olid tavaliselt lausa romaanirubriigi väärilised, mida ahmisin sisse suure elevusega. Ta on üks parima sulega inimesi üldse, kellega olen kirjutanud. Aegajalt kirjutame ka praegu.

Silma jäi ka üks tüdruk, kelle kirjutamise järjepidevus oli imetlusväärne. Ta saatis mulle pikki kuid lühikesi kirju, linke täis viiteid armunud tüdrukule, millele ta minult sama võrdväärset vastust kunagi ei saanud, sest vastupidiselt temale ei olnud ma temast huvitatud kui naisest. Aga tema järjepidevus oli kohati lausa maniakaalne.

Ja siis kirjavahetus tüdrukuga, kellega pärast väga pikalt teineteist jagasime. Nendesse kirjadesse olid kuhjunud kõik tunded, emotsioonid, head ja vead, pisarad ja naer. Mul on seda kirjavahetus mõnikord raske lugeda. Aga siiani oleme üksteisele armsad.

Kui palju erinevaid inimesi on nendest mitmest tuhandest kirjast läbi käinud. Tohutul ulgal emotsioone. Nii palju on kõik see andnud. Olen hakanud vanemat informatsiooni talletama mõttega, et kunagi aastate pärast võib olla sellel enese jaoks oluline väärtus. Näiteks salvestasin noorteportaali rate.ee postkastisisud kõik kunagi arvutisse. Pole seda küll kordagi lugenud peale konto kustutamist, aga seda on kindlasti lõbus aastate pärast sirvida. Samuti on mul alles ka kõik kunagised MSNi pikad vestlused.

Kell on 05:55 hispaania aja järgi (Eestis tund rohkem) ning olen öö jooksul kuulanud mitu korda läbi Jamie Cullumi (“The Pursuit“) ning Regina Spektori (“Far“) kõige uuemad albumid. Suurepärane öine kuulamine. Eriti meeldivad mulle Cullumi “Music is Through“, “Don’t stop the music” ning Spektori “Eat“, “Genius at the door” ning “Machine“. Väga huvitav on olnud läbi aegade nende kahe artisti kasvamist jälgida/kuulata.

Tihti ma ei saa siin enam aru, kas ma olen väsinud või mitte, mis paneb mind igatsema ööpäevi, mis võiksid olla 36 tundi pikad. Tihti lähen siin magama mõttega, et võiks juba hommik olla – saaks kuulata, käia, tunda ja katsuda rohkem.