Kuigi hetkel on kõige suurem kihk Marokosse sõita, sooviksin ma peagi ka Eestis olla. Eriti igatsen me maasauna, eesti õlut, eesti liha ja eesti leiba. Esimest pole siin Hispaanias üldse kohanud (ilmselt seetõttu, et neil on vähemalt kolm kuud nagunii siin üks korralik saun), õlu on siin okey, kuid mitte parem kui Eestis. Hispaania lihatooted aga ei istu mulle sugugi ning puuahjus küpsetatud lihast koos kartulite ja juurviljadega saan siin vaid unistada. Jõulude aeg küpsetab niimoodi ema meile kindlasti jõuluprae. Hapukapsas ning verivorst peale. Ja kuna säärast värki nagu “leib” siinmaal üldse ei tunta, sooviksin mõnikord ka musta magusat leiba oma toidulauale. Peaasjalikult 95% ulatuses on seal sai ning ülejäänud pisiosa moodustab sepik, mis on ka rohkem saia moodi. Sai on ka üks põhisüüdlane, miks ma tagasi tulles ilmselt ringi veeren nagu pall. Muuseas, hispaania naised on üldiselt matsakamad kui eesti naised. Aga vähemasti keegi ei kaeble siin, kui paks ta on. Nad ei ole üldsegi paksud, kuid eesti naine hoolitseb enda eest minu arust rohkem kui hispaania naine. Ja nad ei õgi nii palju saia kui siin.
Granadast lendame üheks päevaks kõigepealt Madriidi. Selles suurlinnas pole küll palju aega ringivaatamiseks, kuid miskit sooviks siiski ära näha. Kui keegi teab mõnda kohta mida ühel päeval Madridis kindlasti peaks nägema (ja mis oleks hea pildistamisobjekt), siis andku teada? Maarit juba soovitas Del Prado muusemi. Marokost tagasi tulles pole linna vaatamiseks enam aega.
Peale üht päeva Madridis lendame Marrakeshi, mis asub Kesk-Marokos, veidi lõunapoole. Muideks, Postimees vahendas ükspäev maineka ajakirja lugu, mille järgi Marrakesh valiti vastabiellunute poolt kõige ihaldusväärsemaks sihtkohaks maailmas. Pariis, Rooma ning teised jäid kaugele maha. Võimalik, et majanduslanguses on inimesed lihtsalt rohkem raha lugema hakanud, sest Maroko on, ma pakun, 3-4 korda odavam kui näiteks Pariis või Rooma. Siiski, ma ei lähe sinna abielluma ega mesinädalaid veetma, vaid üritame 4 päevaga näha-süüa-pildistada-osta-lõbutseda.
Granada on juba täis jõulukaunistusi ning aastavahetus siin oleks päris mõnus. Kuid kõik mu sõbrad sõidavad selleks ajaks üle Euroopa laiali. Kus ja kuidas seda vastu võtaks, jääks veel mullegi mõistatuseks. Uue aasta vastuvõtmise versioone olen paar korda kuulnud ja nad mõlemad on olnud stiilis “minnakse klubisse“, mis pole teab mis “ma pean ka kindlasti seda kogema“.
Peale mitut kuud baaride ja pubide vahet kolamist tekkis meil isu millegi romantilisema ja vaiksema järgi. Kõik tüüpilised kohad on siin enamjaolt ülerahvastatud, üsna ebapuhtad, lärmakad ning traditsioonilise õlle, veini ja sinna juurde kuuluvate snäkkidega (Tapas). Nad on enamjaolt väga odavad ning 100 krooni eest saab praktiliselt pool ööd juua ja süüa, kui pole soovi just end täis juua. Taolised kohad käivad Hispaania juurde ning eriti kevadeti kujutan ette, kuidas nad külastajaid ligi tõmbavad. Muideks, kui keegi tahab midagi eesti ettekandjatele ja teenindusele midagi ette heita, siis sõitke parem siia. Oleme lugematuid kordi oodanud üht teed või õllet lauda pool tundi, rääkimata muudest totrustest. Kuigi eesti ettekandjad võiksid ju rohkem naeratada, teevad nad oma eeskujulikkusega siinsetele silmad ette. Eestis võib end kunnina tunda, siin pigem vastupidi. Aga leidsime ükspäev ühe kena keldrirestorani, mis oli puhas, vaikne, avar, suurepärase teenindusega ja heade söökidega. Tellime seal alati veini, kuid iga joogi kõrvale tuuakse ka ohtralt süüa, mille eest maksma ei pea sentigi. Viimati oli lambaliha seenekastmes, mis oli lihtsalt oivaline. Kummalisel kombel ei serveerita restoranides veine nii, nagu seda tehakse Eestis – valatakse külastajatele vein esmakordselt pudelitest ikka klaasidesse välja. Kui meil on jutuajamise tuju, lähme alati sinna.
Un saludo
