Kaks kuud on märkamatult täis tiksunud. Selleks puhuks on ilm end seadnud isegi soojemaks kui minu saabudes septembriuus. Õhtul kell 23:00 on 22 kraadi sooja ning talvejope tundub liigne liialdus. Eile küündis temperatuur päeval 27 soojakraadini. Üldiselt muutub ilm siin kiirelt. Ööd on üsna jahedad, juba alla kümne kraadi ning päevad pole enam oktoobrikuu päevadega vennad. Vihma olen näinud siiski üsna harva ja kui see tuleb, siis on see igati positiivne, sest siin on üsna tolmune.
Nädalavahetuse hommikud on tänavail üsna räpased. Peolised, kes hommikuti peolt tulles lõpetavad erinevates söögikohtades, jätavad endast maha ka üsna märkimisväärse koguse prügi. Isegi, kui prügikast on neist kahe meetri kaugusel. Puhtusega on lood siin üsna nadid. Kui tänavakoristajad ei koristaks igapäevaselt, oleksime mõne päeva möödudes mattunud prügisse. Peaaegu kõik tudengid, kes on tulnud väljaspoolt Hispaaniat, tunduvad puhtuse koha pealt olevat oluliselt eesrindlikumad, kui hispaanlased ise. Erandeid jätkub muidugi kõikjale, kuid valdav osa mõtleb umbes, et peasi saaks prügi silmaalt ära, isegi kui selleks peab prügi kapi taha lükkama. Mida ei näe, seda pole olemas. Kuniks…
Oma väga toreda Poola sõbranna Dobiga rääkisime siiatulemisest. Ta jagab praegu üsnagi minu saatust. Ta tädil avastati rinnavähk ning asjad liiguvad ilmselt neid radu pidi, kust enam tagasi ei tulda. Ta on õnnelik, et siin on, sest ta ei taha hetkel kodumaal olla – liialt palju raskeid emotsioone kaasneks. Siia ta jääda aga ei tahaks kauemaks kui aastaks. Egas minagi vist mitte, kuigi kui lahkuksin praegu, siis raske südamega. Poola tüdrukud on siiani tegelikult ühed toredamad inimesed. Nad on siirad ja sõbralikud, joovad viina, kipuvad kallistama ja musitama ning nendega on millest rääkida.
Üks väga huvitav teema on olnud rahvustevaheline integratsioon. Sellega on olnud siiski üsna palju kahtlaseid probleeme. Kuna ajalugu on üsna valus teema, eriti Ida-Euroopa rahvaste jaoks, siis nende teemade puudutamine on kaasa toonud ka mõningasi solvumisi. Mul ei ole kunagi kavas olnud öelda hispaanlasele, et ta on mustlane (hispaanlaste sõnul on neil nendega suuri probleeme), aga hispaanlane arvab üsna vabalt, et Ida-Euroopast tulnu on venelane, või siis arengust mõningal määral maha jäänud (viimane on üsna suur naerukoht, arvestades, millist bürokraatliku jama siin tihti kohtab). Kõige selle juures on mul järjest rohkem olnud au olla eestlane. Olen uhke, et meid tegelikult nii vähe on ja meil on mõningaid asju, mille üle peaksime oluliselt rohkem uhkemad olema, kui seda praegu oleme. Mu üks parimaid hispaanlasest sõpru Juanma on väga suur ajaloohuviline (eriti endise natsi Saksamaa osas) ning ta puudutab tihti välismaalastega ajaloopunkte, mis võib esile tuua kerge solvumise. Nii, et mõningaid inimesi olen näinud solvumas. Sellest võiks pikemalt rääkida, kuid rahvastevahelised konfliktid on kerged tekkima rahva isekuse ning enesekindluse tasandil.
Viimasel ajal olen rohkem melanhoolsemas tujus (positiivses mõttes). Kuulan palju muusikat (siiski mitte väga palju klassikalist), vaatan filme (viimane väga-väga tore film oli “500 days of summer”), teen pilte, kirjutan õige veidi muusikat (võiks rohkem) ning päevad mööduvad suhteliselt kiires tempos. Siin Hispaanias võib kellelegi või millelegi südame kaotada üsna kiirelt. Huvitav, mis juhtub kevadel?
P
vaatasin ka seda filmi.. meeldiv üllatus.. ainult ei meeldinud see suhe, poiss armub kõrvuni lesbi tüdrukusse ja siis üritab terve filmi jooksul suhet kuskile arendada. Aga tüdruk on nii rõõmus nende hea suhte üle “I like you”, “this is fun” (sõprussuhte üle)
üsna kindel, et näitleja on päris elus ka lesbi, kuigi googeldades ei leidnud ma mingeid märkmeid selle kohta. 2. asi mis väga ei meeldinud oli liigapalju muusikat terve filmi
jooksul.. ja see muusika oli ka selline nohiklik (ma ei oska paremini kirjeldada, ilma filmita ei suudaks seda kuulata)
enda viimased meeldivad üllatused.. Forbidden fruit (kielletty hedelmä) ja sauna.. mõlemad Soome filmid
21. November 2009, 16:19 @ 16:19 pm
P
wow.. pöffi avafilm xD, väga imestan.. Mait ma vaidlen suga kuskil, millalgi edasi selle filmi koha pealt.. olen nõus et see on mingis mõttes tore, kohati heade naljadega v.a. see pargi stseen “penis! penis!”. Paneks alguses samuti selle oma märkmikusse pealkirja alla “tore film”. Aga peale mõne korraliku armastusfilmi vaatamist nagu näiteks “notebook”, ma paneks selle oma märkmikus pealkirja “tobe film” alla.
Aga tore, et A. Rüütelgi on seda nüüd näinud, sest ta käis Pöffi avafilmil.
28. November 2009, 0:40 @ 0:40 am
Mait
Hei P!
Sa põhimõtteliselt keerasid peapeale kõik mis mulle selles filmis meeldis
Naispeaosatäitja on selline nuku, et teda vaadates täiega sulan. Ta on lihtsalt fantastiliselt ilus ja mulle meeldib ta stiil – veits naiivne, habras aga siiski enesekindel ning isekaski. Mehe poolt vaadatuna võib ju naist väga isekaks nimetada, aga kui nüüd järgi mõelda, siis oleme kõik teatud ajahetkel sellises situatsioonis olnud. Armastus on ju valimisväärne ja kõik ei peagi alguses kohe 100% kindel olema. Ja kui ei ole, siis mis sellest, kõik teeme valikuid, ka valesid. Ja kust sa võtad, et naine päriselus lesbi on? Minu jaoks oli ta selles karakteris just naiselikkuse kehastuseks 
Muusika on filmi teine väga tugev pool. Olgu ta veidi nohiklik, sobib ta sinna kui rusikas silmaauku. Mõned lood (näiteks “Sweet disposition”) meeldivad mulle väga. Mu mainitud lugu kasutati filmis isegi kahe koha peal ja väga õnnestatult. See, et filmis niivõrd palju muusikat on (ja erinevat), on pigem erandlikult positiivne. Tirisin omale ka selle soundtracki.
Mulle taolised romantilis-komöödiad tavaliselt üldse ei istu, sest nad on stiilis “vaata ja ära mõtle”, kuid filmis on point (a.la saatust ei ole olemas, on vaid juhused. Mis siis, kui oleksin olnud seal 10 min. hiljem? “We just clicked!”). Ja ta lõpeb selliselt, mis lihtsalt tõstab tuju (“My name is autumn”) Ta pole ehk meistriteos, kuid omas źanris üks parimaid kindlasti.
Ma vaatasin seda filmi siin veel üks kord ning olen valikuliselt mõningaid stseene mitmeid kordi vaadanud. Aga mulle meeldib, et meil erimeelsused on
28. November 2009, 5:44 @ 5:44 am
Mait
Ja vaata sellist uut filmi nagu “Hangover”. Üsna totter, aga selle aasta üks tapvamalt naljakam komöödia.
28. November 2009, 6:39 @ 6:39 am
P
hangoverit ma pole vaadanud veel. Ma lihtsalt oletasin, et ta on lesbi, kuna ta suutis sellist külma ükskõiksust üles näidata.. lõpp oli küll meeldiv üllatus “what happened? life happened” aga see ei heastanud veel eelnevat minu jaoks. “tobe” on parim sõna, mis võtab terve filmi kokku. Ma ei teagi mis see on? Obsessive-compulsive disorder?
Mul ei olnud küll suuri raskusi esimest korda vaadata seda.. aga kuna mulle ei jäänud sealt meelde midagi väga geniaalset, directingus, storytelling-us, filmograafias.., poeetilisust, pausikohti, mis oleks mul lasknud mõelda, vähemalt praegu ma seda rohkem ei vaata.
anyway, lemmik armastusfilm “the notebook”
28. November 2009, 14:26 @ 14:26 pm
Mait
Tegelikult see filmi ülesehituslik pool mulle meeldiski – natuke siit, sealt, minevikku, tulevikku. Tõi kontrastid eriti hästi välja. Naise ükskõiksuse eriti.
29. November 2009, 5:31 @ 5:31 am