Istun esimest reedet oma Hispaania kodu seinte vahel. Väga mõnus. Minu parim siinne semu Juanma ei luba sel liialt tihti sündida, et reedeti või nädalavahetuseti saan kodus passida, aga kuna tal on tekkinud üks tütarlaps, siis saan olukorda nautida. Oleks võimalus olnud ju salsat tantsima minna, aga kuna see tants on minu jaoks müstika ja ma end seetõttu üsna täbarasti tunnen, pole lugu, et ei läinud. Pidevad väljaskäigud on ka kulukat. Väljas söömine ja joomine on küll oluliselt odavam kui Eestis, aga kui pidevalt teha, kaob raha kiirelt. Kõige odavam “tapase-baar” asub 15 min. jalutuskäigu kaugusel ning ühe euro eest saab 0,3se õlle + söögi. Võtan tavaliselt hamburgeri ja imestan alati, kuidas baarimehed omadega mäel suudavad püsida sellise hinna juures. 3-4 õllet + söök ning piisab ja kulutatud on miski 60 krooni. Kuna alati ja ma mõtlen selle all eranditult, söövad hispaanlased alati veini või õlle kõrvale. Seetõttu ei näe siin ehk ka niipalju kakerdavaid inimesi kui Eestis. Söön siin liialt palju, varsti veeren ringi.

Tõsi ta on, et mulle siin meeldib. Peaasjalikult just inimeste pärast. Loomulikult leiab siit toredalt mündilt ka halvemat poolt, ehk ebameeldivamaid inimesi, aga need, kellega ma lävin, on lõpmata lahedad. Ja ma tegelikult ei tahaks veel niipea ühtegi eestlast enda lähedal tunda. Mitte, et nad mulle ei meeldiks, meeldivad väga, kuid ma pole just väga palju saanud kosmopoliitses seltskonnas viibida, kus igal ühel neist on oma mõnusad friigiküljed. Ja just see mulle meeldibki, et nad mõtlevad minu jaoks kastist väljapoole ning samuti on neist suur ports tolerantsust. Siiski ei arva ma, et Eesti on halb paik elamiseks. Võimalik, et väärtustan seda isegi rohkem kui varem. Lihtsalt mul on võimalus kasutada. Eriti meeldib mulle “hispaania musid” ning see, et üksteist tervitavad ka täiesti võhivõõrad inimesed. Kui Eestis ei tunne naaber naabrit, tervitavad siin alati kõik kõiki.

Suve lõpus veidi kaotatud enesekindlus hakkab vaikselt taastuma. Unenäod on pööranud positiivsemaks, magan oluliselt paremini, kaduma on hakanud ka keeleprobleemid (kuigi keelt ikkagi ei oska). Kolm korda nädalas jalutan maha kolm tundi keelekooli ja tagasi. Tutvun inimestega rohkem kui ei iial varem ning positiivseid emotsioone koguneb iga päevaga aina ja aina. Koduigatsus veel puudub, kuigi arvasin, et peale kahte kuud tahan juba koju. Siiatulek oli ainuvõimalik lahendus ning kojujäämine oleks mu ilmselt väga nukraks teinud. Kui mul on võimalus, läheksin uuel aastal veel kuhugi. Näiteks Prantsusmaale.

Läksin Juanmaga kaasa teatrikooli. Käin nüüd teatrikoolis ning mulle meenuvad Elleri kooli näiteõhtud. Äärmiselt inspireerivad. Kuna teeme etüüde hääletult, pole halb keeleoskamatus probleemiks. Kuigi minust iial ilmselt näitlejat ei saa, on näitlemine mõnus võimalus “kastist välja ronida” – mõelda endast väljapoole. Me rühm on umbes 20 liikmeline, enamik küll hispaanlased, kuid meil on ka ameeriklasi, kesk-eurooplasi, muid ugri-mugrilasi – kõik väga toredad inimesed. Peale kolmetunnist teatritundi minnakse välja kergeks söögiks ja joogiks. Näiteaasta peaks lõppema märtsis-aprillis, kui tehakse tõsine (või vähemtõsisem) teatritükk koos tõelise publikuga. Juhtideks kaks elavaloomulist hispaanlast, kes ise professionaalsed näitlejad.

Ostsin nädalapäevad tagasi piletid Marokosse. Detsembri alguses viibime Marrakeshis 5 päeva. Lend siit Madridi, siis Marrakeshi ja sama teedpidi tagasi maksis mulle kokku 32 eurot, ehk umbes 500 krooni. Lähen koos ühe eestlannaga, kes samuti Granadas õpib. Lendasime siia koos, kuigi pole siin veel kordagi kohtunud. Kuna kevadel mõtlesin peale Marokos käiku, et võiksin sinna tagasi minna kasvõi üksi, vajasin üht reisikaaslast ja kuna mu sõbrad siin hüppasid alt ära, tahtis Tatjana samuti Marokosse tulla. Jõulukingid tulevad sellel aastal Aafrikast! Kuna lendamine on siit odav, oleks patt seda mitte kasutada. Plaan on minna Torrinosse Itaalias Madlile külla, kes samuti seal Erasmusega vahetuses viibib. Poola tüdrukutega kevadisse Pariisi või Juanmaga Madridi, Barcelonasse või veelkord Marokosse. Äkki veel kuhugi.

Me gusta Granada! Adios!