Või oleks õigem öelda Hispaania aeg. Asjad liiguvad siin sootuks teistmoodi aegu mööda. Pean tõdema, et olen mõned korrad ka ärritunud, kuid kuna põhjamaine tõttav stiil on paraku ka mulle veidi omane, siis on see täielikult minu probleem. Ühest ajast teise hüpe ei käi mul üleöö ja mõned põhimõttelised erinevused vajavad ellu viimiseks ettevalmistusaega. Ma ei teagi kui kaua, kuid olen kindel, et õige pea rahuldab siinne tempo mind täielikult ning tagasi tulles olen pigem jännis eestiliku ajaarvamisega ning vajan taas taastusaega.
Esimene raskuspunkt oli ehk rohkem kui nädal tagasi, kui mul õnnestus haigeks jääda. Eriti masendav oli oodata haiglas koos paljude teiste patsientidega, kes minust enamus vast 40 aastat vanemad olid. Mõtlesin, kuidas nad küll seda suudavad. Seal tegeleb patsiendiga vist küll iga arst ja haigusloo lahendab vist ilmselt see, kes juhuslikult viitsib sinuga tegeleda. Niisiis võib ooteruumis, kus patsientide ümber käib arstide sagimine, võtta ootamine 5 tundi aega ja peale sealt naasmist on küll tunne, et sama asja oleks saanud Eestis küll viis korda kiiremini aetud saada. See selleks, sest ma sain oma ravi ja nüüdseks olen peaaegu terve.
Teine tagasilöök tabas mind mõned päevad tagasi. Mõistsin, kui raske on saada üle olukordadest, kus minust ei saada aru. Keeleprobleem. Hispaania keel on siin iseenesest mõistetav ning kui ma seda ei oska, siis tuleb ette palju keerulisi momente. Kuid see oli hetkeline raskushetk, sest siis kohtasin ma ülikoolis elektronmuusika õppejõudu, kes on käinud-näinud mees ning kellega ma esmakordselt suutsin siin täiesti vabalt rääkida. Ta isegi tegi viie inimesega grupile ettepaneku tundi läbi viia inglise keeles, millega teised muideks ka nõustusid. Haruldane, sest ma seda ise palunud. Niisiis tundsin ma end taas inimesena. Siiski on palju teisi tudengeid, kes inglise keelt räägivad. Nii on mu seltskonnas nii hispaanlasi, kuubalasi, üks slovakk, tšehhitar ja horvaat, kellega läbisegi räägime “spanglish”, mis on segu nii hispaania kui ka inglise keelest. Hea uudis on see, et õige pea hakkan hispaania keele tunde saama kolm korda nädalas. Eile tegin hispaania keele testi, mis oli korralik naljanumber. 80 küsimusest mõistsin vast ehk seitset ning kirjaliku osa koha peale tõmbasin ainult kriipsud. Ja keeleõpet saan vist ainult kaks kuud, mida pole just eriti palju.
Mida päeva edasi, seda rohkem hakkab aga mulle Granada meeldima. Suundusin äärelinnast veidi kesklinna poole ning esialgne ettekujutus olukorrast hakkas tasapisi muutuma. Kesklinna pisikesed looklevad tänavad on imeilusad, vaated rabavad ning väikesed kohvikud, kohad, külla kutsuvad. Eriti ilus on Alhambra ümbrus. Ma pole sinna imelossi veel jõudnud, kuid valin selleks ilmselt kesknädala, kus turiste liigub vähem ringi ja ma saan rahus pildistada. Jala ringi liikumist on palju ning see on minu jaoks veel veidi problemaatiline, sest mu jalg pole veel täielikult paranenud ning pikemad jalutuskäigud on koormavad.
Ja siis need aegadest kinnipidamised. Raamatukogu peaks lahti olema alates kella kümnest. Niisiis olin ma nädala alguses täpselt kohal, kuid arvatavasti on see normaalne, et “raamatukogumees” saabub kella poole üheteistkümneks, nagu see oleks täiesti okey. Raamatukogu on umbes 50 korda väiksem, kui meie akadeemia oma. Arvutid on kümne aasta vanused ning wifi küll on, aga töötab täpselt siis millal ise tahab. Mõni päev ei ole siin üldse netti, teine hetk tuleb kümneks minutiks ja läheb jäädavalt teadmata suunas. Ma tõepoolest igatsen internetti. Minu elamiskohas see veel puudub ning teine kiirusenäit siin on interneti installeerimisaeg kodudesse, mis võtab neil miskipärast kaks nädalat aega. Kirjutame sinna otsa veel siis ühe nädala. Nii igaks juhuks.
Ka see vastab tõele, et kokkulepped ei ole sageli vettpidavad. Mu eriala õpetaja on lubanud mitmeid kordi tunnis küll muusika kuulamise võimalust, partituuride vaatamist, kuid järgmine tund tuleb sellegi poolest loterii. Kui hispaanlastest sõpradega järgmiseks päevaks midagi kokku leppida, tuleb järgmine päev asjad ikkagi üle rääkida, sest asjad “ununevad” iseenesest. Kuigi mulle meeldib ekspromt asju teha, igatsen ma veidi punktuaalse täpsusega kokkusaamisi. 15-30 minutit hilinemistega tuleb arvestada ning pean oma pigem varakult kohalolekut ümber sättima hilisemaks. Sama on ka loengute alustamistega. Nad võivad alata vabalt 20 minutit hiljem ja ma ei saagi aru täpselt miks. Samas on väga kergelt kulgev elu ehk pigem mõnuski. Päevad kulgevad ikkagi kiirelt. Kuigi olen siin varsti juba kolm nädalat olnud, tundub see aeg pigem pikem kui lühem.
Eriti meeldib mulle minu elektronmuusika õppejõud Pedro. Mõned päevad tagasi venis tund oluliselt pikemaks, kui ette nähtud, sest oli millest rääkida. Pedro naases just Ameerikast, kus viibis seitse aastat muusika sees. Ta on vaimustatud maailmamuusikast, elektroonikast ning filmidest ning tema jutud on sütitavad. Ainukene küsimärk on veel minu erialaõpetaja. Vist võin oletada, et ta täpselt teab, mida ta üliõpilastelt ootab ja see võib tekitada probleeme. Ta on orienteeritud väga uuele muusikale ning näis, kuidas me suudame asjad klappima saada minu mitte nii väga uuenduslikkusele suunatud helikeelega. Ma väga loodan, et ta ei soovi rangelt ajada mulle peale oma joont ning arendab minus olemasolevat ning suunab mind mõnusalt ka omadele radadele. Talle meeldib end üsna palju eksponeerida ning küsimusele, kes on silmapaistvamad hispaania heliloojad, sain vastuseks “mina”. Kuid Granada sümfooniaorkester pidavat olema üks Hispaania parimaid.
Pääsen internetti heal juhul korra päevas ja mitte väga pikaks ajaks.
Hasta luego!