Hispaania – “good price”. Seda fraasi ma küll seal ei kohanud, kuid suvine kild põue tungis sellegipoolest. Öösiti oli harjumatult soe. Just nii soe, nagu meil siin juhtub kaks korda aastas suviti. Möödunud suvel mäletan vaid üht sellist ööd. Kuigi hispaanlased ei pruugi me teooriat uskuda, miks me ikka kliima pärast sellised kinnisepoolsed ja veidrikud oleme, võiks ikkagi kliimast mingit põhjust otsida. Vabanduseks või nii, sest keegi ei keela ju meil veidi rohkem väljapoole elada. Tagasi tulles keset Tallinnat ei näinud üldse seda tavapärast muretukortsuta nägusid ega põsemusisid, lühikesi, aga sõbralikke inimesi. Olin tagasi Eestis.

Mõtlesin mitmeid kordi sellele, kas ma võiksin kümme kuud säälmaal elada. Olen veidi segaduses, sest viibisin seal nii põgusat aega, et polnud võimalust täit ettekujutust saada. Muidugi on tegemist minu jaoks, nagu Marokogagi, eksootikaga alates soojast ööst, põsemusidest, tänavabailadest, usust, lihavõtetest, lõpetades paljaste tissidega naistest rannal, kuigi tegemist oli meie mõistes täiesti tavalise rannaga. See polnud siiski sugugi halb, hahaa. Olgugi, et nad tunduvad ääretult avatud inimesed, ei näe seal päris sellist kirjut massi nagu siin. Ma mõtlen selle all seda, et lühikeste-pikkade vahe pole seal nii suur kui siin, riietus ehk veidi vähem silmatorkavam kui meil. Too viimane oligi kummaline, sest vabameelsuse varjus tundus, et nad täpselt teavad, mis on hea riietus ja mis mitte. Sellepärast mul vist oligi vaatamisväärsuse tunne. Pikk, teistest peajagu pikem, valge nahaga, sinisilmne, suudan selga panna lilla särgi, inglise stiilis kampsuni, valged sokid ja botased. Maarit paistis Hispaaniaga kindlasti harjunud olevat, kuna ta lihtsalt sobib oma temperamendiga sinna väga hästi. Mina peaks ja tahaks aga veidi pikemas minna ja jääda, et sealsest elust pisut paremat sotti saada. Äkki sügisel õnnestub.

Hispaanias oli käsil parasjagu aasta suurim püha – lihavõtted. Sellist massi inimesi tänavatel pole ma isegi mitte Eestis laulupeo aegu silmanud. Rongkäik, kostüümid, massiivses koguses küünlaid alates tillukestest lõpetades meetri pikkustega, pikk ootamine, puhkpilliorkestrid – üsna meeltliigutav vaatepilt. Hispaanias tundub kõigeks aega olevat, sest rongkäigud liikusid umbes meeter kümne minuti jooksul.  Ei pidavat seal siis isegi mitte muru kasvama, nii püha ja tähtis on. Oli. Kuigi mingi hetk oli tunne, et vot nüüd ma tahakski olla pea jagu lühem, oli seal üleval vaade igal juhul igat hetke väärt. Tervis läks ka juppi maad paremaks, tänu pidevale üles-alla kruiisimistele.

Mis siin ikka enam, vaadake parem pilte. Tükike sai ehk pildile ka.

[Album not found]