Nagu Vigala Sass ütles, algas tema uus aasta pööripäevaga ning sellel “õigel” aastavahetusel pole tema jaoks mingit kaalu. Uus aasta tundub olevat lihtsalt “iga mehe aasta teine sünnipäev”, kus siis põhjust pidutsemiseks on. Peale numbri vahetuse pole minu jaoks aastavahetus muu tähtsusega. Terve elu on hakanud suuresti aasta ikka sügisega, kus loodus lammutama hakkab ja mina ehitama hakkan. Tavaliselt algab uue aastaga üks paar kuud kestev keerulisem periood, näis, kas ka nüükord. Pealegi on see minu enese kätes.

Ma ei saa vinguda ja nutta seda, mis oli. Paljud asjad võisid ju teisiti minna, aga ma ei kahetse kindlasti midagi. Inimese mälu on juba nii kord ehitatud, et talle jäävad just negatiivsed sündmused meelde. Ja neid oli. Niisiis alustan positiivsetest, mis võivad pealtnäha negatiivsed tunduda.

Üks ajastu on minu tunde järgi läbi saanud. Ma nägin aasta jooksul palju negatiivseid sündmusi, mis olid täiesti erakordsed ning mida võiks ka kunagi lastele rääkida. Mulle meeldib tegelikult see, kus maailm hetkel on. Finantskriisist ja majanduslangusest on juba igav rääkida, sest sellest räägitakse igal pool, kuid majandusliku külluse minevik tegi paljusid asju, ka minuga, mida poleks muidu juhtunud.

Mulle meeldib, et inimesed peavad muutma oma tarbimisharjumusi. Olen aastaga oluliselt “rohelisemaks” muutunud ja mõtlen asjadele nagu “maakera”, “minu jalajälg”, “prügi” jne. Maakera lihtsalt ei jõudnud enam anda. See on hea, et nüüd antakse talle veidi aega hinge tõmmata – kuni järgmise külluseni…

Ma õppisin mitte tõrjuma raha. Ma sain aru, et virisevad need, kel raha pole. Nagu minu ema sõbranna Veera kunagi mulle kommenteeris: “Mis aga rahasse puutub – las ta aga olla siin või seal, päris ilma Sa ju pole…”. Olen lasknud tal olla. Majanduslik heaolu sõltub suuresti ka minu võimetes. Ükspuha kui sulid ka inimesed minu ümber on, saan ma muutuda, muganduda, aga teha seda nii, et südametunnistus jääks ikkagi puhtaks. Üle laipade minna ei saa ega tohi. Küll raha tuleb ise minu juurde. Olen terve aasta ammutanud teadmisi finantsmaailmas, lugenud raamatuid, lugematul hulgal foorumeid, arvamusi, artikleid. Märkinud aasta jooksul üles kõik oma kulud, et leida optimaalne tasakaal tahtmise ning võimaluse vahel. Tunnen, et olen ikka veel täiesti rumal ning tihti elan üle oma võimete. Kuid olen suure sammu edasi astunud. Finantsharidus ei anna mitte seda, kuidas rahaga raha teha, kuivõrd seda, et see paneb tarbima arukamalt, targemalt. Ja kui ma selle saavutan, küll siis raha ka jääb. Raha ei ole minu jaoks kirg, nagu olen kuulnud ütlevat, vaid ainult vahend. Sõltumatus on suur hüve. Olen näinud raha “pärisorjasid”, kel on suured rahalised kohustused, väikelaenud, autoliisingud. Kes maksavad 20 või rohkem aastat laenu, kuna tegid seda meelevaldselt. Näen ka endas veidi “pärisorja”, kuigi soovin sellest tiitlist vabaneda sellega, et saan finantsiliselt targemaks. Kui juba meie majanduskeskkond on selline, peaks juba koolieas pühendama veidigi aega sellele, kuidas muutuda finantsiliselt arukamaks, kuidas säästa, kuidas arvutada neid asju, mis meid igapäevaselt aina puudutavad.

Nägin, kuidas kapitalism sai noa makku. Kapitalism on demokraatia üks ühisosa, ta nüüd veritseb natuke, kuid tõuseb taas. Olgu uuel aastal kõigil jaksu, et asjad läheksid valutumalt ning võimalikult vähe inimesi kannatada saaksid, kuid piisavalt valusalt, et võimalikult paljud inimesed sellest õpiksid. III maailmasõda võib suure tõenäosusega lõpetada selle pinge akumulatsiooni, mis viimased aastad inimestesse kogunenud on. Olen näinud, kuidas raha teeb inimestega loomalikke asju. See rikub suhted sugulaste, sõprade, rahvaste ja riikide vahel. Saagu rahast midagi sellist, mis päästab, mitte ei hävita.

Möödunud aasta esimene pool pole mulle väga meelde jäänud. Seal ei toimunud suurt, olin haige ja räsitud. Tunnen, et olen nüüd ka, võibolla isegi rohkem kui varem. Kuid paljud asjad on ka vabanenud. Aasta teises pooles vallandusid sündmused, mis muutsid jäädavalt minu ja mind lähedalt ümbritsevate inimeste elusid. Mu perekond lagunes valesti elatud elude tõttu. Sinna aega, ka nüüd, jäi raevu ning kaastunnet. Tundsin tundeid, mida ei uskunud endas iial olevat. Vabanesin suurest süükoormast, mida oli terve elu aeg minusse süstitud. Nägin, et huntidega tuleb huntide moodi uluda. Õppisin, et inimesed saavad just seda, mida nad on ära teeninud. Ka nendes asjades on oma suur positiivne külg. Ja minu ülesanne on mõelda nii, et kõik mida ma teen, tuleb lõpuks minu enese juurde ka tagasi. Ma soovin, et ka need teised inimesed nii mõtleksid. Õppisin ütlema tõtt, mida enese sees kaua aega hoidsin ja mis sees näris. See sai vabaks. Perekonna langunemine on arvatavasti üks hetk meie elude parim asi, mis juhtuda sai. Andku keegi mulle jõudu, et ma teen omad järeldused, õpin, teen teisiti ning oskan andestada.

Õppisin, et ma ei oska siiski end piisavalt kontrollida. Rasked olukorrad tõid välja minu nõrgimad küljed, mida likvideerima tuleb asuda. Elu on lühike, et valida oma elu kõrvale valesid inimesi. Meil on alati õigus valida inimesi, kellega suhelda tahame ja kes meile rõõmu pakuvad. See on valimisväärne ning minu endi kätes. Enda kõrvale tuleb koguda palju häid inimesi nii, et neil on põhjust ka minu tegude tagajärjel minu kõrvale jääda.

Lõin muusikat. Vähem, kui oleksin tahtnud, kuid piisavalt, et ei peaks enesele pahane olema. Kaks lühifilmi, palju materjali, muid pisemaid teoseid. See suur ja tähtsaim jäi aga tegemata. See tuleb ära teha, ma tahan seda teha ning olgu uue aasta algus mulle lihtne selle loomiseks.

Pean ära minema. Kas nüüd või mitte kunagi. Lähen kõigile takistustele vaatamata aasta alguses vahetusprogrammi uurima. Isegi kui mul pole selleks meeletut tahtmist ja ma stabiilsemaid aegu nautima olen hakanud, tean, et see muudaks palju. Olgu aasta selleks, et uuesti lendu tõusta.

Et pime aeg valguse saabumiseni kõikidele kergem oleks!