Häbi ja süü – mõnes mõttes nagu sünonüümid. Terve maailm kasvab häbis ja süütundes. Vanemad kasvatavad lapsi nii, et süstivad oma lastesse süütunnet. Laps tunneb end süüdi, pürgib kuhugi. Kui ei jõua piisavalt kaugele, tekib vanemate või teiste inimeste survel süütunne.
“Ma ostan sulle mänguasja vaid seetõttu, et mina seda kunagi omale ei saanud,” vastab ema tütrele. Tütar tunneb, et sai mänguasja etteheitega.
“Isa, millal sa mulle onni meisterdad?” küsib poeg. “Ma praegu ei jõua. Näed, et mul on praegu raske, ära sega. Praegu on tähtsamatki teha,” vastab isa. Aga poeg ei näinud, tõesti ei näinud.
“Isa, palun anna mulle peoleminekuks raha.” “Mida sa jõlgud seal linnavahel, paremat ei ole sul teha?”. Poeg tunneb, et tema teismelise ea vajadusi ignoreeritakse. Jne.
Inimesed räägivad, kui raske neil olnud on, mida nad teinud on ja mis teistel teisiti peaks olema. Kui kellelgi oli kahetoaline korter kunagi minevikus, siis öeldakse: “mis sa virised oma neljatoalise üle, mul oli kunagi kahetoaline.” Kõike saab mitmeid moodi öelda. Loeb toon, lauseehitus, näoilme jms. Aga kas minul peab olema siis samamoodi nagu sinul? Kas mina pean tajuma ümbritsevat maailma sama raskelt, nagu sinul see kunagi oli? Või vähemalt nii, nagu sa väidad?
Aga miks peab alati kuhugi jõudma? Kellestki peab kogu aeg parem olema, püüdlema ülespoole, jõudma, teenima, raiskama. Konfliktid on muidugi ka iseeneses, mis on muidugi ka vanemate ning ühiskonna poolt üldse meisse pandud. On mingid normid, mida mööda noor käima peab ja kui ei käi, süstitakse temasse sülega süütunnet.
Häbi.
Häbi on vist enesekindluse puudus. Häbi tekib tavaliselt alastiolekus. Palju lihtsam on mööda tänavat käia teiste seas anonüümselt ringi, kui võtta ruupor ning öelda teistele “jookske kiiremini, te inimvared.” Miks ma läksin publiku ette punaste põskede ning värisevate kätega pilli mängima? Häbi, see on armastuse puudus. Armastus just iseenda vastu, aga ka vanemliku armastuse puudus. Ka suured mehed/naised näevad suures eas kellestki teises täiuslikkust, mis täidaksid vanemate puudujääke. Meil suurtel on ka omad iidolid. Ja iidolid on head. Mitte, et peaks tahtma teise sugune olla, vaid teine võib anda just teatepulga õigel hetkel, kui seda kõige rohkem vaja läheb.
Häbi on igasuguse avaliku tähelepanu ees, isegi kui öelda tõtt. Mul on mõnikord häbi isegi teisi inimesi vaadates, kuigi ma midagi ütlema ei pea. Ma ei tea miks see nii on, see ei peaks ometi nii olema. Ma ilmselgelt armastan end siis liialt vähe. Mõtlen kogu aeg, kuidas teised inimesed mind näevad, mitte sellele, kuidas mina läbi oma silmadega teisi näen. Hoopis iseendale peaksin keskenduma, küll siis kaob häbi ka ära. Üritan keskenduda, armastada, laduda enesekindluse kive ritta, kuid mitte blokaadiks, vaid vundamendiks. Raske.
Kui ma omi vanu postitusi loen, siis olen täiesti alasti. Olen absoluutselt alasti olnud. Olen öelnud asju, mida ma vist tavaliselt häbeneksin, mida teised inimesed samuti häbeneksid. Võibolla nad loevadki ja häbenevadki. Üldiselt on mul sellest ükstapuha, sest see olen mina olnud. Olgugi, et mõnikord ma ei tundu reaalselt nii, aga siis olin. Mõned isegi naeravad, kui ei ütle seda mulle otse, siis ümber nurga. Mul on tunne, et ka neil on häbi nagu minulgi.
Öeldakse, et teisele näidatakse näpuga, et varjata enda võhiklikkust.
Tiiu
Ma olen vähemalt kümnelt oma tuttavalt kuulnud, et neile su blogi väga meeldib.
Soovisid kunagi Tiibetisse minna. Sa loe ka Tiibeti raamatut, millest blogiski hiljuti kirjutasin.Saad tasakaalu rohkem nagu mina, ehk rohkemgi, sest ma olen andetum õpilane kui sina.
09. December 2008, 4:04 @ 4:04 am
Giggles
Tegelikult on süü ja häbi väga dominatsel kohal kristlikus kultuuripildis. Ja sa näitasid just puhtehtsaid näiteid selle kohta. Üks noorkristlane ütles, et kristluses on eriline “andestusteooria”.
Kui ma neid sõnu kuulsin, siis tekkis hämming seestpoolt, sest mul polnud süüd. Süüd enda ega teiste pärast.
Samas järsku avastasin, see eest budismis on eriline vabanemisteooria ja võib olla seepärast mulle meeldibki budism, et seal ma saan vabaks, mitte andeks. (Samas mõte jooksis kolmanda suurima maailmausu peale – islam – aga kuna mul on vähene kokkupuutuvus sellega, siis ma ei tahaks öelda, et seal on eriline “kohustusteooria”.)
Tegelikult on saab ja on saanud käituda teistmoodi. Saab öelda teistmoodi, saab vigu parandada ja asju selgitada. Iseasi, kas me tahame vigu parandada ja teisi kuulda.
09. December 2008, 9:59 @ 9:59 am
Erkki
Neid samu teemasid ja ka väga palju muud harutab Luule Viilma oma raamatutes lahti. Lihtsalt kui sind peaks huvitama
09. December 2008, 12:03 @ 12:03 pm
Anonymous
Andestusteooria just, ehk andestuskarussell..
kõigepealt peab ennast patuselt tundma, kõigepealt peab patustama, et midagi saaks andeks selle lunastaja käest (kellele me kõik võlgu oleme, kelle pärast me süüdi peaks tundma ennast.. keegi löödi risti meie pattude pärast.
Et vähegi armastust tekiks, peaks kõigepealt kõvasti tülitsema. Nagu ka andekssaamise jaoks peab kõigepealt õppima ennast patuseks, mustaks.
Jõulud on lahedad pühad täpselt nii palju, kui nad pole kristluse, ehk kaastunde usuga seotud (usk kaastundesse)
Teatud inimesed, vanemad, isegi paljud arstid on energia imurid, energia parasiidid. siis iga inimene ise otsustab, kas ta annab välja endast või ei anna.
09. December 2008, 12:53 @ 12:53 pm
Riina
Vabanda, Mait, et ma nüüd teemast mööda kirjutan. Tahaks lihtsalt eelmise kommenteerija käest teada, miks arstid on energia imurid.
09. December 2008, 21:14 @ 21:14 pm
Anonymous
hehh energia imurid.. kusjuures ma just mõtlesin selle peale ja võtaks tagasi.. kõikkides valdkondades kohtab kõikki inimesi, aga arstide seas enamasti küll selliseid, kes teevad head.. mitte ei nõua, et neid armastatakse. Olen olnud haiglas ja kokku puutunud maailma lahedate õdedega, kellega saab ikka jõhkralt pulli.
vaata.. kaks eri asja 1) annad ise midagi välja, mitte ei nõua.. teed midagi, teed midagi kihvti. räägid hea nalja ja tõded, et sõber paneb käe õlale ja ütleb, et “see oli hea nali” või naerab tunnustavalt. Või ükskõik mida, tunned mõne inimese vastu siiralt huvi, kuidas tal läheb.. ja küsid seda talt.. ja saad info vastu. Nii saab mingi suhestumine eksisteerida, kui see on vastastikku positiivse energia vahetamine.
mida ma mõtlesin energia imurluse all 8D ühiskonnas ei saagi selle vastu, muudmoodi, kui sa tunnetad selle ära.. muidu võtavad inimesed (need kes tahavad midagi saada, kasvõi seda, et neid armastatakse, ja on vihased, et neid ei armastata) sult lihtsalt tüki ära, amps ja amps.. kasvõi vihane vanamutt trollis, kes nõuab kohta või mõni tüdruk, kes küsib sult “kuidas sul läheb” nõudes midagi, nõudes vastust, nõudes, et teda armastatakse.. sellise asja vastu ei saa muudmoodi, kui sul eksisteerib energia tsensuur (vabandust, et lähen liiga keeruliseks) ehk kui midagi sellist juhtub..
ma tunnetan seda nagu tolmuimejat selle inimese poolt, vihase vanamuti vms. Siis sa lihtsalt ignoreerid, õigemini see läheb sust nagu mööda, sinu ümbert.. nagu õhk tolmuimejasse aga see ei mõjuta absoluutselt sind. Teinekord ma tunnen füüsiliselt, kuidas see nö nagu tõmbab sind, mitte õhk, vaid energia (imurlus) Kas siis keegi tahab saada midagi, keegi tahab, et sa kohmetuksid, end süüdi tunneksid, vastu vihastaks vms. Ei, see läheb sust mööda, sa isegi ei vaata mutti altkulmu, ei tunne talle kaasa, ei vihasta, ei kiru vms. kõik, mis sa teed on, et tõded teadlikult, et mingi tolmuimeja on. Sellepärast on tegeliult parem rahvarohkeid kohti vältida, maal elada jne jne
Bussis (ma tõusen tavaliselt püsti, kohe kui mingi selline info tuleb kuskilt) pole mõtet öelda ka, et “tädike, näed võta istu” tolmuimeja oskab selle peale ainult käsi hõõruda, et näed on hästi kasvatatud. Ta ei saada sulle vastu midagi, umbes, et “aitäh, oled väga norm. mees, et mulle istme andsid.. mu kondid ongi juba suht läbi.”
Ja kui sa ei suhestu negatiivselt selle tädiga, siis ta
näeb ka, et ta ei peegeldagi seda, milline ta ise on, ja rahuneb ka maha. Keegi ei jaksa lõputult vihata.
Maailm peegeldab 100% seda vastu, mida sa ise välja saadad.
Ma ei taha midagi halba Maidu kohta öelda, aga
“Isa, millal sa mulle onni meisterdad?”
“Isa, palun anna mulle peoleminekuks raha.”
Kes siin nõuab, et teda armastatakse, kes tahab saada – on laps.
Mait tõdeb siin, et kõike saab mitut moodi öelda, just täpselt, pigem on asi nagu energias, sõnastuselt oleks parem “isa kas sa ei taha mulle pappi anda? et ma alksi saaks osta, kõik teised joovad, ma tahan ka tunda, kuidas alkohol mu käitumisele mõjub ja lahe olla nagu teised” See on ainult sõnastus, aga energeetiliselt peaks see olema selline esiteks isa austav, tema otsust austav.. lahedale isale öeldud, ootav küsimus, et näha, näed ta tahab anda.
kui ma piltlikult endale ette kujutan seda nö. meest, naist, või perekonda.. see on nagu kamp selliseid tolmuimejaid.. ja armastus on vesi.. vett ei ole kuskil, sest kuskilt voolikust ei tule seda, seepärast need tolmuimejad imevad tühja õhku ja lähevad veel õhu pärast ka tülli.
09. December 2008, 22:50 @ 22:50 pm
Anonymous
energia all ma mõtlen teise inimese teadvust, vaimset seisundit.. Inimesed samastavad ennast teistega, neil on teatud telepaatia meel/käbi keha/kolmas silm vms. Nad saavad teiste inimeste nö informatsiooni väljale ligi
(kes ei usu vaadanud siis selgeltnägijate tuleproovi) kas siis tavaelus kõik inimesed vähem jõulisemalt, või rohkem jõulisemalt, teise inimesega samaks saamine, tema teadvusega.
(samastumine) vaimsel/energeetilisel tasandil suhtlemine (seda on nii raske seletada või sõnastada)
Lõppudelõpuks oleme me kõik üks (füsioloogiliselt). vaimselt kogeme eri asju.
Kui nö poeg on energiaimur küsides raha vms.
siis isa juba samastades ennast pojaga vastab samaga. ja ka vastupidi vanemad, kes imestavad, et nende laps on nende omavahelise suhte produkt, et laps on nendesse. Laps õpib.
samasooline vanem on ta elu suurim eeskuju üldse.
09. December 2008, 23:07 @ 23:07 pm
Mait
Giggles, on vist tõesti kristlikus süsteemis “süü ja häbi”? Selle kohta peaks mõnelt kristlaselt küsima, ma täpselt nende värke ei tea. Kuid kui nii, siis on ju see pigem ikka halb? Vabanemine on minu jaoks vast kõige vastuvõetavam.
Peeter, energia vampiirlusega olen nõus. Aga sellega mitte, et laps vanemate suhtes ei peaks armastust nõudma. See on nii loomulik asi, et sellest ei ole paslik üldse rääkidagi. Vanem ja vastab lapsele samaga? Ei saa ju olla see võimalik, milline laps sellest siis küll sünniks? Just nimelt tuleb lapsele peegeldada armastust ja kui suures koguses veel. Vastasel juhul tekib ka temast kunagi energiavampiir. Kas see on siis eesmärk?
Vanematel oleks lausa kohustus ära tunda, millal laps on laps ja millal ta suureks kasvab. Kui vanem tunneb, et on energiavamp, siis juba eespool nimetatud ideed lapselt energiat võtta, ei teeks vanem nii. Täiskasvanud on teise vastuvõtuleveliga kui laps või kasvõi pubekaeas noor.
Kui kõik blokiksid ja tahaksid saada, siis kuhu me täpselt sellega välja tahaksime jõuda? Sa võtsid seda “isa, millal sa mulle onni ehitad” kui nõudmist, kui soovi saada, käsku jms. Mina mõtlesin selle all aga hoopis midagi muud. Ka seda lauset saab mitmeti öelda. Aga kui ma räägin lapsest või noorest inimesest, siis tema kunagi üldjuhul vanematelt ei nõua, vähemalt siis mina mitte. Tegemist on ikka siira soovi, mitte energiavamplusega või tühja õhuga tolmuimejas.
Aga kuidas saaks õhust vesi?
10. December 2008, 0:29 @ 0:29 am
Anonymous
Peeter??
:]]]
Kui kõik blokiksid ja tahaksid saada.. no ma räägin.. väga lihtne, kui kõik on 100% tolmuimejad, siis lihtsalt ei toimi suhted
aga need on nii erinevad, vabalt võib toimida teatud suhe, kus üks on nii öelda nõudja ja teine on andja. Selleks peab muidugi hea inimene olema see andja. See energia imurlus 8D
ei ole midagi kohutavat või vampiirilikku.. enamus inimesi on seda vähemal või suuremal määral. Aga ma ütlen, et iga inimene saab valida tegelikult, kuhu ta annab välja ja kuhu ta ei anna.. keegi ei keela sul ju tummaks jääda, kui sa ei taha kellegagi suhestuda, suhelda.. mul on õigus valida, keda ma armastan, kui keegi teeb midagi kihvti, kui keegi saadab maailma midagi positiivset välja.
seepärast ma ütlen, et enne tuleb ise midagi välja saata, kui oodata vastust, või nõuda midagi.
Novot, aga jah, kui on tegu siira sooviga pappi saada, siis on ju igati ok, kui isa ütleb tutkit.. kes ütles, et soovid peavad täituma. Tegelt isa ei pea andma.. ma ei tea,
kas ma annaks. :]]]]]
iga inimene kannatab ja võidab ise täpselt niipalju kui ta annab, nõuab jne.
Mul on Inglise Kolledzis üks selline õpilane,
kellel on rikkad vanemad, ta on 3 aastat raha kogunud, igalt poolt ja on kokku saanud 3 tuhat krooni. Enne ta tahtis ja kogus, et osta endale läpparit. Aga nüüd mõtles ümber ja ostab endale hoopis enda kitarri (no mis teha, hakkas kidra meeldima) Kusjuures ta saaks kooli pilliga mängida, aga ta tahab enda oma.
süü ja häbi kristluses.. ei, süü on lihtsalt kristluse mänguasi, seal ei ole midagi tõsist
7 korda tähtsam on rõõmusõnum, usk, süüst vabanemise moment, patu andekssaamine, siis kui kõik on super ja hea ja neegrid hõiskavad “praise the lord!!! we love you so much”
see ülim headus, hea vaim.. kõikke andestav.
Anyway, kõigile soovitan Piiblit lugeda, Nietzsche ütles, et piiblit ei ole üldse võimalik millegagi võrrelda, tal oli õigus. Kui hiiliv manipulatsioon üllas ja poeetiline.
ainult valetav raamat, mis kõneleb üllalt endast, kui 100 protsendilisest tõest. Alguses oli sõna jne. Seda raamatut on kõige kirkeks pidanud ajaloos isegi väga suured filosoofid ja kirjanikud. Ilma mõtlemata ei ole aga mõtet midagi lugeda, piibli sõnum on “sina mitte ära mõtle”. Peale Piiblit on parim raamat Nietz. Antikristus. Tegelikult olen ma ammu oma kibedast kristluse vastu üle saanud, ja tegelikult see usk isegi meeldib mulle. Luule Viilma ütles hästi oma kaheksandas raamatus, niipalju, kui ta kristlusest rääkis ja sedagi väga delikaatselt
jällegi respekt, sa ei taha ju maha teha midagi, mis on suurele hulgale inimestest püha õun. paar lehekülge öeldes, et usklik ei lähe ajaga kaasa. Õigus. paremini ei saagi öelda, positiivsemalt. Viilma oli minumeelest üks suht. terve tädike, elas üksi Topul mere ääres, Haapsalus. Selline looduslaps. Ta oli arst ja kui nüüd raamatuid lugeda, ja seda tõe pähe võtta, siis on see inimese tundmine ja seoste loomine ikka vapustav – vaimu ja keha vahel. Mulle isiklikult ei meeldi neid lugeda, need räägivad Luulest endast kõige rohkem, nagu muidugi iga raamat oma kirjanikust. Hea on mõnda kohta lugeda, näiteks vanematel, kellel on autistlik laps, lugege kaheksanda raamatu algust. vms. Üldiselt on see suur jahvatamine, seoste loomine. Ja nagu ma olen kuulnud 50/50 inimestele meeldib ja ei meeldi.
10. December 2008, 1:55 @ 1:55 am
maria
Igast usust leiab igaüks oma tera.
P.S Kõik on ainult kõigi peades.
Tähendab – kõike saab muuta.
12. December 2008, 13:31 @ 13:31 pm
kommentaar
pealegi..
“keegi ei pea olema nii nagu peab”
(see on üks mega hea lause)
võib nõuda, ja Mait ütleb, et lapsel ongi õigus nõuda. Halvim asi mis saab juhtuda, ongi ainult nõudja jaoks – ta ei saa mis tahab
(veel halvem, kui tuleb mõru peale, lapsel jonn vms)
st. ei saa neada mingit osa kellestki ära
olgu see siis sinujaoks ebameeldiv või mitte.
pärast on inimesel veel kopsu, kurgu, hingamisteede stress e. vabaduse puudus. (xD ma hakkan ka Luule Viilmaks)
tõde ei ole olemas ja kõik elavad nii nagu tahavad, oskavad vms.
vaadates Buddha või ükskõik mis vana Tao munka..
võib küsida, et ok, sul on 110% meelerahu 99% oma elust, mis sul veel on? Midagi. Ma tahan kogeda neid asju, ja siin ma olen ja kogen.
Ja minu elu mudel ei ole vähem õige.
Nii et kellelgi ei ole õigus.
16. December 2008, 18:02 @ 18:02 pm
Mait
Tõepoolest ei pea! Aga meie häda ongi see (kaasaarvatud minu), et me tahame pidevalt olla nii nagu peab. Nii on meile kogu aeg ju õpetatud…
16. December 2008, 19:05 @ 19:05 pm
P:
ambitsioonid ambitsioonid, need võivad tappa
Kõikjal, kus elavat leidsin, leidsin ka võimutahte; isegi teenija tahtes leidsin ma veel tahet olla isand. [---]
Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: “Vaata, ütles ta, mina olen see, k e s
i k k a p e a b i s e e n n a s t ü l e t a m a.
“Teadagi, teie nimetasite seda loomisetahteks ehk tungiks eesmärgi poole — kõrgema. kaugema, mitmekordsema poole:
kui see kõik on üks ja ainus saladus.
“Ma pigemini hukkun, kui loobun sest ainsast; ja tõesti, kus on kadu ja lehelangus, ennäe, — sääl ohverdab
end elu — võimu pärast! [---]
“Ainult sääl, kus on elu, on ka tahe: kuid mitte elutahe, vaid võimutahe!
(Zarathustra: 75-76.)
Nietzsche filosoofia – elu, kui võimutahe.. ehk enese maksma panemine, enese teostus.
23. December 2008, 18:03 @ 18:03 pm
kaits
Aga miks on nii, et inimesed ei tunne süüd teistes inimestes häbi tekitamise ees?
ma vahest imestan(: sa ütlesid õigesti, et miks peaksid inimesed tajuma maailma ühtmoodi. igatmoodi saab ja seepärast ongi minu arust veider, et oma püüdluses midagi saavutada ei arvestata üldse teiste saavutusi..sest peame mahtuma kõik teatud “normaalsete” saavutuste raami..
04. June 2009, 19:32 @ 19:32 pm
Mait
Võibolla on asi selles, et need teised inimesed ei tea, et meis häbi tekkis? Häbist üldiselt ei taheta rääkida, nagu inimese nõrkadest poolest ikka.
Normaalsusega on ühed huvitavad lood. Veider, aga inimesel on vist vaja saavutada teatud tase, et täielikult tema mina sõltumatu oleks.
06. June 2009, 0:16 @ 0:16 am
P
eino seepärast öeldakse, et tee mis sa tahad, nii kaua, kui see teiste tegemiste vastu ei käi.
Või siis vabadus, nii kaua, kui see teisi ei sega jne.
Häbi on, aga ei tunne. Teiste häbelikkus paneb meid häbi tundma.
Aga häbelik on minujaoks igatahes meeldivam, kui selline kohtlane, häbitu. Või siis uhke häbiväärsete asjade üle.
Samas on häbiväärne asi häbiväärne ainult selle jaoks, kes seda leiab.
Näit. kui
nudistide rannas kõnnib riietega inimene ja tunneb häbi teiste ennast vabalt, looduslikult tundmise pärast.
06. June 2009, 17:55 @ 17:55 pm
Süüst ja häbist « aa – andrus arvab
[...] http://mait.juriado.com/2008/12/09/habi-ja-suu/ [...]
12. June 2009, 9:29 @ 9:29 am