Aastake on läbi saanud ning meedia karjub edust/edutusest integratsioonis. Eelmine aasta oleks just alles olnud – aja väärtus kukub koos vanuse tõusuga, alles nüüd hakkab see mulle kohale jõudma. See, mis oli, ei läinud sugugi minust külmalt mööda, vaid suure ragina ja pingega hinges. Leidsin ühel hommikul, paar päeva tagasi, et olin näinud üht õudusunenägu aprillimäsust. See traumeeris mind väga. Alateadvus on päris palju “süüa” saanud viimastel aegadel, kuna süüvin üsna kramplikult sotsiaalsetesse probleemidesse ning otsin iseenese ning ühiskonna jaoks lahendusi. Leian, et olukord on hullem, kui aasta tagasi, mil paljude jaoks integratsiooniprobleemid tulid suure üllatusena. Eestlane peaks aga selle õppetunni üle õnnelik olema ning omad järeldused tegema.
Vikipeediat külastades ning Eesti kohta infot lugedes leiab sealt endalegi üllatavat infot: Seisuga 1. jaanuar 2008 oli Eestis 1 340 935 elanikku.
68,6% elanikest olid eestlased
25,7% venelased
2,1% ukrainlased, 1,2% valgevenelased, 0,7% muud rahvused.
Neid numbreid vaadates oleme meie, eestlased, ikka väga-väga isekalt oma verivärskes vabariigis elanud. Kui venelastele liita ukrainlased ning valgevenelased, saame kokku 29%, mis tähendab, et natuke rohkem kui kahe eestlase kohta, on meie maal üks venelane. Püüdlused integratsioonist tunduvad siinkohal halva naljana, sest tegelikult ei ole 16 aasta jooksul mingit integratsiooni toimunudki. Mida saaks teha?
Eestlane on teadagi uhke rahvas, ta ei saa oma naabrigagi hakkama, rääkimata muulasega. Oleme ka alati võõrvõimude all elanud ja ei ole üksteist kunagi suutnud koondada (meenub film “Malev” ning hõimude koosolekuring ning tüli). Koondamine aga ei ole tänasel päeval põhiprobleem, vaid kas suudame nüüdsest oma uhkust alla suruda ning edasi minna?
Lugesin põgusalt meediast, milliseid pingutusi teeb Soome, et meelitada ligi vene turisti. Vene keelsed sildid tänavatel pole piiriäärsetel aladel ebatavaline nähtus. 29% elanikkonnast annab minu arust piisava põhjuse võtta vene keel teiseks riigikeeleks. Tunnistan, et ei oska vene keelt peaaegu sõnakestki, nagu ei oska eesti keelt sõnakestki minu korterinaaber, kes on juba vanas eas ning elu aeg Eestimaal elanud, aga ma ei salga, et vahel tahaksin ma vene keelt osata temaga rääkida. Ka venekeelsed tänavasildid paralleelselt eesti keelega tunduksid igati mõistlik ja õiglane lahendus, mis aitaks venelasel end Eestis rohkem paremini tunda ning edendada jõudsalt turismi, mida meil on hädasti vaja.
Eestlase põhimureks on hirm, et kätte võidetud vabadus võetaks neilt uuesti käest ära. Seetõttu on süüdistused varmad tulema ning tavalisele eestlasele on venelasele piisav hüve see, kui ta saab siin eestis lihtsalt elada. Tundub ülekohtune. Me ei ole tegelikult mitte midagi teinud, et venelasel oleks Eestis hea elada!
Veider, veel aasta tagasi olin justkui pime loom. Patriotism on küll tore asi ja laulupeol võib laulda samuti, aga end venelase asemele seades, tunnen pisikest häbi, sest mul ei oleks venelasena Eestis hea elada. Midagi peab muutuma!
Tiiu
Jah, Mait, targem teeks nõnda nagu kirjutad. Kas eestlane on targem kui venelane, kes Eestit okupeerides hävitas kõik vabadussõjasambad? Tegelikult võitles vene poolel palju eestlasi ja pronkssõdur oli ka paljude eestlaste mälestuse jäädvustamiseks. Aga kes vihata ja kembelda soovivad, nende jaoks on mälestusmärk mingi sümbol, mida see ei ole. Mingi kivi ei saa olla sümbol, üksnes suhtumine. Nii venelastel kui eestlastel on vaja muuta suhtumist. Suhtumine ligimesse on üle kõige. Mingi rahvus või haridustase ei saa olla tähtsam.
28. April 2008, 13:51 @ 13:51 pm
maria
Ohohoo, see integratsiooniteema tuigatab mind küll hoopis teisel tasandil- minu ema on venelane (räägib küll niipalju kui vaja eesti keelt, aga pole sugugi eesti-meelne) ja elab minust hoopis erinevas kommunikatsiooniväljas. Aprillisündmuste ajal nutsime mõlemad, sest kumbki ei suutnud teist mõistma panna… Liiga erinevad lähtepinnad.
See pole vist enam uus mõte aga – panustades üksnes venelaste keeleõpingutesse, tuleb üsna pea blokk ette – õpitakse ära nii palju kui hädavajalik, ja ainult hädapärast seda õpitut kasutataksegi. Rohkemaks pole MOTIVATSIOONI. No ja vot see motivatsioon, ehk see kust algab koos-elamise ja jagatud keskkonnas elamise tahtmine on eesti-meelsus. Ehk siis see tunne, et sa oled osa milleski, vajalik, hinnatud. Et poliitikud huvituvad sinu heaolust ja valimishäälest. Et sa ei ole rämps, kirjaoskamatu, või okupant või jäänuk soovimatust ajast.
Miks peaks aga eestlane tahtma venelasega koos elada- väga lihtne- kuna möödaelamine on osutunud võimatuks.
Aga mis siis takistab eestlasi esimest sammu astumast lähtealuste ühitamisel? (ja justnimelt eestlased peavad esimese sammu astuma!) Vihjeks midagi nö. ajaloolaste kildude vallast – see, kes kupja all kannatas, et taha vabaks, vaid ise kupjaks. Ei tasuks küll nii otse võtta, aga tõetera ometigi ju siin – ilmselt laiema avalikkuse jaoks tähendab Eesti integreerimispoliitika ikkagi marginaliseerimispoliitikat, kas pole? Aga marginaliseerimine ei lähe läbi, rahvastiku protsentuaalse koosseisu arvud kõnelevad enda eest.
Dumat nado a ni prõgat! (vene vanasõna- mõtlema peab, mitte hüppama!)
28. April 2008, 20:47 @ 20:47 pm
Kadri
“Oi, sinilill”
29. April 2008, 19:12 @ 19:12 pm