“Suur rahvas, suur süda?” Kes meist poleks kuulnud seda tsitaati? Elame subühiskonnas, mille erinevad kultuurid on pealtnäha me maal tugevalt segunenud, kuid mis on eestlasliku väikluse tõttu siiski tugevalt põrkunud. Vene rahval on tõesti suur süda, nagu mõnel muul suurekaliibrilisel ühiskonnal mujal maailmas. Mitte sellest ei taha aga lausuda, kel on suur süda ja kel mitte, vaid sellest, miks enamusel eestlastel on kinnine ning ka väike süda, vaadatuna ühest kindlast pisikesest vaatevinklist – tolerants teise rahvuse vastu.

Üliõpilasesinduse liikmena puutun väga sageli kokku erinevate rahvustega. Venelased, aga eeskätt just hiinlastega, keda on praegu meie koolis ehk sama palju kui venelasi. Peale pea aastatagustel aprillisündmustel on siiski tohutu pitserijõud, mida tilgub igast me tünnipraost mulda, toites niimoodi sallimatut viha. Mul on sügav kahtlus, kas eestlane suudab, ja kui kaua, vastu pidada iseseisvas riigis, kui ei suudeta hakkama saada enditega, aga veel eriti võõrrahvastega. Miks välismaalased peavad eestlaseid kinnisteks ning sallimatuteks inimesteks?

Minu ümber on inimesi, kes vürtsitavad tihti suhutoovat sülge lausetega stiilis: “minge siis Hiinasse või Venemaale tagasi!” Kui üks Hiina tüdruk mulle kurtis, et neid koolis ignoreeritakse ning solvatakse ja seda nii üliõpilasesinduse sees kui ka väljas, oli minu esimene mõte, et “meil on probleem” ja mida ma talle ka ütlesin. Igas naljas on oma tõetera. Eestlane võib mõelda, et ta tegi nalja, aga teine rahvas ei mõtle nii, kuis meile see meeldiks. Nemad meid ei tunne, seetõttu kukuvad mõned naljad raskepäraselt välja, nagu taolised väljaütlemised või näiteks islamiusuliste karikatuurid Taani ühiskonnas.

Meis endis on probleem! Kelleski teises mitte!

Tüüpiline eestlaslik olukorra käsitlus ongi selline, kus väidet, palvet, märkust jms, võetakse emotsionaalselt ning asutakse koheselt kaitsepositsioonile, mille tulemusena toimuvadki märkused stiilis “mine venemaale tagasi”. Väike rahvas ja ka õrn hing – kas igat võõrrahvast võetaksegi kui sissetungijat ning ohuallikat? Kas selline pseudooht on juurest alates verre süstitud ja see ongi eestlaslik eripära? Kui nii, siis huvitav kauaks meid miljonit ka veel eksisteerib? Paljud väitleksid, et just seda piskukest tulebki kiivalt hoida, hoida rahvuslikkust, laulupidu, rahvariiet, seapraadi ja sülti. Aga miks peaks üks teist välistama?

Ikka veel idas!

Kes meist eestlastest ei nimetaks end läänelikuks riigiks? Jah, meil on ilusad autod, kenad avarad korterid, ilusad riided ning uhked keskused. Jah, need kõik on ka idas olemas. Ja see ei tee meist veel läänelikku riiki. Läänelik riik on paik, kus integratsioon toimub suurepäraselt, kus rahvaste segunemine on vältimatu fenomen. Multiühiskond on tuleviku nähtus, mille elementaarse sallivuseta ei suuda ükski subkultuur ellu jääda.

Paljud võivad väita, et ka Hiina sõdib Tiibetis ning Venemaa Tśetśeenias. Kas teise tagajärg annab mõnd enda tegu õigustada?

Me kõik juba maksame, kaua kestab järelmaks?