Kui ma täna Sõprusesse sisenesin, polnud mu ees seda tavapärast pilti noorte inimeste massist, kes Hollywoodi filme ründavad. Vaid pigem keskealine vaatajaskond. Hiljem sain aru, et ka väga asjatundlik, sest just nemad on ilmselt kasvanud kõik Edith Piafi muusika saatel. Pean tunnistama, et see nimi on nüüd ilmselt mulle igaveseks mällu sööbind, isegi kui ma temast ennem faktikestki ei teadnud, vaid muusikat olin kuulnud.

Nii autentset näitemängu annab mälusopist otsida. Kui üldse norida, siis ehk veidi filmi alguses “üle lauldud” paari stseeniga. Eks näitlejatar (kellele annaksin selle eest oscari unepealt) pole ise ju laulja. Aga vaid paar stseeni, ei stseeni rohkemgi. Mida sekund edasi, seda paremaks film läks – justkui hea vein.

Ja pisarat saab küll! Nii õnnest kui kurbusest. Võib-olla puudub see hollywoodilik nutuhalin, millega vürtsitatakse paljude filmide lõppe. Ehk nii oligi parem, et lahinal löristamist päris ei olnud – kõike just täpselt õige palju. Kui oli kurb, siis oli kurb ja kui Edith vajas näitlemist armastusstseeni ajal, toimus kõik väga autentlikul viisil. See oli tõesti puhta armastuse näide – mehesse ja muusikasse.

Olen hakanud sageli juhtuma just kinno Sõprus. Pean tõdema, et Euroopa filmitööstus on hämmastavas kasvufaasis. Ilmselt Euroopa filmitööstuse hiilgehetk on juba käes, või siis vähemasti tulemas. Kõik detailid – pilt, näitlejatöö, heli, on uskumatud, värskendavalt professionaalsed. Mul on tunne, et just Prantsusmaa filmitööstus paneb rõhku rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile, mida Ameerika filmitööstuses nimetatakse “kassatuluks”. Ja siit tulebki oluline vahe.

Ka Christopher Gunningu originaalheli tasub ära märkimist.

Helinäide siit:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.