Mõnikord on vaja saada naistega õppetunde, et jälle mingid põhilisemad asjad enda jaoks sirgeks saada.
Eile küsis üks inimene: “Kas lihtsam on olla mineja või see, kelle juurest ära minnakse?” Minejana tean, et olen võrreldamatult õnnetumas seisus kui see, kelle juurest ära minnakse. (olgu jääjaks armastaja ning minejaks armastamatu) Mul on vaid tühjad pihud, tema sai aga midagi, mis võib olla kõigest ülevaim, väärtuslikum ning õpetlikum. Aga kui kõik oleks nii lihtne… must ja valge?
Kui eile tundsin sügavat rõõmu maal olemisest, esimesest muruniitmisest koos märja rohu lõhnaga ning soojal Eestimaal sadu kilomeetreid ringi tuisates, siis mõtlesin kaua, et suhte tekkimise jaoks on vaja küllalt õnne, et satuksid kokku kaks inimest, kes juhuslikult on avanenud – valmis andma, tingimusteta looma. Kõike seda ei saa kunstlikult tekitada ja ühepoolselt luua ja kui hetk on vale – võib kõik ollagi rikutud.
Lugeja
palju õnne võidu puhul!
http://blog.tr.ee/freim.php?target=138342&o=1
14. May 2007, 16:32 @ 16:32 pm
Filosofeerin...
Aga mis siis, kui midagi tegelikult polegi olnud?
Kust sa tead, et teine pool üldse avanes?
Ja kas võib olla, et selle hüpoteetilise ‘kõigest ülevama, väärtuslikuma ja õpetlikuma’ võttis mineja ise kaasa, kasvõi kogemata?
Võib-olla on see jutt, et sellele, kelle sa maha jätsid, jäi midagi üliolulist sellest kõigest vaid sinu (alateadvuse, ego, hinge) ettekääne?
Ja ehk on nii, et mida vanemaks ja targemaks sa saad, seda rohkem saad aru, et see õie avanemine ei toimugi juhuslikult, vaid ainult VÄGA KINDLAL JUHUL. Kõigil muudel juhtudel sa vaid annad märku, et see õis on avanemata ja annad kerget aimu sellest, kui punakas-roosad need kroonlehed on, mis sealt puhkemise piiril oleva õie vahelt välja piiluvad. Ja mingil hetkel saad kindlasti aru, millal on aeg puhkeda…. sellel ÕIGEL hetkel…..
Aga see on õige, et hetk on vale, kui inimene ise hoiab kramplikult seda õit kinni, et see mingil juhul ei puhkeks… või lihtsalt kardab seda avada…..sest ta kardab surma saada ja jalgealla trambitud saada….
Ja siis ongi kõik läbi ja jääb järele tühjus ja vaikus – ei midagi üllast, väärtuslikku ega õpetlikku… Ainult lootus et teises kohas ja ajas, teises maailmas ja mõne teise inimesega ei ole hirmu….
14. May 2007, 19:46 @ 19:46 pm
Arvan ka....
Kui on hirm, siis armastus on ikkagi tugevam – see paneb õie avanema igal juhul. Mineja on kaotaja igal juhul.
14. May 2007, 21:07 @ 21:07 pm
Eret
Mineja on kaotaja sellel ajahetkel, mil ta lahkub, edaspidi võib ta siiski olla võitja, sest leidis õige. Minejate üle ei tohi kohut mõista. Mahajäetu saaks ka õnnelik olla, kui ta mõistaks, et vägisi punnitatud kooselu õnne ei too. Mahajäetu on võitja igal ajahetkel – sai ebasobivast lahti ja mahajätja käitumise tõttu on mahajäetulgi võimalus leida see õige. Armastada saab ka siis, kui oled mahajäetu, nii et kõik on suhtumise küsimus – kas isetu armastus või omaja pettumus.
14. May 2007, 21:34 @ 21:34 pm
Kadri
Sa räägid armastusest juba mitmendat korda justkui millestki ilmvõimatust ja kättesaamatust :/
14. May 2007, 22:50 @ 22:50 pm
Eret
Kadri, mina sellist asja küll välja pole lugenud?
15. May 2007, 0:21 @ 0:21 am
Point....
…. ongi selles, et mõlemad on alguses kaotajad aga tegelikult võitjad. See on ju elementaarne, et ükski asi vägisi ei toimi…. Lisaks veel see, et loomulikult tuleb minna, kui tunned, et nii on õige….
Aga tegelikult on antud juhul vist keiss ka selles, et vaated elule ja armastusele on põrkunud ‘põlvkondadevahelisele erinevusele’ – üks vaatepunkt on idealiseeritud, absolutiseeriv ja resoluutne, teine on elulisem, otsimisvalmim ja küpsem selles mõttes, et valmis vaatama pealiskihi alla, illusioonide taha ja anumate sisse, et nende tõelises olemuses selgusele saada enne otsustamist.
Lihtsalt mulle tundub, et antud konkreetsel juhul on see kaotajateks ja võitjateks ja saajateks ja mahajääjateks ja milleks iganes jagamine äärmiselt vägivaldne, sest SUHET TEGELIKULT POLNUDKI – seega polnud ka kellelgi kusagilt ära minna ega kellelgi kuhugi alles jääda.
15. May 2007, 6:48 @ 6:48 am
Eret
Kust sa tead, et suhet tegelikult polnudki, äkki oli?
15. May 2007, 20:57 @ 20:57 pm
Mari
Tõeline armastus tähendab igaühe jaoks eri asja. “Väikese Tjorveni..” Malin ütles midagi seesugust: “Björn on küll äärmiselt armas inimene, aga ei mingit südamepõksumist”. Ja veidi hiljem kirjutas oma päevikusse: “Täna kohtas Malin Petterit”. …Kõik otsustab juhus, aga juhusele tuleb anda võimalus tulla.Üks tegu selle heaks on mitte leppida vähemaga, kui oled unistanud.
17. May 2007, 7:56 @ 7:56 am