Kui äike ka nüüd veel tuleks, kuulutaks see alles tõelist kevadet! Peaaegu päris kevade lõhn saabus koos vihmaga. Asfalt, puud ning majade betoon lõhnas täna hoopis teisiti. Isegi kui tühi on ja hinges kaootika valitseb, annavad need asjad ikkagi põhjust rahuloluks ning rõõmuks.
Lihtsalt küsib vaikselt....
…. et mis see siis ikkagi on, mis sulle sellise sisemise tunde tekitab?
08. May 2007, 12:53 @ 12:53 pm
Mait
Selle nimi on “kevadmasendus” – oma ilminguid näitab igal kevadel
Kui loed mu eelmiseid poste, mõistad ka sealt paljud. Pluss igasugused olmemured, kool ja töö..
Ah, mis ma vingun, kõik on mööduv nagu ka värske hoovihm
08. May 2007, 13:00 @ 13:00 pm
Linda
Ma olen sinuga nõus. Kuid ausalt öeldes eilne vihm ei rõõmustanud mind nii
palju kui ükskord seda juhtus. Võib-olla seepärast, et kui sadas, olin mina
trennis ja peale trenni tibutas ainult paar piiska taevast alla.
Aga mis ma öelda tahan tegelikult. Meenutan end hetkeks paar päeva tagasi
mõnusasse hetkeseisundisse. Vihm. Tuleb tõesti osata vaadata – osata
vaadata positiivsust igas ilma olukorras. Minu meelest oli see tore, et
tookord hommikul ärgates sadas. Üks päev veel enne seda sain palju rõõmu
päikesest. Tookord hommikul rõõmustas mind vihm. Ärkasin selle peale, kuidas
piisad vastu akna äärt peksid. Tegin akna lahti ja kuulasin kohinat. See oli
meeletult ilus meloodia. Vaatasin aknast välja ning nägin, et juba olid
tekkinud suured veeloigud. Õhk oli hommikul puhas ja pehme. Mmm ja see
värske, jahe tuul mis mind aknal tervitas. Jätsin akna lahti ja viskasin end
uuesti voodisse. Jäin kohe magama kuulates imelilusat meloodiat, mis aknast
tuppa kostis. Vihm on rahustav minu hingele. Igaüks näeb erinevalt, mida
keegi vihmas näeb, tunneb, puudutab.
08. May 2007, 14:20 @ 14:20 pm
Kadri
Muidugi on kõik mööduv
Mulle meeldib see pilt!
08. May 2007, 22:21 @ 22:21 pm