Käin silmad maas, pea norus ning imelik tunne hinges. Ehk kunagi varem pole mul olnud nii tühja tunnet sees kui praegusel ajahetkel. Mitu korda olen tahtnud, kuid avastanud, et mul ei ole päivikusse midagi enam kirjutada. Ja tahtmine on ilmselt harjumusest, mitte vajadusest.
Eile olin eriti vastik. Tulin restoranist klaverit mängimast ja sain sõpradega linnas kokku. Ja vingusin ja virisesin terve õhtu, kuidas ikkagi miski ei kõlba ja kõik on halb. Ning nokkisin ka pidevalt teistega. Hommikul helistasin Maaritile ja palusin vabandust.
Unenäod võivad vähemasti minul päevameeleolu luua. Viimastel aegadel näen ebameeldiva varjundiga unenägusid. Hommikul on eriti imelik ning vastik tunne ja see kandub tervesse päeva edasi. Ja ongi selline tunne, et öösel nähtu mõjutab tervet järgmist päeva.
Eks viimased sündmused on minusse tugeva jälje jätnud. Mul on tunne, et kõik vaatavad üksteist imelike pilkudega, kuid keegi ei ütle midagi. Venelaste ja eestlaste vahelt on midagi koledat läbi jooksnud. Oh, ei taha sellest üldse rääkida tegelikult. Kui ma Maaritiga olen seda teemat puudutanud, on ta mulle alati lausunud ärritatult, et ta ei taha sellest rääkida. Ma olen alati arvanud, et äärmuslik asjade salgamine vaikimise teel, on lihtsalt tõele mitte näkku vaatamine. Ja nüüd ma teen seda ise ka – väldin.
Paljud inimesed lähevad närvi, kui neile tõde rääkida. Jooksevad ärritatult minema ja ütlevad, et nad ei taha sellest midagi kuulda. Ründavad lausa. Kaitserefleks. Ilmselt teen seda ka ise. Jumaluke, tegelikult on väga tähtis, et ma enda vastu aus oleksin. Mingis pseudomaailmas on tore elada vahetevahel, kuid kas see peakski nii kogu aeg olema? Mulle ometi meeldib realism igasugusel kujul – näitemängus, filmis, muusikas jms. Ei teagi, kust jookseb piir selle vahel, mis peaks realistlik olema ja mis mitte. Poisikesena ja ka nüüd, meeldis mulle alati ulmefilme vaadata. Mäletan, kui isa veel maja ehitas, käisin temaga ehitusel kaasas ja teatud päevadel jooksis telekas “Star Trek”, mida punnis silmi vaatasin. Fantaasia paelub mind siiani.
Hakkasin küsimusi üles kirjutama, mis tekkinud on. Kunagi avaldan päevikus.
Tühi.
Ema
Armas oled!
06. May 2007, 0:35 @ 0:35 am
Linda
Käisin eile mere ääres jalutamas – Pirital. Olin seal kolm tundi kui mitte rohkem. Jalutasin mööda mererannikut. Eile paljud surfasid meres – kaugel meres. Hea oli lihtsalt seista ja kaugele vaadata, kuidas keegi kas sai surfamisega hakkama või kukkus vette. Kuulasin mere äärset kohisevat meloodiat. Vaatasin päikest, mis soojendas mind. Mõtlesin, et mere ääres on kindlasti veel külm ja panin soojemalt riidesse, aga ei. Sinna jõudes imestasin, et tuult eriti ei olnudki. Soe oli ja päike soojendas. Taevas oli sinine. Mitte ühtegi pilvekest ei olnud. Käisin muulil. Vesi oli palju langenud ja kivid olid vetikatest rohelised. Kalamehed püüdsid kala. Kõndisin ja nautisin päikest, merd – kõike , mis mind ümbritses. Ma pole nii head rahulolu tundnud kõigest sellest, mis mind ümbriteb. Kõndisin inimestest mööda ja naeratasin ning ma ei suutnud naeratust tagasi hoida. Inimesed naeratasid vastu. Kajakad mere ääres otsisid süüa. Ma leian mere ääres iseenda üles. Praegugi on selline tunne, kui sellest kirjutan, et olen ise veel mere ääres – Pirital.
Soovitan sulgi minna mere äärde üksinda jalutama. Usun, et mõtled välja, mis sinuga praegu toimub…Kindlasti hakkab sul ka parem.
Ära otsi midagi, et täita seda tühjust millegagi/kellegagi. See tuleb ise ükskord. Ja kui see ükskord on tulnud, siis mõtled juba teistmoodi – positiivsemalt.
Ja kuhu iganes inimene ka ei pöörduks, mida ta iganes ka ette ei võtaks, jõuab ta alati lõpuks tagasi rajale, mille loodus on talle määranud.
06. May 2007, 11:48 @ 11:48 am
Kadri
Lindal on südamlik soovitus. Rahuliku une võib tagada ka tass kanget kummeli(või taime)teed.
Ma nägin mõni nädal tagasi terve öö ”und”, kus elasin kõik oma elu negatiivsed kogemused uuesti läbi. Mõte on vaja puhtaks saada, siis hakkab tühjus ka täituma…
06. May 2007, 16:31 @ 16:31 pm
Maarit
Ma tahtsin sulle ainult veel seda öelda, et ma ei jookse selle probleemi eest ära tegelilkult…ma olen juba üksipulgi selle läbi arutanud ja enam ei jaksa…tõttöelda – milleks? Milleks sellest enam rääkida…me kõik teame mis juhtus…ega mõista – MIKS? Aga kuna meie sinuga ei saa sellele olukorrale lahendust leida kahekesi siis pole ju ka oma energiat mõtet “maailmaparandamise”-juttudele raisata….teeme parem nalja ja iroonitseme…või heidame pilgu tulevikku või unistustesse! Mida vähem sellest kogu asjast räägitaks, seda kiiremini see ununeb! Ja meie sinuga saame tõestada kohati mühaklikele eestlastele, et mitte TERVE vene rahvas ei käinud seal märatsemas ning meie au solvamas, vaid see oli kõigekõige põhjakiht ning tegelikult on meie ümber näiteks koolis väga normaalseid vene rahvusest inimesi kes on meie sõbrad! Hoidkem teineteist üldistamisest! Kuid eks iga eestlane mõtle võibolla vääga sügaval südames, et ” raske on ütlemata jätta, et venelaste suhtes on okas hinges ju…”
Aga see jalutamise idee on vahva! Meri kosutab!
Ja seda kaa, et väga kummaline , mis nende unenägudega sul on…mul on kaa nii….jube imelik! Siuksed mitte otseselt negatiivsed, kuid väga negatiivse energiaga unenäod on viimasel ajal…:S
kalla!
06. May 2007, 19:22 @ 19:22 pm
Jung ütleb....
…. et unenägudes toob alateadvus SÜMBOLITE abil teadvusesse lahendust vajavaid teemasid…. Ja kuigi tegelasteks võivad olla erinevad inimesed, on tegemist ikka ja alati ühe ja sama inimese teadvuse-alateadvuse-ego-hinge erinevate tahkudega, kes omavahel puid-maid jagavad ja oma kohta otsivad. Nii et mõelge mida üks või teine visuaalne pilt sümboliseerib ja vaadake tõele näkku ja öelge see välja…. enda kohta
07. May 2007, 8:37 @ 8:37 am
Mait
Ma tean, mis mind rõhub ja seda ma täna ka unes nägin.
Üksi jalutanud pole tõesti kaua, ei mäletagi mil viimati.
Võtan ette
07. May 2007, 8:43 @ 8:43 am
Võluv Vanadus
Mina olen alati olnud arvamusel, et tühjus, sõnatus – see on kõige sisukam. Mida noorem inimene, seda rohkem sõnu, tundeid, mõtteid, mida maailma külvata. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elab ja vähem sõnu teeb. Ma kujutan ette, et surivoodil lebamise ajaks on kõik teod tehtud ja kõik sõnad öeldud ning see, mis järel on, kui kõik väljendatav on ära väljendatud, on tõde (või elu).
Mis ma öelda tahtsin, et kui vahel pole tahtmist või oskust midagi kirjutada, siis ei tasu kurvastada. Sõnad tegelikult pole ju kunagi päris See, vaid Selle peegeldused. Ja kui sõnu parajasti pole, võib-olla oledki Sellega (iseendaga) silmitsi?
Ehh, sa käsid siin siiras olla, aga ma ei tea, kas see on seda. Eks meile kõigile meeldib vahel sõnu teha.
07. May 2007, 9:36 @ 9:36 am
Mait
Mul endal üsnagi puudub retooriline sõnaseadmisoskus. Mitte, et Sinu kommentaar seda oleks olnud, kuid igasugused arutlused ja analüüsid on äärmiselt teretulnud. Ja mida rohkem sõnu teha, seda uhkem
07. May 2007, 23:46 @ 23:46 pm