Mõnedel hetkedel on tunne, et tahaks väga ära. Kaugele. See pole mitte see, et jookseksin kohustuste ja murede eest, aga mul on tunne, et ma mõnikord mõtlen vales suunas. Valesti! Et lähen halvemaks kuidagi, kui nii teen.
Raske on tõesti, kui peab mõtlema argipäevamuredele. Minult küsiti, et kuidas ma siis veel loomingulist suudan säilitada? Ega ei suudagi. Mõni ehk suudab. Aga aega on vaja mõtlemiseks. Mitte, et peaks logelema ja mitte-midagi-tegema.
Muusika paneb jälle mõtlema. Kes ma siis oleks veel, kui mul muusikat poleks. Mõtlen, et inimesel on vaja vähemasti üht tõelist ning sügavat asja, millest joovastuda. Kui keegi räägib kirglikult, kui väga talle maalimine meeldib või kui väga jooksmine talle rahuldust pakub, siis saan aru mida ta mõtleb. Aga palju liigub mu ümber tummiseid tegelasi, kelle jaoks võib joomine ning lolli jutu ajamine rahuldust pakkuda. Aga äkki tõesti pakub? Mu sõber Maarit arvaks praegu, et ma olen egoist selle koha pealt… võibolla tõesti olen, kuigi mul on raske seda mõista.
Kui ma maabuks kuskil mikroneesia saarestiku väikesaarel, nagu Tom Hanks “Kaldale uhutud” filmis tegi, siis ma oleksin väga tänulik. Kunagi oskasin ma üksi jalutamas käia. Ehk ka seetõttu, et ma siis suitsetasin ja nii hea oli üksi jalutada ja suitsu teha. Kuid ma siiski suutsin seda. Enam ei suuda. Ja pikemat aega endaga olemist võibolla loksutaks jälle midagi paika.
Ema
No kuule, kas oled unustanud, et mõelda tuleb rohkem sellele, mis sul olemas on, mitte puuduolevale. Sa oled rikkustest pungil….
22. April 2007, 23:27 @ 23:27 pm
Kadri
”Ära” minemiseks on mitmeid võimalusi. Minna metsa tsivilisatsioonist eemale, teha midagi ebatavalist, mida enne kogenud pole või kohtuda uuesti sõbraga, keda pole kaua näinud või hoopiski kellegi uuega. Vaheldus rutiinile värskendab. Mul oli sama probleem, aga reis Saksamaale mõjus hästi – reaalsusest eemale ja uued inimesed, kellega sai rääkida uutel teemadel ja nii näebki asju jälle teise nurga alt.
.
Sina kui muusik – maalikunstiga nt tegeled? Maali muusikat
Vot
23. April 2007, 14:51 @ 14:51 pm
Maarit
Su sõber Maarit ei arva, et sa egoist oled…vähemalt laias laastus mitte! kuid kes me oleks ilma oma egodeta…positiivne egoism on ju alati teretulnud! Aga “ära” tahtmist mõistan 120% …
kalla oled!
24. April 2007, 2:42 @ 2:42 am
Oskab ära minna
Täpselt 2 aastat ja 1 kuu tagasi pakkisin kaks kohvritäit asju, võtsin oma 7 kuuse lapse ja läksin 7-ks kuuks Ameerikasse. Kolmandat korda. Ja väga loksutas paika. Palju asju. Praegu enam ei taha minna, sest varem või hiljem loksuvad ka kohapeal olles ja ‘natuke ära’ käies asjad paika.
Aga kusagile kaugele minna on isiksuse arengule ja muidu silmaringile, lisaks veel hingele tõeline palsam. Ameerikas olles nägin Eestit kauge ja väiksena ja kõik siin hiigelsuurtena tunduvad probleemid said hoopis teise perspektiivi. Tõeline praktiline õppetund tõe ja vale, hea ja halva vahel vahe tegemiseks.
Minu ‘eelmine suhe’ ütles, et temale meeldib reisimise juures kõige rohkem see hea tunne, mis tuleb siis, kui koju tagasi jõuad. Ja siis öeldakse veel seda, et võid terve elu ringi rännata, aga enda eest ei põgene nii ehk naa. Ehk siis alternatiiv äraminemisele on seista nende probleemidega silmitsi, mis meile selle ‘ära’ tahtmise tekitavad. Vaadata tõele näkku ja katsuda aru saada miks? ja mispärast miks? Või lihtsalt leida lahendus.
24. April 2007, 10:47 @ 10:47 am