Mait.Juriado.com » Archive

Usun seda, et teatud inimestel, koos elukogemusega või puhtast andest, tekib “mina pilt” pelgalt inimese pilti vaadates. Üks neist inimestest on minu ema. Ma olen näidanud talle lugematul hulgal tüdrukute pilte ja alati on tal oma arvamus. Tõsi, kui ma olen tõeliselt sisse võetud olnud mõnest tüdrukust, siis ta hoidub negatiivsetest arvamustest. Justkui säästes mind. Vaid sadist tahab teise õnne rikkuda. Viimati näitasin talle üht pilti. Äärmiselt veetleva välimusega naine. “Sellised naised on üsna pretensioonikad ning nõudlikud”, ütles ema. Ma ei vastanud selle peale midagi. Ma isegi ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Kuni hetkeni, mil olin sunnitud lihtsalt seda tegema. Ma ei tea, kas Sina, lugeja, adud, et kui kuidagi ei saa, siis võtad kasutusele meetmed, mis olukorda leevendaksid. Ju oli mul vaja ilmselt mingi müsteerium selle naisega lahendada ja ema lauset aluseks võttes, oli kõik justkui selge – tõesti, see naine on nõudlik. Mitte, et ta nõuaks minult miljonit dollarit. Nõudlik – raske seletada…

Kuidas te suhtute sellisesse väitesse – kui põlevas majas on Sinu naine ja tütar ja vaid ühe saad sa sealt välja tuua, siis kelle? Jah, pelgalt see mõte, et midagi taolist võiks juhtuda, on raske. Momentaalselt vastaksin “tütre”!

Aga tegelikult? Mees peaks iga hinna eest naise poole valima. On tõsi, et iga mehe elus on tema ema äärmiselt oluline isik. Mu elus on olnud kord vaja valida – naine või ema? Võtame siinkohal paralleeliks naise ja ema asemel tütre. Siis õigem oleks alati naise poole minna. Isegi siis, kui hülgaksid oma lihase ema. Nüüd, tükk aega möödunud sündmustest, oli see ainuõigem valik. Olgugi, et see raske oli toona raske. Raamat “Ürgmees” räägib sellest, et “võti” on vaja ema padja alt kätte saada, võrrelgem seda võtit kasvõi valikuvõimalusega – kätte saad sa selle siis, kui “hülgad” ema.

Pika ringiga jõudsin sinna, kust tahtsin alustada – paaridest. Ka enda kogemustest, kuid eriti aga teisi vaadates, saan silmata, et kindel paar saab tekkida vaid “heade olude kokkulangevuste tõttu”. Olete näidud paari, mis ei klapi? Usun, et olete ja olen ka ise. Varem või hiljem see laguneb. Aga olete näinud midagi äärmiselt sarnast mehe ja naise vahel, kui nad on paar. Nad on justkui kaksikud!!! Neis on midagi ääretult sarnast. Või armastus viib näojooned ühte, sest mõlemad, andes armastust, muutuvad teineteiseks?

Kas võiksite uskuda, et kui küsimus on “ei” või “ja”, siis on vastus alati “EI”? Kui asi puudutab mehi ja naisi. “Mulle ei meeldi selle naise juuksevärv!”. Kas kaalutlete paarilise üle, kui detailid häirima hakkavad? Olen endast täheldanud, et kui detailid häirivad, siis on vastus alati “Ei”. Isegi kui kõik muu väga-väga meeldida võib. Meil võib naisega olla suurepärane seks, isegi ühised huvid, huumorisoon, aga midagi äärmiselt olulist puudub! Vendadest Urbidest üks on väitnud, et kui küsimus on “ei” või “ja”, siis see on alati “ei”. Mul polegi alust väita, et see nii ei ole. Tõesti on!

Emast rääkides – kui olin poisike (mitte, et ma seda veel ei oleks), rääkis ta ei tea millest “buugiwoogist”. Muigasin sellele suunurgast. Eks olin enda arvates juba küllalt mees, et aru saada kõigest. Kuid kui olid rasked momendid. Kui on nii raske, et tahaks paremaks, lahendusi, Kui mitte midagi muud üle ei jää. Siis vägisi proovid neid asju mida ema kunagi väitnud ja soovitanud on. Isegi ateist võib väga-väga raskes olukorras jumalat paluda. Oled seda kogenud? Ma pole kristlane, aga ikka olen jumalat palunud: “palun tee nii, et…”.

Võin öelda, et ema on kõik mis ma praegu olen! Aga tean ka seda, et kui vaja “valida”, siis ütlen talle “ei”.

Ema

Sinus räägib arukus! Ja ürgmeest mõistad ka õigesti!

26. February 2007, 18:00 @ 18:00 pm

Kadri

Hmm, see on huvitav teooria, et kui midagi naises on ”ei”, siis on kõik temas. Enda kogemused ei kinnita seda teooriat. Isegi kui detailid alguses häirivad on see ju ometigi normaalne?! Hiljem veel kiindudki neisse… Teooria igatahes huvitav…

02. April 2007, 20:27 @ 20:27 pm

Mait

Eks naise ja mehe aju ehitus ongi vist tiba teistmoodi

Naises võib midagi “ei” olla, kuid tähtis on terviktulemus. Selles pildis võib olla palju “ja-sid”, kuid kui lihtsalt küsida: “Kas ei või ja” ja küsimus on ei, siis omast kogemusest ta ongi ei. Üldiselt on sellele küsimusele naiste puhul üsna kerge vastata, vähemalt minul.

“Ja” puhul võivad naises olla samuti vigu, aga need on kõik täiesti tühised kõige hea kõrval. Naine meeldib mulle tema pahede ning voorustega. Eks naises peab vist midagi silmale abstraktset head olema, mida ei näe ega kuule.

02. April 2007, 20:53 @ 20:53 pm

Eva

Selle kohta võib lisada ehk sellise asja, mida millalgi kuskilt kuulsin, et naised näevad, mehed mõistavad. Et tüüpiline: naine küsib mehelt ‘kuidas sa ei näe?’ ja mees küsib mõne teise asja kohta, et ‘kuidas sa aru ei saa?’. Huvitav iseenesest…. Sellest võib edasi minna sellega, et ise pidevalt imestan, kuidas mul endal tuleb mõnda meest nähes väga kiiresti ‘ei’ või ‘ja’. Kui ma selle peale mõtlen, st. …. mõne sekundi…. ja üliharva ‘võib-olla’. Aga tavaliselt kui ta suu lahti teeb, siis saan aru, kumb ta on

10. April 2007, 21:12 @ 21:12 pm

Tõsi, inimese suurim pool tuleb siis välja, kui ta suu avab

11. April 2007, 22:19 @ 22:19 pm

Kristina

Aga minu vead teevadki mind ideaalseks. Sest ideaalne ei ole täiuslik mitte veatuse vaid ideede tasakaalu poolest.

(Kuid tõesti, naise puhul võib väike Ei palju lugeda. Aga proovi sa naisele Ei öelda: kohe sa oled egoist, lurjus, närukael, ilma tulevikuta inimene, mitte kellelegi vajalik, hullumeelne, nürimeelne kretiin, mitte millekski võimeline joomar ja liiderdaja.)

12. April 2007, 11:57 @ 11:57 am

Ideaalne? Such a fancy name Mis imeloom see “ideaalne” tegelikult siis on…?

Teooria – ideaalne pole mitte ideede tasakaal, vaid ideaalne on siis, kui kõik hea varjutab kõik halva.

Pead omi vigu oma voorusteks? Aga kas Sa teiste vigu ka voorusteks pead?

12. April 2007, 12:12 @ 12:12 pm

Mulle tuli nüüd meelde, mida see artikkel-arutelu mulle meenutas (ärgem juhtmete pikkust kommenteeri ) – Alo Mattiiseni ja Jäääär’i muusikal ja Antti Kammiste esituses Jaan Krossi sõnadel lugu “Emale” ütleb sulle midagi?

12. April 2007, 13:55 @ 13:55 pm

See ongi kummaline, kui ma armun- ja ma armun tihti ja mitte alati armastuse armumist vaid ka jumaldavat sõbra-armumist,- siis armun ma just teise vigadesse. Ja õpin neid armastama- neid mitte vigade vaid voorustena võtma. Vigasid püütakse varjata ja seda huvitavam on nendeni jõuda- tunda teise vigasid ja ikkagi tema kõrvale jääda, teise vigadega mitte leppimine vaid nende armastama õppimine, see on üks level täieliku teineteisemõistmiseni. Ja selleks ei pea üleüldse täiesti läbipaistev olema.

(Kord oli mul noormees, ühtlasi ka parim sõber, kes kippus me kohtumisi ära unustama. Näiteks jäi magama, läks kuhugi mujale vms. Ma ei saanud tema sõna usaldada, aga ikkagi alati ootasin ma teda kasvõi mitu tundi ja tundsin seda pinevust kõhus- kas ta tuleb, või ta ei tule. Ja tagantjärgi ma armastan võibolla seda tema kogemata-kättesaamatust kõige rohkem.)

12. April 2007, 14:40 @ 14:40 pm

Ei ütle kahjuks, äkki olen kuulnud, kuid praegu ei tule ette. Muusikalid on üldse ühed kahtlased asjad

Aga mis seos sellega on?:P

13. April 2007, 14:25 @ 14:25 pm

Muusikal mitte muusikal – muusikal põhinev.
Mis seos – loo sõnad sobivad sinu aruteluga hästi kokku

http://www.estmusic.com/index.php?0113372123292 on 9 lugu ja 1/3 loost kuulda, aga teine 2/3 oli tegelikult see, mida ma selle all mõtlesin kui ütlesin, et sobib kokku. Aga äkki sul polegi lõppu vaja – meenub, et oled seda kuulnud

13. April 2007, 16:47 @ 16:47 pm

Ah või hoopis nii Öelnud kohe siis

Aga kuulnud siiski ei ole..

13. April 2007, 18:25 @ 18:25 pm