Loen üldiselt haruldaselt vähe. Siiski, vähem kui nädala jooksul lugesin kui väike hull. Jah, ausalt öeldes olin ma selleks isegi sunnitud, sest lugemine oli ainuke tegevus haiglas ,mis igavust peletas. Kuna televiisorit ma lihtsalt EI viitsi vaadata, siis raamatutest leidsin enda jaoks põnevust.

Dan Brown / Da Vinci kood. 3 koht.

Ma alustan igavaimast raamatust. Üllatus? Nii kiidetud ja tunnustust leidnud raamat! Pigem üles haibitud. Linnar Priimäe sõnad: “See raamat tuleks lisada kohustusliku kirjanduse hulka, küll aga siiski keelatud raamatute nimekirja,” peavad peaaegu paika, aga kas just nii kriitiliselt. Ilmselt Priimägi võrdles raamatut mõne klassikuga. Esimesed 250 lehekülge köidsid mind väga, olin põnevil. Sealt edasi kuni lõpuni ajas aga haigutama – võib-olla lugesin ühe päeva jooksul liialt palju ja “põnevust” sai rohkesti üheks korraks, aga see tüütas, see müsteerium oleks võinud lõppedagi seal poole raamatu peal ja siis ma räägiks ehk teist juttu.
Võrdlen seda raamatut pigem ühe hea põnevusfilmiga, mis hiljem meelest läeb, kuid mitte mõne klassikuga, mis pikemaks ajaks meeli köidab. Panin raamatu käest ja haigutasin igavusest…. ja pettumusest ka. Ah et bestseller, või mis?

Vat nüüd olen natuke segaduses, kas paigutasin selle raamatu õigele teisele kohale? Hmm, ei anna vast isegi võrrelda, sest see on reaalselt toimunud sündmuste põhjal kirjutatud raamat. Esimene mõte: ma peaksin vist 10 elu ära elama, et kogeda selliseid seiklusi, nagu koges see mees, Axel Munthe. Da Vinci puhul segas mind pidevalt mõte, et raamat on täiesti välja mõeldud ja kahtlused, kas seal esitatud faktid ka tõesed on, kuigi autor ise väidab fakte tõesed olevat ( igalt poolt internetist võib teisi arvamusi leida), panid mind loetusse suhtuma väikse huumoriga. Hoian siinkohal oma suu kinni, sest ma tõesti ei tea, mis on õige ja mis on vale, aga Munthe raamat ei jäta ühtegi lahtist otsa ja see teebki asja köitvaks minu jaoks. Peale selle, et autor suurepärane arst oli, oli ta ka suurepärane kirjanik, isegi mina, raamatu-juhm, saan sellest aru:)

Kui küsitaks, mis oleks mu unistuste kodu või koht, kus elada tahaksin, siis see ilmselt oleks just toosama paik, mida piltidelt näha võib. Axel Munthe kodu, mille endasõnutsi üksi üles ehitas. Tõeline maine paradiis:( Vaatan ja vesistan.

Kõige mahukam, aga ka kõige põnevam ja kõige…. ebameeldivam. Esmakordselt nägin surma nii nagu Irwin Shaw seda kirjeldas. Kui filmides ja raamatutes hoitakse ikka “omade” poole, mis tähendab, et pahad saavad ikka surma ja head võidutsevad ning omasid suremas ei taheta eriti näidata, siis siin on asi balansis! Selle tingib see, et peategelasteks on valitud 3 tegelast – 2 ameeriklast ja üks sakslane ning tegevus toimub paralleelselt. Loomulikult teadsin juba asjade käiku ette, et ameeriklased on sõjas head ning sakslased pahad, aga siin tõesti ei antud ameeriklastele armu ja nende tapmist kirjeldas Shaw suurima mõnuga. Jah, pole tõesti veel kohanud sellist lähenemist – sakslastele võis isegi kaasa tunda, kunagi varem polnud keegi kirjeldanud saksa sõduri läbielamisi nii nagu siin. Kõik on kindlasti tundnud seda kättemaksuhimu, kui kinosaalis istudes näha “omade” lüüasaamist ja sellele on järgnenud alati magus kättemaks, mis rahuldab kõik meie ihad, siis Shaw jätab meile küll kättemaksuhimu, aga rahuldust eriti mitte. See on vastik, oleme ju alati harjunud, et saame oma kättemaksu. Kui miski rahuldust pakkuski, siis ehk sakslasest peategelase surm ja ainus seda kirjeldav rida: “Christian nägi, kuidas jänki tõstis püssi ja vajutas päästikule.”

Aga kokkuvõttes elamuse lugemisest sain. Tubli esimene koht:) Braavo